Kommentaar

Mart Soidro | Selleks korraks kõik (2)

Mart Soidro, literaat, 11. juuli 2019, 16:58
Isegi kõige suuremad kriitikud peavad möönma, et XXVII laulu- ja XX tantsupidu „Minu arm“ möödusid toredasti ja ilma suuremate intsidentideta.

Nojaa, need elukutselised virisejad, kes olid end juba ette negatiivselt häälestanud, leidsid puudusi, mis nende hinge kraapisid. Võib-olla olid isegi pettunud, et peale viieeuroste pirukate, mida tantsupeo proovide ajal pakuti, neile muud negatiivset silma ei torganudki. Pirukad nagu pirukad ikka, mis neist ikka fotografeerida. Uudishimuliku inimesena tahtnuks näha hoopis selle kaupmehe pilku, kes neid hõrgutisi tantsulastele müüs.

Seevastu laulupeol „tegi ajalugu“ üks naisterahvas, kes esimese päeva finaali eel otsustas dirigendipuldi ees mürtsu teha. Avaldas korravalvuritele valusat vastupanu ja puskles vapralt väravateni, kuhu turvatöötajad selle rahutu hingekese toimetasid.    

Aga see oli kokkuvõttes pisiasi, mis ei riivanud silma, vaid lisas pigem avapäeva peole vürtsi.

Laulupidu algab teisel päeval

Nagu kümnevõistluski. Pühapäeva lõuna ajal otsustasid aga korraldajad, et inimeste turvalisuse ja ohutuse kaalutlustel pileteid enam kontserdile juurde ei müüda. Selleks hetkeks oli pileteid müüdud rohkem kui 62 000 ning koos lauljate ja muusikutega oli peoalal üle 100 000 inimese.

Muidugi on kurb. Eriti veel nende pärast, kes olid tulnud välismaalt ja pannud rahvarõivad selga. Tagantjärele on tarku palju, järgmine kord ollakse loodetavasti targemad.

Aga ei ole halba ilma heata – seoses suure publikuhuviga sai vähemasti üks valeväide ümber lükatud. Selgus, et lauluväljakule ei mahu üle 100 000 inimese. Rahvarinde tegelased annavad mulle andeks, aga 300 000 osalejat, mis olevat olnud 11. septembril 1988 „Eestimaa laulul“, on ilmne liialdus. Õigemini jahi- või kalamehe jutt.

Sai ka selgeks, et tasuta pidusid pole loota. Laulupidu toimub kord viie aasta tagant ning selleks on aega valmistuda ja ka raha koguda.

Kõlas arvamus, loodetavasti siiski uitmõte, et tulevikus võiks laulupeoliste arvu vähendada mudilas- ja lastekooride arvelt. Neil on ju oma pidu peale selle. Muidugi, laste arvelt annaks publiku hulka suurendada, võib-olla lisaks ka mõne käimla rajada, millest tunti endiselt suurt puudust. 

Nali naljaks. Vaata kust otsast tahes: see on eelkõige noorte pidu, kus on loomulikult koht ka 90aastastel laulumemmedel ja nõks noorematel taatidel, kel veel jaksu „Tuljakut“ tantsida. Nojaa, võib-olla olen ma erapoolik, sest tunnen isiklikult selle laulupeo kõige nooremat osalejat. Sulg on liialt nõder kirjeldamaks, kuidas ühe 5aastase tirtsu süda laulupeo rütmis tuksus. 

Sõna sai kultuuriminister

Kui Ants Üleoja lõpetas üheksandat laulupidu järjest Miina Härma „Tuljaku“, sai sõna meie kultuuriminister Tõnis Lukas. Minu jaoks ei olnud selles kõnes midagi šokeerivat, aga ma tunnen meie ministrit ka ligemale 35 aastat. Täitsa rahvuslik-lukaslik kõne oli. Nagu näiteks 1988. aastal Tartu muinsuskaitsepäevadel. Mida keegi sellest välja luges, on muidugi iseasi. Kusjuures naljakas on see, et paljud, kes enne laulupidu avaldasid sotsiaalmeedias nördimust, et laulupeol ei kõla ühtegi Alo Mattiiseni isamaalist lugu, muretsesid pärast kõnet selle pärast, mida võis ministrit kuulates tunda mõni väikene lasnamäelane. Ma ei tea, aga loodan, et rõõmsad olid, kui kuulsid, et ega see ikka õige asi ei ole, kui maju üksteise otsa ehitatakse. 

Olen selles kandis – mis küll Lasnamäe linnaosa vanema asetäitja Manuela Pihlapi väitel on tundmatuseni muutunud (Ringvaade, 9.07.2019) – viimasel ajal tihti matkanud ja võin kinnitada, et vanade koledate majade kõrvale on ehitatud uusi, aga vaata et sama jubedaid. Tõnis Lukas ei sekkunud oma kõnes muidugi munitsipaalehitustegevusse, selleks puudub tal pädevus. Pigem andis ta mõista, et võiks jääda üks püha paik, kuhu kinnisvaraarendajatel pole asja. Ah et lauluväljakule ei plaanitagi midagi ehitada? Vaadates meie tegusat linnapead ning teades tema kultuuritausta ja meelemuutusi (Reidi tee, Tallinna peatänav), ei või milleski enam kindel olla. Muidugi keeras praegune kultuuriminister poliitkorrektsuse mõttes vindi veidi üle. Piisanuks, kui ta kuulutanuks, et Lasnamägi peatatakse ajutiselt. Või osaliselt.

Inimene paraku ei õpi. Oma ülesastumiste pärast on mitmekordsel ministril varemgi pahandusi olnud. Näiteks 1987. aastal ronis diplomand isamaalise kontserdi ajal Tartu raekoja aknale loosungiga „Fosforiidist saia ei saa!“. Pikka pidu tal seal muidugi ei olnud – komsomoli korrakaitse rünnakrühmlaste (KOR) ninamees  ja praegune kinnisvaraärimees Neinar Seli säilitas külma närvi, kutsus provokaatori korrale ja informeeris intsidendist Tartu Riikliku Ülikooli parteikomiteed. Nii aeti asju vanasti.          

Aga laulupeo juurde tagasi, sest enamik jäi ju peoga rahule. Peale Ahto Lobjaka, kellel on eestlaseks olemisega jätkuvalt teatavaid raskusi. Oma Postimehe arvamusloos (9.07.2019), mis millegipärast paberkandjal ei ilmunud, oli võitleval publitsistil hea meel, et ta ei läinud laulupeole mälestusi otsima. „Eestlasena olnuks mul piinlik kõigi nende mitte-eestlaste ees, kes meile nii palju head soovivad, paljud püsiva osana meie riigist, ja kelle suunas üks riigipea teise järel ei näita üles kõige elementaarsemat viisakust ei laulupidudel ega vabariigi aastapäevakõnedes,“ kirjeldas Lobjakas oma läbielamisi.

Huvitav, mis aastast pärinevad mõned Lobjaka helged mälestused laulupeost? Ilmselt jõuame aastasse 1985, mil EKP Keskkomitee sekretär Rein Ristlaan pidas avakõne, mis olnuks loodetavasti muusika ka Lobjaka kõrvadele: „Olgu meie laulud ikka ja alati kantud tahtest töötada jõudu säästmata selleks, et üha tugevneks meie kodumaa, et püsiks rahu ja õitseks elu!“ 

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee