Kommentaar

Laine Randjärv | Miks jääb laulupidu kestma (9)

Laine Randjärv, koorijuht aastast 1983, 5. juuli 2019, 17:12
Foto: Teet Malsroos
Tähistades laulupeoliikumise 150. sünnipäeva, kerkib huulile küsimus – mis on see fenomen, see motivaator ja tõukejõud, mis on aidanud meie erakordsel kultuuritraditsioonil läbi mitme sajandi kesta ja areneda erineva ühiskondliku korra, poliitiliste tõmbetuulte ja muutunud sotsiaalse elukorralduse kiuste.

Julgen ühe selgitusena osundada korraldajate paindlikkusele ja aastakümnete vältel jälgitavale vaimsele vastupanule, mis omakorda viitavad tõsiasjale (see võib meeldida või mitte), et suuremal või vähemal määral on laulupidude toimumine ja repertuaar läbi ajaloo lisaks kultuurirahvale ning kunstilistele eestvedajatele olnud sõltuvuses poliitikast ning poliitikutest.

Vaikse vastupanu lipulaev

Laulupidu on alati olnud sündmus, mille juures põimuvad eri mõjurid. Alustame algusest – meie esimene laulupidu 1869. aastal sai läbi võitluste siiski toimuma, sest osavad korraldajad eesotsas Johann Voldemar Jannseniga suutsid augu pähe rääkida Vene keisrile endale. Meie esimene laulupidu oli teatavasti „pühendatud“ pärisorjusest vabanemise 50. aastapäevale. „Keisri kiitmine, tänamine ja tema auks juubeldamine oli ainult ettekäändeks, et ametivõimudelt laulupeoks luba saada,“ vahendas Karl Leichter oma artiklis „Laulupidu kui üldrahvalik suursaavutus.“

Täna tõdeme, et n-ö keisri kiitmise ja tema auks juubeldamise metoodikat kasutati ära erinevate valitsuste ajal, olgu tegemist Vene tsaari, Eesti vabariigi või Nõukogude valitsusega. Lisaks idee muusikalisele realiseerimisele on näiteks nõukogude aastatel omanud suurt tähtsust see, kuidas täitsid oma ülesandeid organiseerimis­komiteedesse kuuluvad ametnikud ja kultuuri­tegelased. Objektiivselt hinnates valitses nõukogude võimu tingimustes olukord, mil laulupidude korraldamisega ei kaasnenud mingit avalikku ja sisulist diskussiooni – kogu korralduslik pool ja repertuaaripoliitika oli toona parteiametnike kontrolli all. Äsja oli huvilistel võimalus vaadata Veiko Tubina suurepärast ja ausat lavastust Gustav Ernesaksast – „Hakkame, mehed, minema“ –, mis seda ka kujundlikult esile tõi.

Korralduslikud telgitagused võivad mõnikord ajaloos mängida suurematki osa kui inimene, kes seisab laval. Selle väite mõist­miseks sobib laulupidude kontekstis järgmine näide: kui toimus 1980. aasta üldlaulupidu, oli Tallinna lauluväljak ümbritsetud miilitsatest, kes pidid korda tagama ja laulurahva kontserdi lõppedes kiiresti lavalt alla saama. Samal ajal seisis aga keegi kusagil lava taga, kes ei andnud valvajatele korraldust rahvast vägivaldselt laiali ajada, ehkki 30 000 lauljat üksmeelselt juba kolmandat korda „Mu isamaa on minu arm“ laulsid ega mõelnudki kontserdi lõpetamise peale. Tol korral oli see julge inimene keegi korraldajatest, kes võttis vastutuse olla partei käskudele sõnakuulmatu, ehkki ilmselt ta ise siiski oli seotud tööga parteiorganites. Toona pandi laululavalt allatulemise märguandeks ja taustaks marss mängima pärast sedasama, kolmandat korda lauldavat „Isamaad“, mida ühendkoor lõpuks juba ilma dirigendita laulis…

Mida suurema poliitilise kontrolli all on olnud laulupidude korraldamine ja mida suurema tsensuuri all on olnud repertuaar, seda suurem on nii esinejate kui ka kuulajate kirg olnud just nende lugude vastu, kus läbi lillede või mõnikord ka otsesõnu on emakeelest ja isamaast laulda saanud. Läbi aegade on laulupeod olnud vaikse ridadevahelise vastupanu lipulaev.

Kõhklused on kadunud

Tuleb tunnistada, et laulupidude- ja kooriliikumises on olnud ka emotsionaalseid tühimikke. Näiteks 1930. aastate keskel, mil ühiskonnas tekkis arutelu laulupidude otstarbe üle. Nii väljendas Enn Võrk kartust: „Kas täidavad laulupeod sel kujul, nagu neid praegusel ajal korraldatakse, täiel määral oma otstarvet ja kas neid ei tuleks hakata piirama, kui on näha huvi langust nende suhtes.“ Kas võis põhjuseks olla nn vaikiv ajastu, mis president Pätsi ajal pead tõstis?

1930. aastatest vahest veelgi tugevamini tabas identiteedikriis meie laulupidusid aga 1990. aastatel. Laulupidude atraktiivsuse taaskordset madalseisu võib seletada hea eluga. Taasiseseisvumisega oli sõna- ja mõttevabadus kätte võideldud ning polnud enam mobiliseerivat vaenlase kuju, mis sunniks oma õiguste eest võitlema. Eesti ühiskonnas, kaasa arvatud koorijuhtide eneste seas, arutati tõemeeli, kas laulupidude liikumist meil sellisena üleüldse tarvis on, kui vabadus juba käes. Hakati proovima erinevaid laulupidude stiile ja uusi vorme. Toonane riigikogu liige, tänane kultuuriminister Tõnis Lukas sekkus väitlusse 2004. aastal, nimetades laulupidude traditsiooni küll Eesti suurimaks kultuurifenomeniks, kuid võttis oma arutluse kokku mõttega, et kuigi kõik üldlaulupeo kulutused kaetakse, peavad „nõrganärvilised raskustest meeleheitele aetuna küsima – kas tasub teha seda tohutut pingutust?!“

Sajandivahetusel õhus olnud kahtlused Eesti laulupidude vajalikkusest on praeguseks hajunud ja peod on taas selgelt oodatud. Kas aitas siin kaasa Euroopa Liitu astumine ja selle teatud surve eri direktiivide kujul? Kas on põhjuseks inglisekeelse kultuuriruumi jõuline pealetung ning vajadus oma eesti keelt ja meelt taas rõhutada?

Ilmselt on põhjused nii ühed kui ka teised. Fakt on aga see, et riigieelarvet koostades on aeg-ajalt mõnede poliitikute suust kõlanud ettepanek laulu- ja tantsupidude eelarvet kokku tõmmata, sest see paistvat liigse kulutamisena ega tooda kasu. Vaevalt, et keegi julgeks oma nime juubelilaulupeo aastal selle mõtteavaldusega siduda, kuid mina mäletan selgelt kultuuriministrina peetud võitlusi 2009. aasta eelarve läbirääkimistel, mil masu nõudis oma ning kõik valdkonnad olid sunnitud eelarveid koguni kuni 30 protsendi võrra kärpima. Toona saime valitsuses pikkade arutelude järel kokkuleppe, et laulupeoliikumise rida ei vähene mitte sendigi võrra.

Võttes kokku seda põgusat mõtisklust teemal, kas ja kuidas poliitika ning poliitikud on mõjutanud meie laulukultuuri lugu, viitan veel ühele eriti olulisele sündmusele meie ajaloos – laulvale revolutsioonile. 1980. aastate lõpul oli omavahel põimunud poliitiliste ja kultuuriliste sündmuste jada see, mis tänaseks on saanud ühisnimetaja ja paiskunud Eestist maailma mõistena Singing Revolution. Lisaks helilooja Alo Mattiiseni „Isamaalistele lauludele“ jääb tulevikku kauaks kõlama karismaatilise kunstniku ja toonase aktiivse poliitiku Heinz Valgu lause „Ükskord me võidame niikuinii!“.

Vaatamata eri ühiskonnategelaste rollile laulupeoliikumise ajaloos, tuleb võimsaimaks poliitiliseks deklaratsiooniks siiski nimetada Lydia Koidula sõnadele loodud Gustav Ernesaksa teost, mille järgi käesoleva laulu- ja tantsupeo nimigi on pandud – Minu arm. See lugu – „Mu isamaa on minu arm“ – on aidanud meie rahval vaimujõudu ja lootust hoida läbi mitme aastakümne, mil venestamispoliitika ja represseerimiste järel saime pidudel eesti rahvariideid kanda, seda laulu esitades taas pead tõsta ning loota kaotatud vabaduse saabumist.

Täna teame, et üksi pole keegi.

Ilusat pidu meile kõigile!

Autor on laulupidudel osalenud alates 1975. aastast (seekord laulupeol Tarmeko kammerkooriga Tartust ja Akadeemilise Meeste Lauluseltsiga Tallinnast); ta on endine kultuuriminister (2007–2011), riigikogu laulu- ja tantsupeo toetusrühma esimees (2015–2019) ja praegune Viimsi vallavanem. Randjärv kuulub Reformierakonda. Artiklis on kasutatud materjali L. Randjärve artiklist Estonian Song Celebrations as Drivers for Political and Social Change.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee