Kommentaar

Argo Luude | Miks Eesti ei suuda prügi taaskasutada? (10)

Argo Luude, Eesti Keskkonnateenused, EKRE, 25. juuni 2019, 16:14
Hiljuti ilmus avalikkuse ette seriaal Tšernobõli tuumajaama katastroofist. Muu hulgas analüüsitakse väga heas seriaalis ka sajandi suurima tuumakatastroofi juhtumise põhjuseid. Detaile kõrvale jättes võib väita, et õnnetuse põhjustasid vastutavate inimeste hoolimatus, teadmiste puudus, liigne enesekindlus ning ilmsete ohumärkide ja kolleegide nõuannete eiramine.

Täpselt samad paralleelid võime tõmmata, kui räägime Eesti jäätmemajandusest. Enam kui kümme aastat on olnud teada, et aastaks 2020 tuleb kogutud olmejäätmetest võtta ringlusse 50%. Seda on teadnud kõik, kes on olnud riikliku jäätmekorralduse eest vastutavad alates ministeeriumi töötajatest kuni riigikogu erinevate koosseisudeni välja. Seda on teadnud omavalitsuste juhid ja vastutavad töötajad. Seda on teadnud jäätmekäitluses tegutsevad eraettevõtted.

Ometi oleme aastal 2019 olukorras, kus reaalne jäätmete käitlemine on eesmärgist pikalt maas ja tegelikult pole taaskasutusnäitajates olnud aastaid märgata tuntavat paranemist. Nüüd, kui tähtaeg on ukse all, kuuleme-loeme meeleheitlikke ettepanekuid, kuidas kümne aasta töö mõne kuuga ära teha. Nagu ikka, kiirustades ja rapsides muutub lootusetu olukord vaid veelgi lootusetumaks, nagu see oli omal ajal ka tolles tuumajaamas.

Tasuta prügivedu?

Jäätmete ringlussevõtul on üldjuhul neli osapoolt – jäätmetekitaja (olgu siis kodumajapidamine, tööstus-, kaubandus- või muu taoline ettevõte), riik, omavalitsus ja jäätmekäitleja. Umbes 15 aastat tagasi otsustas riik, et Eestis hakkavad jäätmete kogumist ja käitlemist korraldama omavalitsused, mis said märkimisväärse hulga õigusi ja kohustusi suunata seda, mis jäätmekäitluses toimuma hakkab. Eraettevõtluse rolli vähendati märkimisväärselt, neist said vaid käsutäitjad, kes pidid kuulekalt järgima seda, mida omavalitsused neile teha andsid. Seda nimetatakse korraldatud jäätmeveoks.

Kuigi õigusaktid on võimaldanud 15 aastat tagasi ja võimaldavad ka praegu korraldada jäätmekäitlust viisil, et vajalik hulk jäätmeid saaks ringlusse võetud, pole see kunagi olnud korraldatud jäätmeveo eesmärk. Ja keegi pole isegi näinud tõsist vaeva, et seda eesmärgiks võtta. Seni on jäänud mulje, et korraldatud jäätmeveo eesmärk on olnud vaid võimalikult odava jäätmeveo hinna saamine, selle ümber ja selle nimel on kogu asi üles ehitatud.

Korraldatud hangetel on soovitud leida vaid odavaima hinna pakkujat ning vähe sellest, et kedagi pole huvitanud, kuidas see odav hind üldse saadi – kedagi pole peale odava hinna muu üldse huvitanud. Veel eelmiste kohalike valimiste aegu kõlasid valimislubadused muuta prügivedu üldse tasuta teenuseks. Kellegi arvates oli mõneeurone prügiveoarve liiga suur ning selle oleks pidanud hüvitama ühisest rahakotist.

Selle tulemusena jäi Eestis jäätmete taaskasutamine stagnatsiooni. Jäätmete taaskasutusse suunamise eelduseks on jäätmete liigiti kogumine tekkekohal. Jäätmete liigiti kogumise tekkimiseks peavad aga olema täidetud vähemalt kolm tingimust – jäätmetekitajal peab olema tuntav majanduslik motivatsioon jäätmeid sorteerida (ehk sorteerimata jätmine peab olema märkimisväärselt kallim kui sorteerimine), liigiti kogutud jäätmete ära andmine peab olema mugav ja loogiline ning vaja on üleüldist teadlikkust jäätmete liigiti kogumise vajalikkusest. Kui need tingimused on täidetud ja jäätmeid kogutakse liigiti, siis on see vaid esimene samm. Edasi on tarvis liigiti kogutud jäätmed järelsorteerida, eraldada sisse sattunud prügi ja muud võõrised ning suunata puhastatud materjal taaskasutustehasesse. Arvestatavad tehased nii liigiti kogutud jäätmete järelsorteerimiseks kui ka sorteeritud jäätmete taaskasutamiseks Eestis peaaegu puuduvad. Tegelikult on puudulik kogu ahel alates liigiti kogumise konteineritest kuni mainitud tehasteni välja.

Riigiesindajad on viimasel ajal üha sagedamini viibutanud näppu eraettevõtjate poole: mida te olete teinud kõik need kümme aastat, kui oli teada, et jäätmeid on vaja märkimisväärselt taaskasutusse suunata? Miks te pole ehitanud tehaseid, pannud välja konteinereid? Tõepoolest, miks? Aga sellepärast, et Eestis korraldavad jäätmekäitlust omavalitsused. Kohtupraktika on kinnitanud, et jäätmed kuuluvad omavalitsusele. Viimased määravad oma korraldatavate konkurssidega, milliseid jäätmeid ja kuidas kogutakse ning kuhu need üle antakse. Kuidas saab eraettevõte hakata rajama tehast, kui ta ei tea, kas üldse ja mis tingimustel ning missugusel kujul ta hakkaks saama jäätmeid?

Riik majandab prügi ise

Arvestades, kui väike on Eesti, siis ühe tehase toimimiseks on tarvis jäätmeid saada mitmelt omavalitsuselt ning et investeering ennast ära tasuks, peaksid jäätmevood olema stabiilsed aastaid, samuti peaks riiklik maksupoliitika toetama just jäätmete taaskasutust, mitte näiteks nende masspõletamist, nagu see on praegu. Jäätmeveopiirkonnad käivad käest kätte, kolm aastat veab jäätmeid üks ettevõte, siis teine. Tihti loeme seaduseelnõusid, millega plaanitakse kogu jäätmekäitlus nn sisetehinguga anda omavalitsuste korraldada. Eraettevõtlus oma kogemuste ja teadmistega soovitakse üldse välja tõrjuda. Eraettevõtjal on  sellises keskkonnas kindlasti väga raske investeerimisotsust langetada.

Selle asemel, et luua selge ja arusaadav ning jäätmete taaskasutust toetav seadusandlik raamistik, korrastada maksupoliitika, luua turuosalistele ligipääs jäätmetele, kasutada maksimaalselt ära nende teadmised ja kogemused, soodustada konkurentsi jne, tuleb hoopis riigil või omavalitsustel endil hakata vastavaid tehaseid ehitama – meil on palju maksumaksja raha, meil on võim ja meie teeme. Mis selles siis halba on, kui omavalitsus või riik rajaks taaskasutustehase?

Esiteks puudub üldse arusaamine sellest, mida on vaja. Riik (või omavalitsus) lahendab tavaliselt selle probleemi niimoodi, et palkab konsultandi, kelle konsulteeritud ja riigihanke korras odavaima hinnaga ostetud tehases ei tööta sisuliselt mitte miski nii, nagu peab. Selliseid näiteid on Eestis mitmeid.

Teiseks ei tähenda isegi töötava tehase püsti saamine seda, et jäätmed ka taaskasutatud saaks. Hiljuti lugesime, kuidas Malaisia saadab tagasi tuhandeid tonne jäätmeid, mis on sinna saadetud justkui sorteeritud taaskasutatav materjal, aga mis tegelikult on osutunud prügiks. Veel hiljuti sai sellised jäätmed saata taaskasutatava materjali nime all Aasiasse ja näidata seda Euroopa statistikas taaskasutamisena, kuigi Aasias sorteeriti materjalid üle ja väga suur hulk sellest läks prügisse. Kuna ka Hiina keelas selliste jäätmete vastuvõtu, siis niisugused lahendused nüüd enam ei tööta.

Mida siis tegema peaks? Kunagi võiks ka Eestis tekkida arusaam, et eraettevõtlus ei ole kuritegevuse erivorm ning et probleemide lollikindel lahendus pole riigi või omavalitsuste võimu ja bürokraatia veelgi suurendamine, vaid pigem vastupidi. Tegelikult me eraettevõtetes teame, mismoodi peaks jäätmekäitlus Eestis olema korraldatud, et suure tõenäosusega saavutada järgnevatel aastatel taaskasutusele seatud sihtarvud. Meie seisukohad jäetakse kuulamata, sest need ei sobi poliitikutele kas riigi või omavalitsuse tasandil. Äkki teeks seekord teistmoodi ja jätaks tuumajaama õhku laskmata?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee