Kommentaar

Indrek Sirk | Roolijoodiku probleem ei alga rooli istumisest (11)

Indrek Sirk, liiklusjurist, 10. juuli 2019, 16:06
Foto: Jörgen Norkroos
Viimastel aastatel on politsei tabanud autoroolist veidi rohkem kui 6000 alkoholi või narkootilisi aineid tarbinud juhti. See teeb ca 20 ohtlikku inimest päevas. Joobes juhid põhjustavad inimkannatanutega liiklusõnnetusi aastas ca 150 ehk keskmiselt kolm õnnetust nädalas. Politsei kontrollib „Kõik puhuvad“ politseioperatsioonidel meie teedel igal aastal ca 700 000 juhti, neist 0,9 protsenti on alkoholi tarvitanud. „Kõik puhuvad“ politseioperatsioonid annavad statistilise ülevaate, kuna ei kontrollita vaid reede õhtuti, vaid eri aegadel. Juhiloa omanikke on 640 000 ning pidevalt kindlustatud sõidukeid üle 700 000. Eestis elab 1,3 miljonit inimest ning hukkunute arvult oleme Euroopa keskmisel tasemel.

Eelnevad numbrid on vajalikud, hindamaks mastaape. Kui iga päev istub autorooli 500 000 inimest ning neist 0,9 protsenti on alkoholi tarvitanud, siis on meie liikluses iga päev ca 4000 roolijoodikut. Seega suudab politsei ühe aastaga tabada kahe päeva jagu joodikuid. Kui lisada siia Soome uuring, mille järgi suudab roolijoodik enne vahelejäämist sõita keskmiselt üle 200 korra, siis lähevad arvud paika.

Eeltoodu tähendab, et politseijärelevalve on tegelikult võimetu kõiki joodikuid tabama ega ole kindlasti võluvitsaks roolijoomarluse ohjeldamisel. Samas ei tohi vahelejäämise hirmu mingil juhul alahinnata ning järelevalve vajab kindlasti tõhustamist. Veel eelmisel sajandil tabas politsei igal aastal ca 15 000 roolijoodikut aastas.

Milline on meie alkoholi tarvitamise kultuur?

Karistushirm ei ole samuti roolijoodiku jaoks ohjeldav tegur. See on otseses sõltuvuses vahelejäämise tõenäosusega. Mina ei ole kohanud inimest, kellel oleks siiralt ükskõik sellest, kas ta peab karistust kandma või millise karistuse ta saab. Karistusele lihtsalt auto käivitamise hetkel ei mõelda. Iga kord, kui tõstatame teema karistuste karmistamisest, peame vastama küsimusele – kas üksikute vahelejäänute karm nuhtlemine parandab üldist pilti? Kas tegeleme nii põhjuse või tagajärjega?

Roolijoodikluse probleem algab üldisest alkoholi tarvitamise kultuurist, laiemalt ühiskonna ning kitsamalt iga indiviidi suhtumisest alkoholi tarvitamisse. Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli tavaline, et peole sõideti autoga ning kiideldi joobes juhtimisega, siis praegu on valdav osa ühiskonnast võtnud omaks hoiaku, et alkohol ja auto kokku ei sobi. Enne peoleminekut planeeritakse auto kasutamist ning purjuspäi rooli istumist pigem häbenetakse ja varjatakse.

Ühtegi probleemi ei juuri välja ühe põlvkonnaga. Alkoholism kui haigus on eestlastel kahjuks juba geenides ning selle väljajuurimine võtab aega mitu inimpõlve. Kõrge liikluskultuuri ja rahuliku arenguga riikides ei ole samuti suudetud seda probleemi lahendada.

Roolijoodikute probleemi vähendavad alternatiivsed liikumise võimalused, nagu loogiline ja kättesaadav ühistransport, ühiskonna tauniv hoiak ning inimeste teadlikkuse kasv. Purjuspäi autorooli istumine ei lõpe alati avarii ega vahelejäämisega, mistõttu tuleb teadlikkust suurendada muudel viisidel. Pidev kordamine maanteeameti ja politsei liiklusohutuskampaaniate abil hoiab teemat pildil. Ajaleheartiklid tuletavad meelde kahjulikke tagajärgi ning toovad tagajärje meile lähemale.

Autot juhtima ja ujuma õpetame inimese kursustel, kuid alkoholi tarvitamist õpime kõik omapäi katse ja eksituse meetodil. Seetõttu ei teagi inimesed, kui palju nad „kannavad“, kui kaua alkohol tegelikult mõju avaldab ja kuidas see mõjutab meie võimet hinnata adekvaatselt oma seisundit.

Karistused alkoholismi ei ravi

Roolijoodikute rehabilitatsiooniprogrammid õpetavad purjuspäi autot juhtinud inimestele neid lihtsaid füüsikatõdesid lootuses, et järgmine kord pudelit tõstes seda arvestatakse. Tegelikult vajaks aga iga inimene õpetust alkoholi tarvitamiseks. Lõuna-Euroopas on lahja alkoholi väikeses koguses tarvitamine igapäevane ning sellega puutuvad kokku ka lapsed. Eestis on joomiskultuur ajalooliselt põhinenud kangel alkoholil ning harval tarvitamisel.

Roolijoodik ei ole siin maailmas üksinda, ta on üks meie seast. Meist igaühel on võimalik teda takistada ning kaitsta ennast ja teisi. Alates taunivast pilgust kuni võtmete käest ära võtmise või politseile teatamiseni. Lähitulevikus saavad veoautod ja bussid kohustuslikud alkomeetrid, kuid kõigisse sõiduautodesse ei jõua need kunagi. Turvavöö kasutamine oli paarkümmend aastat tagasi Eestis vaid 50 protsendi piirimail, kuid ühiskonna hoiakud ning lahtise turvavööga sõitmise ebamugavaks tegevad seadmed autodes on tõstnud turvavöö kasutuse üle 95 protsendi. Kuni isesõitvad autod meilt juhtimisõigust ära võtnud ei ole, peame ise end kontrollima ja olema toeks oma alkoholiprobleemiga lähedastele.

Purjuspäi autorooli istumine on tagajärg, karistamisega alkoholismi ei ravi.

11 KOMMENTAARI

a
ain 11. juuli 2019, 09:37
vötke neilt load ära kes on alkojoobes roolikeerajad-siis hakkavad ka teised mötlema et kas ikka lähen rooli joomasena vöi jääknähtudega
l
lambad 10. juuli 2019, 23:13
Meil on need keelukogused ka nii naeruväärsed. Kui oleks nii nagu mujal, et litaka saab üle 0,5 või koguni 0,8 %%, siis oleks statistika hoopis teine. Väga vale on öelda, et alkoholi tarvitanud isik on kohe joobes või veel enam, et roolijoodik.
Loe kõiki (11)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee