Kommentaar

Mart Soidro | Kolmkümmend aastat tagasi 

Mart Soidro, literaat, 20. juuni 2019, 18:30
Foto: TH
Seekord ajendas mind sulge haarama Rein Taagepera artikkel „Räuskav perefirma häirib, aga säilitagem perspektiiv“ (Eesti Päevaleht, 18.06.2019). Emeriitprofessor tõestab endale omasel tarmukal moel, et situatsioon on küll murettekitav, kuid sugugi mitte nii hull kui olukord kaheksal aastakümnel viimasest kümnest. „Kõigi nende kõrval olid 1990ndad ja nullindad lausa muinasjutulised, aga kes neidki tollal heaks pidas?“

Ühesõnaga: olukord on küll hull, kuid mitte lootusetu. Tõsta relvad hädamere vastu? Vara veel!

Halb ununeb, hea jääb

Noorus on ilus aeg, eriti kui satub otsapidi laulva revolutsiooni aegadesse. Millegipärast oli mul meeles, et pärast 1988. aasta muinsuskaitsepäevi ja öölaulupidusid oli üks lust ja lillepidu. Aga võta näpust! 30 aastat vanu ajalehti uurides selgus, et 1989. aasta jaanikuul ei edenenud asjad sugugi nii, nagu tahtnuksime.

Eesti ajakirjanduse lipulaevaks tõusnud Edasi oli Moskvasse saatnud oma noore reporteri Tiit Pruuli, kes vahendas 25. maist kuni 9. juunini toimunud NSVLi rahvasaadikute kongressi. Aktiva poolele võis kanda MRP komisjoni moodustamise, kes avalikustaks NSVLi ja Saksamaa vahel 1939. aastal sõlmitud mittekallaletungilepingu ja selle salaprotokollid ning annaks neile õigusliku hinnangu. 

Nii nagu praegune Jüri Ratase teine valitsus Brüsselis, polnud ka Eesti NSV delegatsioon Moskvas sugugi ühtne – Dvigateli direktor Vladimir Jarovoi ja Interrinde juht Jevgeni Kogan üritasid MRPga seotu arutamist kõigiti tõkestada. Kokkuvõtvalt: nii pessimistlikke lugusid pole ma varem ega hiljem sõbra sulest lugenud.

Aga sellega halvad uudised veel ei lõpe. Mai lõpus põles maha Viitna kõrts ja vahetult enne jaanipäeva selgus kurb tõsiasi – Moskva kohtuekspertiis tegi kindlaks, et eelmisel aastal Armavirist leitud luud ei olegi meie rammumeeste Lurichi ja Abergi omad! Selgus, et välja olid kaevatud kolme inimese, kahe mehe ja ühe naise skeletid ja just naise kolpa oli ajakirjanduses Lurichi oma pähe demonstreeritud. Mis sai edasi? Mis seal saada, Lurichi säilmetena esitatud kondid jäid Moskva tudengitele õppematerjaliks. Oh ajad, oh kombed...

Maailma vapustas aga 4. juunil Pekingis Taevase Rahu väljakul toimunu, kus hukkus üle tuhande rahumeelse meeleavaldaja.

Jää oli murdumas

Jaanipäevaeelseid lehti sirvides ei leia sealt võidupüha tähistamisest ridagi. Siis meenub, et polnud ka selleks veel põhjust. Aga teatavaid liberaalsuseilminguid raudse eesriide taga võis siiski täheldada. NSV Liidu ülemnõukogu otsustas ootamatult lubada koju kõik ajateenijad, kes olid kutsutud aastatel 1986–1988 kõrgkoolist sõjaväkke. Sel hetkel oli NSVLi sõjaväes 175 000 tudengit, neist tuhatkond eestlast.

Juba 1. juunil kirjutasid abituriendid lõpukirjandit. Teemad olid seinast seina. Kui ma ise oleks pidanud seitse aastat pärast keskkooli lõpetamist valima, peatunuks pilk teemal „Mure oma maa, rahva ja inimeste pärast (P.-E. Rummo, H. Runneli, J. Kaplinski ja V. Luige loomingu põhjal)“. Aga kindlasti leidus ka neid, kes kirjutasid nii-öelda kindla peale –  „Huvitav teos kaasaegsest nõukogude kirjandusest“.

9. juuni Edasi annab teada, et Tartut külastas Nõukogude-Šveitsi tootmis- ja kaubandusettevõtte Estkompexim asutaja Alexander Kofkin. Just oli loodud „ÜE Estkompeximi Tartu filiaal, mida veab kaks noort meest Merisalu ja Andrus Ansip. Esimene töö, mille vilju ka varsti näha saab, on firma Kompexim jäätis Pingviin,“ kirjutas mu kursusevend Aavo Kokk artiklis „Hakkame jäätist sööma“.

16.–18. juunini toimus Tallinna lauluväljakul teine Rock Summer. Kuigi üritus polnud enam tasuta nagu aasta varem, külastas seda kolme päevaga 150 000 pealtvaatajat. Nii kuumi nimesid nagu aasta varem (Big Country, Steve Hackett, Public Image Ltd ja John Lydon alias Johnny Rotten) esinejate hulgas ei olnud, aga parem pool muna kui tühi koor –1990. aastal jäi festival ebakindla poliitilise olukorra tõttu üldse ära.

Isiklikku ka. 25. juunil taasavati Tahkurannas Konstantin Pätsi ausammas. Avamispidustustele oli kohale tulnud tuhandeid inimesi, põhiliselt elunäinud memmed ja taadid ning lootusrikaste nägudega noored, kel pikk ja ilus elu veel ees. Paljude tuttavate hulgas märkasin Hans H. Luike ja Mart Nutti elavat keskustelu pidamas. Ma ei mäleta enam täpselt, millest vanemad mehed rääkisid, küllap ikka vabast ajakirjandusest. 

Eesti I sõltumatust noortefoorumist ja sõltumatu infokeskuse loomisest oli möödunud aasta, tsensuurivaba väljaanne Heinakuu ilmus mühinal. Hans H. Luik, kes aasta varem oli ajakirjas Kultuur ja Elu minu praktikajuhendaja, teatas mitte väga suure saladuskatte all, et tuleb toimetusest ära. „Mõõt sai täis. Ei taha enam riigi raha eest viletsat väljaannet teha. Teen oma sõltumatu lehe“ – umbes nii ta sel kuumal suvepäeval meile teatas. Kobrulehed olid juba mõnda aega oma võrseid ajanud, esimese tõelise perestroika paabulinnu ilmumiseni, mis magneedina mõjus, jäi vähem kui kolm kuud.

Kõik oli ees ja elu tundus nagu lill. Nüüd jalgealune nii kindel ei näi, aga küllap tuleb see ealistest iseärasustest. Üle jaanilõkke ma sel aastal ei hüppa. Ega lähe otsima ka sõnajalaõit. Kuigi erinevalt tuulelippudest pole mul tuuleparkide vastu iseenesest midagi.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee