Kommentaar

Kaarel Tarand | Rohelist valgust tunnelisse ehk Kas Jevgeni Ossinovski päästaks rohelised? (16)

Kaarel Tarand, kolumnist, 16. juuni 2019 18:04
2015. aasta märtsis, kui Eesti roheliste erakond oli riigikogu valimistel lootusetult läbi kukkunud, avaldasin Õpetajate Lehes lootust (15.03.2015, „Elu pärast rohelisi“), et keskkonnahoidu lokaalselt ja kliimamuutusi globaalselt natukegi mõistvad riigikogu liikmed muudest erakondadest vähemasti ühe teovõimelise saadikurühma esinduskogus kokku panevad. Seda ei juhtunud. Kuigi erakond Eestimaa Rohelised tegi tänavustel riigikogu valimistel nelja aasta tagusega võrreldes parema tulemuse (häälte arv valimistel vastavalt 10 227 ja 5193 ning osakaal 1,8% varasema 0,9% vastu), jäädi mandaadi saamiseks vajaliku künnise ületamisest endiselt kaugele. 

Nüüdses riigikogu koosseisus on oma toetusrühm jalgpallil, mesinikel, lairibavõrgul, kaitsetööstusel jne, kuid mitte kliimal ja elurikkusel. Lokaalselt lõpetas Mihhail Kõlvart Tallinnas rohelistega vähimagi flirdi, mida tema eelkäija linnapea ametis Taavi Aas oli harrastanud. Pole enam vajadust, need tüütud putukad ju ainult segavad linna täielikku asfalteerimist.

Valijat ei köida liigne vasakpoolsus


Eesti rohelised pole oma vähese populaarsuse hädas üksi. Nagu Euroopa Parlamendi valimised mai lõpul kinnitasid, on samas seisus kõik Euroopa Liidu riigid, mis pärinevad külma sõja aja idablokist. Milles asi? Ei vasta tõele väide, et keskkonnaprobleemide tajumine ning võimu avalik ning sihikindel survestamine kukub kodanikel hästi välja alles siis, kui kriis on väga teravaks muutunud ning ühiskond tervikuna jõudnud heaolus tasemele, mis on idapoolses Euroopas veel saavutamata. 

Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on ligikaudu samal tasemel kui sajandivahetuse Soomes. Idapoolses Euroopas ollakse majandusarengus ja elatustasemelt läänepoolsetest riikides maas maksimaalselt inimpõlve jagu, kuid rohelised liikumised ja erakonnad on seal hoopis kauem tegutsenud ning seda edukalt. Enne sajandivahetust osalesid rohelised erakonnad nn punarohelistes koalitsioonides sotsiaaldemokraatidega Saksamaal ja mitmel pool Põhjamaades. Pärast mõningast mõõna tegid rohelised Saksamaal, Prantsusmaal ja isegi Ühendkuningriigis tänavu mais valimistel kõigi aegade rekordeid. Kesk- ja Ida-Euroopas ei saadud valijatelt hääli võrreldavas koguses Lääne-Euroopa 1990ndatega.

Riigiti on põhjused, miks rohelistel hästi ei lähe, erinevad. Ühiseks jooneks aga paistab olevat asjaolu, et traditsiooniliselt on Lääne rohelised end sidunud ka ida pool ebapopulaarsete nn vasakpoolsete väärtustega, millel võiks küll olla turgu elektoraadi hulgas, kuid selle suure niši on ammu hõivanud populistlikud massiparteid. Viimased on küll kriitilised kapitalismi suhtes, kuid pigem mahitavad väiksema sissetulekuga ja haridusega elanikke raha ümberjagamise toel rohkem kulutama tarbimisele, mitte ei õpeta elustiili muutmist kodus ja globaalselt. Ka Eestis pole seetõttu ime, et roheliste senise ajaloo kõrghetk, millega kaasnes ka pääs riigikokku aastal 2007, rajanes kõige vähem vasakpoolsel valimisplatvormil.

Nimetatagu seda tagantjärele rohekapitalismiks, ökopragmatismiks, tehnoutoopiaks või veel millekski, igal juhul suudeti valijatele jätta mulje, et ei aeta mingit „punast“ asja. Nii kurb kui see ka pole kõigi väetimate vähemuste ja jäägitult nende kaitsele pühendunud idealistide seisukohalt, roheliste lähitulevik Eestis ei paista helge, kuni ei heideta programmi tipust välja kõike liiga vasakpoolset ning ei keskenduta meie igakordsele valimiste põhiküsimusele ehk majandusele. Ja seda nii, et see oleks seeditav ka uuendusmeelsetele ettevõtjatele. Kuidas? Parimat eeskuju leiab Saksamaa Baden-Württembergi liidumaalt, kus rohelised juhivad võimuliitu, on saavutanud valijate toetuse kompetentsi ja heade ideedega energia majanduse ja hariduse valdkondades.

Toogem juhiks Jevgeni Ossinovski?

Paraku võimendusid Eesti roheliste hiilgeperioodil 2007–2011 nende kuvandis praeguseni päevakorralised erakonna ja selle liikmete võimetus omavahel ja partneritega kvaliteetseid kokkuleppeid sõlmida ning neist kinni pidada. Esiteks, sisemine riid teeb alati nõrgaks ning kui ühest erakonnast sisetülisid kas või pisutki välja paistab, on konkurendid „perelõhkujatena“ kohe jaol. Seda iga partei puhul. 

Veel halvema signaali potentsiaalsetele valijatele annab aga see, kui pere loomisekski kokkuleppele ei jõuta, nagu juhtus tänavu kevadel, kui pika eaga roheliste kõrvale tekkis nüanssides erinev, kuid valija silmis eristumatu peajoonega Eesti Elurikkuse Erakond. Viimane kogus valimistel 6858 häält (1,2%). Rohelised ja elurikkad kokku ei oleks ka mehaanilisel liitmisel riigikogu 5% künnist ületanud, kuid kui oleks suudetud teha ühistööd, signaliseerida valijaile tugevat koostöövaimu ning saavutatud valimiseelsetes arvamusküsitlustes nii suuremat lootust näitav toetusprotsent, oleks see ehk mobiliseerinud nüüd puuduma jäänud hääletajaid. Kas või selle võrra, et pääseda erakonnana riikliku toetussüsteemi rahani, mis võimaldaks arendada organisatsiooni ja teha tuntumaks oma tulevasi poliitilisi tähti.

Jah, lõpuks on erakonna edu saladuseks siiski karismaatiline juht, kes võlub väga erinevate valijarühmade inimesi east, soost, varanduslikust seisundist või rahvusest hoolimata. Selge see, et niisuguseid ei vedele kuskil jõude, aga nii mõneski aspektis on rohelised sama seisukorra ees nagu legendi järgi Vana-Vene riik, kui maad oli laialt käes, aga valitseda seda ei osatud ning ei jäänudki muud üle, kui minna varjaagide juurde ja sealt endale juhtideks vennad Rjurik, Truvor ja Sineus hankida (aga mitte katsetada seltskonna- või poolilmadaamidega). Juhtide sisseostmine on äriilmas laialt levinud edu toov tava ja Eesti poliitiline ajalugu teab juhtumeid allakäigukursil poliitilise grupeeringu imelisest ümbersünnist populaarseks „pereparteiks“.

Pikas perspektiivis jääb autoritaarse juhtimisega perekondlikus omandis erakond millalgi võimu pärandamisega hätta, nagu teame juba Keskerakonna ning saame varsti teada EKRE näitel, kuid kui protseduuride demokraatlikkuses ajutisi mööndusi teha, saab valimiskünnisest tükk maad kõrgemal kanna piisavalt kindlalt maha, et hiljem ka pereheitmisi, intriige ja konkurentide vastutööd välja kannatada ilma künnise alla tagasi kukkumata.

Kokkuvõtteks. Traditsiooniliselt keskkonnateadlikus Eestis on senisest õigematele rohelistele valijaskond olemas. Õigem, see tähendab väikeste rühmade mikromuresid esialgu programmis tagaplaanile jättev ning tugevalt majandusele ja haridusele keskenduv, läbirääkimis- ja kokkuleppevõimekust nii enda sees kui ka konkurentidega suhtluses tõestada suutev ja säravate liidritega erakond. Programmid on maailma eeskujude pealt kohandatavad, kokku leppima peab küll ise õppima, aga ehk juhid õpetavad ja näitavad ette. Kui õige prooviks Jevgeni Ossinovskiga, kes oma senises erakonnas vägisi tarbetuks ülejäägiks hakkab muutuma, aga keda Eesti poliitikas siiski oleks patt niisama üle parda heita?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee