Kommentaar

Jaanus Järs | Eestluse eksam 

Jaanus Järs, Luua, 8. juuli, 12. juuli 2019, 16:49
Foto: Stanislav Moshkov
Kuigi Leesment-Mattiisen ütlevad, et eestlane olen ja eestlaseks jään, tekkis mul äkki tunne, et eestlus on nagu juhiluba, mille tervisetõendit tuleb aeg-ajalt uuendada. Kuidas seda kõige tõhusamalt teha? Otsustasin tuttava kooriga laulupeol ära käia, et katsuda oma juuri ning kasvatada uusi.

Bussis tuletas dirigent kõigepealt meelde, et laulupidu on püha koht, kus tuleb ära unustada lodevad elukombed. Nii need, mille pärast esimene laupidu oli ainult meestele, kui ka igasugused meelemürgid. Või kui juhtubki midagi, ütleme, et puhtteoreetiliselt või õige natuke, ei tohi sellest mingitki klaastaarat vedelema jääda. Kui teed nii, siis on katustel snaiprid, kes valvavad nii rahvusvahelise kui ka sinu julgeoleku järele, ning kõik lähebki hästi. Kunagi olen isegi mõne laulu ära õppinud ning ajutiselt ja armuandmise korras pühitseti mindki laulupeoliseks.

Võitlus loodusjõududega

Reedeses proovis ronis koor astmetele harjutama, mina jäin aga kaare ette platsile. Võtsin taskust oma salajase märkmiku ja hakkasin kirjutama. Kui pilgu jälle üles tõstsin, ümbritsesid mind koorijuhid nii puldis kui ka esiridades, kaameramehed, reporterid. Kui mõni proove jälgiv uus kolleeg minult kooride paigutuse ja hulga kohta küsis, avaldasin arvamust. Kui arutelu läks muusikaliseks, piirdusin noogutamisega. President Kersti jalutas mööda ja tervitas. Tervitasin vastu, sest ta on tore inimene.

Dirigendid, noored ja vanad, treenisid koore. Tuli esimene tugevam vihmahoog. Pidasin pisut aega vastu, siis jooksin kaare taha peitu ja hakkasin ühe vettsülgava toru kõrval kotist kilekeepi otsima. Koorid, noored ja vanad, seisid vapralt astmetel edasi, ainult harva esmaabi tarvitades. Õppisin, et saju ajal ei tohi hüüda: „Rein, Mai, Ats!“, vaid korrata laulupeo vihmakeebi lauset: „Vihm, minu arm!“

Sain osa esimesest laulupeosupist. Näituste hiidhallis juhendas logistik sööjate väge suppide ja lauaridade kaupa: „Ärge jääge muljetama või telefone näppima! Kui söödud, liikuge edasi.“ Mõtlesin, et mis saaks, kui laulukooris ei käiks ainult parimad meie hulgast, vaid ka mu mõlemad majanaabrid. Et kuhu me siis kõik koos pööraksime ja topsid ära annaksime. Jagasime oma uue sõbra Kaimariga kandikut ja hallist väljudes ulatas naeratav NATO sõdur mulle jäätise.

Vihmahooge tuli veel. Riburada otsisin selga kõik soojemad riided ning pidasin tuule ja jaheduse kiuste proovide lõpuni vastu. Tagasiteel avastasin Kadrioru Jaapani ning Prantsuse aiad ning jõudsin Raimondi-nimelise trammiga Koplisse tudule.

Edasi eliidi hulka

Enne laupäevast teede sulgemist tõi Raimond mu Linnahalli peatusse. Martsipanimuuseumist leidsin magusa minilaulupeo. Teatri- ja muusikamuuseumis nägin laulupidude näitust ja kaht esimese peo rinnamärki. Lõpuks leidsin Vabaduse platsilt ka tuttava koori ning hakkasin tema kõrval rongkäigus marssima. Samm oli pikk ning ma möödusin Jõgevamaast, Ida-Virumaast ja „Russalka“ juures jõudsin ka Tartu linnale järele. Turvamees avas pärast kotikontrolli mulle Merevärava. Kõndisin tuntud teed pidi laulukaare ette, toppisin liigsed riided kotti ja istusin esiritta.

Olin äkitsi imelises olukorras. Nii pinkidel kui ka tervel lauluväljakul kokku oli ainult tosin-paar pealtvaatajat ning minust marssisid mööda tuhat laulukoori kolme meetri kauguselt. Oi seda pidu ja pilli, oi seda lõbu ja laulu! Ma tunnen nüüd teid kõiki! Saarlased vedasid laeva, Tori põrgulised saalisid tõukeratastel ja noor võimleja viskas viis järjestikust hundiratast, nii et prillid ei pudenenudki peast. Otepää keerutas elusuurust Eesti esimese lipu koopiat. Nõmme lippur nagu püha Mauritius mustpeade vapilt. Türi lillekoll, Popside noored breikarid, tantsurühmad Tark ei Torma ning Vöör ja Ahter, maksuameti koor Peale Viit. Naerukajakad sinise taeva taustal. Linnad ja vallad, koolid ja külaseltsid, tikitud, triigitud ja viigitud. Tited emade sees ja isade süles, lapsevankrid ja ratastoolid. Tänan teid!

Inimesi tuli aiatagusele alale juurde ja pilku märkmikult tõstes avastasin oma imestuseks, et olen äkki eliidi hulka sattunud. Linnapead lehvitasid kaamerate ees rukkilillekimpudega. Ministrid soputasid end, tegid selfisid ja panid need Facebooki. Küsite nüüd kindlasti nimesid, aga siseringi solidaarsusest ma neid ei ütle. Kuidas pääseda eliidi hulka? Kõigepealt peab olema sõpru, siis paras ports enesekindlust, isegi loomulik intelligents ja tibake kooliharidust tulevad asjale kasuks. Täpsemaks ma ei läheks, sest strateegiline info on rohkem väärt kui selle kirjatüki honorar. Võiksin loetleda nimesid firmasiltidelt, aga neid te teate vist isegi. Turvamees küsis, mis mina siin teen. Ütlesin, et ootan koori.

Kõlas Mihkel Lüdigi „Koit“. Laulsin seda koos nimekate kultuuritegelaste ja nende väliskülalistega ning vaatasin lähedalt laulupeotule süttimist. Avalaulude järel jäid lavale valitud koorid-orkestrid ja esitasid meie õpetajate paremaid palasid pidude ajaloost. Laser joonistas laulukaare laudisele nende ajaülesed näod. Ilus, ilus... Oleksin tahtnud  mõnutundest kõrvu liigutada, aga neid geene pole mulle antud.

Kui esimese päeva kontserdi lõppedes tänavatele valgusime, oli linnaliiklus liikumatu, ainult mõni politseiauto säras jõulutuledes. Ohkasin ja sundisin oma puusa tagant. Vaatasin kaastundlikult armsa abikaasa pasteldes jalgu ning püüdsin talle siledamaid teelõike leida järgmiste verstade läbimiseks. Mõne perekonna nooremad istusid väsinult Narva maantee äärekividel. Lõpuks jõudsime Viru trammipeatusesse ja ootasime pool tunnikest. Siis tuli Raimond, sarnanedes pimeduses helendava sprotikarbiga. Uks ei tahtnud kuidagi sulgeda ja äsas mulle mitu korda hoovaga. „Pole viga“, ütlesin kaastundlikule rahvariides naabrile, „minu lapsed on juba tehtud.“ Tramm libises Sitsi peatuse poole.

Eestluse eksami kolmandast päevast, laulupeo teisest kontserdist, üle ilma suurest pidupäevast, räägin teine kord. Märkmikus on veel mitu lehekülge.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee