Eesti uudised

Mitte keegi ei sekku: kaklevad lapsed pole kellegi asi?! (31)

Ohtuleht.ee, 10. juuli 2019, 11:51
Foto: PantherMedia/Scanpix
„Istun toas ja joon rahulikult kohvi, kui mu tähelepanu haaravad eemal mänguplatsil olevad kaks poissi. Kutid rabelevad pikali maas, kuid tõusevad peagi, et harjutada jalalööke – teineteise peal. Mõtlen, et äkki harjutavad ja teevad järgi mingi märulifilmi, kuid need jalalöögid... Need jalalöögid ei ole mäng. Näost punased ja ilmselgelt on mõlemal valus,“ kirjeldab 24aastane Aide aknast nähtut.

„Inimesed kõnnivad mööda, aga keegi ei sekku. Mõni pöörab suisa pea eemale. See kõik toimub suure tee läheduses, kust mööduvad ratturid, autod, jalakäijad. Kas mõni lapsega jalutav ema ei tunne end häirituna? Mu peast sööstab läbi sadu mõtteid, kuid ei ühtegi vabandust neile inimestele, kes ei sekku,“ kirjutab naine.

„Löögid ei katkenud – jälle olid lapsed maas, aga seekord juba ühe jõud teisest silmnähtavalt üle. Enam polnud aega pikalt mõelda, vaid heitsin kohvitassi kraanikaussi ja haarasin dressid. Teel nägin veel mööduvaid inimesi, kellele laste võimuheitlus märkamatuks jäi. Need on ju lapsed! Kas neist kellelgi pole väiksemat õde-venda või endal lapsi?! Viimased sammud tegin adrenaliini mõjul juba nagu tõsine sprinter. Tormasin poiste vahele ja üritasin neid lahutada. Minu sekkumine ilmselgelt ehmatas neid,“ kirjeldab Aide.

„Mõlemad olid näost punased ja vähemasti ühel nägin näol kriime. Mingit selgitust ma neilt ei saanudki, et mis valesti läks, aga minu juuresolekul nad teineteisele enam külge ei läinud – jumal tänatud! Kuna juttu neilt välja ei pigistanud, siis käskisin mõlemal koju minna. Vähemalt suunad olid neil erinevad. Äkki enam kaklema ei läinud,“ saatis Aide algklassieas poisid koju rahunema.

„Koju kõndides mõtlesin, et midagi on meie ühiskonna ja inimestega lahti. Kuidas saab mööduda ja silmad sulgeda millegi sellise ees? Olen kuulnud lugusid, kuidas narkarid tänavale vedelema jäetakse, aga näib, et ka hädas olevatest lastest me tegelikult ei hooli. Ma tahaks loota, et see oli lihtsalt halb päev, kus mööduma juhtusid need hoolimatud ja ükskõiksed, kuid tegelikult oleme me rahvana endiselt abivalmid, hoolivad ja kokkuhoidvad.“

31 KOMMENTAARI

k
Kats 13. juuli 2019, 20:33
Päästsin kord ühe väikse algklassi poisis kes jooksis ja mult käest kinni võttis ja ruttu sosistas ole mu sugulane.Mina siis mängisin kaasa.Oi kui tor...
(loe edasi)
m
Meedia vōiks peeglisse vaadata 11. juuli 2019, 13:02
kui vaadata kuidas meedia ōhutab viha ja vaenu siis pole ime kui se peegeldub ühiskonas. Hullem kindlasti ootab veel ees!
Loe kõiki (31)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee