Ettevõtja, kes laste töölevõtmisel reeglite taha takerdus, ütles, et kui ta ise maksu- ja tolliametis töötaks, siis saadaks ta igale noorele, kelle pealt laekub esimest korda riigile tööjõumakse, peaministri allkirjaga „Noore maksumaksja diplomi“. Sel puhul, et kätte on jõudnud rõõmupäev – inimene on hakanud reaalselt panustama meie kõigi heaollu – teadlaste, politseinike ja õpetajate palkadesse ning haiglate ülalpidamisse. Milline suurepärane idee! Nii saaks noore töölehakkamisest ka osake isamaalisest kasvatusest. Lapsed õpiksid juba maast madalast, et see siin on meie oma riik, mida me ise peame ülal pidama. Rääkimata sellest, et juba varakult saadakse omal nahal tunda, et raha tõesti ei kasvagi puu otsas ja selle teenimiseks tuleb vaeva näha.

Selliseid tunnuskirju meie riik muidugi ei jaga, ja kuigi 10–12aastased lapsed võiksid vabalt oma vanemate ärides töötada nii pikalt, kui süda lustib, peetakse seda nende jaoks liiga raskeks tööks. Kui lapsed tundide viisi poodi mängivad, siis ei vaata keegi kella, et kuulge, kolm tundi on täis, hakake nüüd lõpetama. Kuidas päris poes leti taga töötamine oma koormuselt mängupoes töötamisest erineb? Ilmselt vaid selle poolest, et lepalehtede asemel kasutatakse pärisraha ja teiste laste asemel on ostjateks päriskliendid. Kas pärisrahaga arveldamine on lastele kuidagi kahjulik? Selles vanuses lapsed on koolis ammu liitmise ja lahutamise selgeks saanud, nii et jäätist või pirukaid müüa oleks ju väga jõukohane praktika arvutamisoskuse kinnistamiseks. Selle asemel tuleb aga lapsed koju saata, istugu nad siis kas või terve päeva arvutis, kui vanemad ise on pika päeva tööl.

Eesti seadused Rootsistki rangemad

Eestis on kombeks kiruda Euroopa Liitu, kelle rangete ettekirjutuste tõttu ei olevat võimalik paljusid seadusi muuta. Ka laste töölevõtmise piiranguid kiputakse Euroopa direktiivide kaela ajama, aga see olukord, mis Eestis on tekkinud, on siiski meie oma ametnike „tubli“ töö tulemus. Kui põhjus oleks Euroopa Liidu nõuded, siis oleksid reeglid sama ranged ka teistes liikmesriikides, aga näiteks Rootsis on asi veidi leebem. Seal jagatakse alaealised (alla 18aastased) kahte vanusegruppi – nooremad ja vanemad alaealised. Nooremad on kõik need, kes pole veel 16 täis ja ranged piirangud nende tööle kehtivad siis, kui on kooliaeg. Koolivaheaegadel, mis kestavad vähemalt ühe nädala, tohivad need nn nooremad lapsed töötada päevas kuni 7 tundi ja nädalas kuni 35 tundi. Oma hiljutises Vikerraadio kommentaaris väitis Mirjam Nutov, et Eestis ei tohi 13–16aastane koolikohustuslik noor töötada päevas rohkem kui neli tundi – see tundub olevat eksitav, sest kehtiv töölepinguseadus lubab koolivaheajal juba 13–14aastastel ka Eestis töötada kuni 7 tundi päevas ja 35 tundi nädalas.

Probleem on 7–12aastastega, keda võiks vabalt oma pereettevõttes rakendada, aga kes ei tohi ka koolivaheaegadel üle kolme tunni päevas töötada. Rootsis on näiteks lubatud alla 13aastastel oma pereettevõttes töötada, kui perel ei ole teisi töötajaid. Nii et kui näiteks ema peab käsitööpoodi ja tal müüjaid sinna palgatud ei ole, siis tohib ta oma alla 13aastased lapsed tööle võtta. Või kui pere on maasikakasvataja, siis maasikaid tohivad korjata ka nooremad pereliikmed, kui pole tööle palgatud kedagi teist. Loomulikult on keelatud igasugune tervistkahjustavate ainetega töötamine ja raskuste tõstmine, aga see on loomulik. Lisaks on ajaline piirang Rootsis selline, et kooliskäiv laps peab saama igal aastal 4 nädalat järjest puhkust. See tähendab siis, et kui suvepuhkus on 10 nädalat, siis sellest kuuel nädalal tohivad töötada nii vanemad kui ka nooremad lapsed.

Laps saab olla iseenda tööandja

Kuni riik seab laste töötamisele rangeid piiranguid, tuleb olla veidi loominguline. Appi tuleb ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus ehk ettevõtluskonto. See on pangaarve, mille saab avada praegu küll vaid LHVs, aga seda saab teha kontorisse kohale minemata. Seadus ei keela lastel ettevõtluskontot omada ja pank ei keela lastel olemast pangakonto omanik. Siit ka soovitus neile alla 13aastastele, kes tahavad töötada – hakake ise ettevõtjateks! Ettevõtluskonto omamine ei nõua mitte mingeid teadmisi raamatupidamisest, aruandlusest, maksudest ega muust. Ainuke, mida tuleb teha, on anda ostjale oma ettevõtluskonto number ja nimi ning sinna saavad ülekandeid teha ka teised ettevõtjad.

Näiteks kui perel on maasikakasvatus, siis selleks, et lapsed saaksid seal töötada, tuleks üks väike lapike põllumaast anda lapsele rendile – ise rohib, ise korjab ja ise müüb. Müük toimub siis nii, et ettevõtjast ema või isa ostab lapselt need maasikad ära, kandes kokkulepitud summa lapse ettevõtluskontole. Kuna maasikad on kaup, mitte teenus, siis mingit tulumaksukohustust ettevõtjale sellise raha väljamaksmisel ei lisandu. Igalt laekumiselt broneerib pank maksudeks 20% (üksikisiku tulumaks + sotsiaalmaks) ja kannab selle järgmise kuu 10. kuupäevaks maksu- ja tolliametile. Kuna lapsel on nagunii ravikindlustus olemas, siis pole ka oluline, kui suurt käivet ta ettevõtluskonto omanikuna teha suudab (ravikindlustuse tekkimiseks on vaja, et laekuks vähemalt 1375 eurot kuus).

Kui ettevõtluskonto on avatud, läheb selle omaniku kohta info maksu- ja tolliametile ning automaatselt tekib ka kanne töötamise registrisse. See on ainuke koht, kus võib tekkida probleem, aga kelle saab riik vastutusele võtta, kui ettevõtluskonto omanikust lapsel pole tööandjat? Ta on ise endale tööandjaks ja ühtegi teist ettevõtjat ei saa liistule tõmmata. Mõtlete, et inetu ettepanek? Võib-olla küll, aga mõeldes oma laste peale, siis on nende tööle lubamine pikas perspektiivis kasulikum nii lapsele endale, tema perele kui ka riigile. Ja ettevõtjana tegutsemist ei ole riik jõudnud veel lastele ära keelata.

Autor on Reformierakonna liige.