Laulupidu läbi koorilaulja silmade ja südame (39)

Ma tahan rääkida sellest, mida tavakülastaja laulupidudel enamasti ei näe – proovid. Hoolimata välisest sarnasusest päris kontserdiga, on nendes kogunemistes oma energia, pulss ja reeglid, mis paljuski varieeruvad lauluhäälte ja seltskondade vahel. Igal laulupeol on need proovid mõistagi eri näoga, kuid alati üha ilusamad ja eredamad. 

Mulle oli „Minu arm“ järjepanu kolmas laulupidu – see tähendab, päris laulupidu, arvestamata noorte pidusid. Laiemas plaanis tähendab see, et lauljate mõõdupuus olen ma laulupidude teekonnal alles vaevu kodust välja astunud, keskmisele Eesti inimesele olen aga kaare all juba vana kala.

On reede pärastlõuna ning üle lauluväljaku puude pulbitsevad lillakas-sinised vihmapilved. Kogenumad otsivad välja vihmakeebid, korraldajad vaatavad murelikult taevasse, nooremad teevad pilte. Peagi kallab nagu pangest. Laululava, mis veel mõned minutid tagasi vaid mees-, nais- ja segakoore mahutas, tõmbab kopsud õhku täis ja lubab veel tuhandetel lauljatel saju eest kaitsva kaare alla pugeda. Sadu ei ole ühtlaselt vali, aga vinge tuul ja pikk proov väntsutavad lauljaid täie raha eest.