Kommentaar

Einar Ellermaa | Ärge muutke laulupidu! (7)

Einar Ellermaa, vaatleja, 12. juuli 2019, 16:49
Eelmisel pühapäeval oli vastu ilmateenistuse ennustusi Tallinnas väga ilus ilm, kõik soovijad ei pääsenud pühapäevasele laulupeokontserdile ja pahandus tuli majja.

Kui muidu müüdi laulupeo pileteid kaks tuhat nädalas, siis enne piletimüügi lõpetamist müüdi paarikümne minutiga kaks tuhat piletit ning esinejate ja laulupeoliste turvalisuse hoidmiseks piletimüük lõpetati.

Mõnedki pettunud, kes laulupeole ei pääsenud, suutsid seejärel publikust tehtud fotodelt kergesti leida nii-öelda tühjad kohad, kus nemad oleksid asupaiga leidnud, kui neile vaid pilet oleks müüdud.

See on juba kolmas üldlaulupidu, kus ma pühapäevase kontserdi ajal olen mõelnud, et lauluväljaku mahutavuse piir tuleb kohe ette, sest väga raske on olnud vaatamiseks kohta leida ja raske on olnud liikuda. Nüüd siis tuli piir ette. 

Hästi toimivat asja ei muudeta

Tagantjärele tarkusena võib ilmselt öelda, et piletimüügi lõpetamise otsuse oleks pidanud välja kuulutama resoluutsemalt, et välistada lootus veel piletit saada. Veel suurema tagantjärele tarkusena võib öelda, et korraldajad oleks pidanud ilmselt ette teatama, mitu piletit müüki tuleb. Nagu tantsupeol.

Ma pole juba kolmandat pidu järjest pääsenud tantsupidu staadionile vaatama, aga süüdi on selles ainult minu aeglus pileti ostmisel. Kui poleks laulupeole pääsenud, eks siis oleks telerist pidu nautinud, mitte süüdistanud saamatut korraldust, väikest lauluväljakut või murul laiutavat publikut. Olen kaks viimast pidu üleval murul ühe ruutmeetri peal nii-öelda laiutanud ja võin kinnitada, et see on füüsiliselt väga raske, sest kontserdid on pikad.

Võib-olla selle tõttu, et ilm oli pärast pidu erakordselt halb ja õue ei saanud minna, puhkes arutelu, kuidas muuta laulupidu nii, et kõik soovijad saaks alati peole. Kas teha mitu sama kavaga kontserti? Kas vähendada laste arvelt esinejate arvu? Kas mitte lubada ruumi võtvaid lapsekärusid väljakule? Kas täita publikuala pinkidega, et mahuks rohkem inimesi ja keegi teki peal nii-öelda ei laiutaks?

Niisuguse muutmise kohta ütleks, et hästi toimivat asja ei muudeta. Seda, mida väga vajatakse ja maailmas imetletakse, ei tohi hakata kellegi kriitika või lihtsalt muutmise pärast muutma.

Laulupeokontsertide ajal oli väljakul kokku 100 000 inimest. Pühapäeval, nagu ka kahel eelneval üldlaulupeol, on väga raske olnud selles inimmeres liikuda. 100 000 ongi mahutavuse piir. Unustage ära muinasjutt, et kunagi oli seal 300 000 inimest. Laulupeokontserte vaatas ERRi kanalite ETV, ETV2 ja ETV+ vahendusel 522 000 inimest, kes jälgisid ülekandeid vähemalt 15 minutit. Ligi kaheksa tundi kestnud pühapäevast laulupeo ülekannet vaatas ETV vahendusel otse või järele keskmiselt 157 000 inimest. Ühendkooride lõpulaulud tõid tipphetkel ETV ekraanide ette 246 000 inimest. Suvepäeval vaatab kaheksatunnist saadet keskmiselt 160 000 inimest! See on lausa võimatu edu ja näitab, et Eesti inimesed vajavad just niisugust laulupidu väga. Esmaspäeval avaldas laulu- ja tantsupeost põhjaliku ülevaate The New York Times. Kas suudavad Eesti turundamisse pandud miljonid näidata meid maailmale samasuguses valguses?

Kollektiivne psühhoteraapia, mis teeb meid paremaks

Laulupidu ei ole kooride kontsert publikule. Muusik Robert Jürjendal kirjutas Facebookis pärast pidu: „Ilus tunne oli viibida täna selles tohutus rahvameres. Midagi erilist, mida ei oskagi sõnadega seletada… Tabasin korraga end mõttelt, et need ongi ju need eestlased, keda aeg-ajalt üritatakse tülli pöörata. Mul on usku, et laulupidu tasakaalustas meie tunde- ja tarkusekeeli. Hoidkem seda tunnet!“

Laulupidu tõesti ei ole kooride kontsert publikule. See on maailmas ainulaadne nähtus ja olemise viis nimega laulupidu. See on haruldane võimalus tuhandetel koos olla ning koos üksteise hingamist ja hingeliigutust tunda. Olin tuletorni lähedal, kui pühapäeva õhtul algas „Ta lendab mesipuu poole“. Sain kohe aru, et kaasa laulda ei suuda, aga muidu saab nutmata hakkama. Kuid kui üles publiku poole vaatasin ja tuhandeid mobiiltelefonide tulukesi nägin, siis oli kõik. Nägemisteravus langes järsult, nagu keegi hiljem tabavalt ütles. Need variandid, et teeme mitu samasugust kontserti ja ärme lapsi suurte peole lase, närivad selle hingelise ilu puruks.

See murul nii-öelda lesimine on laulupeo oluline osa. Kui ettevaatlikult ja segamise pärast vabandust paludes astuvad inimesed tekkide vahel. Milline üksteisest lugupidamine ja kannatlikkus, kui väljaku kõrval seisev inimmass ei liigu ühes ega teises suunas ehk tekkinud on ummik. See ongi ühtekuuluvustunne. Imeline kollektiivne psühhoteraapia, mis teeb meid paremaks.

Olme on kohati päris ränk, jalgu sirutada ei saa, seistes väsib selg, WC-järjekord on kohutav, aga meeleolu on ülev ja hing hõiskab. Ka Tõnis Lukase veider Lasnamäe peatamise jutt ei rikkunud seda meeleolu. Eriti suure tagantjärele tarkusena võib öelda, et laulu- ja tantsupeo saab teha ka poliitikute kõnedeta.

Diplomaat Merle Pajula kirjutas pärast pidu Facebookis, et lauluväljakult Kadrioru suunas kõndides kuulis ta selja taga kahe noormehe venekeelset vestlust. „Jõudsin endamisi mõelda, et nad ei pruugi end meie rahvuslikus voolus ülearu mugavalt tunda, aga kui nad meist möödusid, nägin, et üks neist oli endale sinimustvalge majalipu ümber võtnud.“

Teine sõber kirjutas, et tema ees kaare all laulis üks vene neiu kaasa, vahetas kellegagi tihedalt vene keeles sõnumeid, salvestas laulmist ja kirjutas, et seda peab ise kogema.

Kas lapsed ja noored peaks laulma vaid oma peol? Minu üks toredamaid elamusi laulupeorongkäigus on seotud tumepunastes pintsakutes Tšehhi kooripoistega, kes Tallinna ülikooli juures olid juba päris väsinud nägudega ega suutnud isegi tervitustele vastata. Peab ütlema, et neil olid jalas ka viie kilomeetri läbimiseks ebasobivad kontsadega kingad. Hakkasin nende kõrval lauluväljaku poole kõndima. Poole kilomeetri pärast hakkasid nad laulma ja tuju läks paremaks. Lauluväljaku väravatest sisse jõudnud, asusid äärmised poisid kõigile tee ääres seisnud inimestele kätega patsi lööma ja kõigi nende näod olid täis vaimustust sellest ühtekuuluvustundest. Usun, et see päev jääb paljudele eluks ajaks meelde. 

Lauluväljakul tekkiv energia ja ühtekuuluvustunne on tõepoolest eriline ja võimas ning tahaks, et see kestaks kaua.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee