Kommentaar

Einar Ellermaa | Laulupeod on toonud meid siia ja viivad edasi 

Einar Ellermaa, vaatleja, 14. juuni 2019, 17:11
Vaenulikkus on kõikjal (I Love You Hater). Nii kuulutasid Tallinna tänavatel reklaamid. Kole lugu küll. Sel moel reklaamiti karastusjooki.

Kui vaadata meediapilti ja poliitilise võitluse kajastusi sotsiaalmeedias, siis päris paljud leiavad, et vaenulikkus on kõikjal, et peab kellegi vastu olema ja kedagi peab vihkama.

Igal inimesel on õigus rääkida ja kirjutada, mis talle meeldib ja öelda välja, mida ta vihkab, aga kellelgi pole kohustust lugeda jutte sellest, mida keegi vihkab. Üldse mitte pole kellelgi kohustust hakata eesvihkajatega n-ö kaasa vihkama ja eesvihkaja viha laiali jagama.

Ei ole halb, kui inimene on emotsionaalselt laetud, aga kui ta on emotsionaalselt laetud millegi või kellegi vastu ja pidevalt, siis see olek hakkab elu segama ja hiljem tervist rikkuma.

Arvuti tagant ära tulnut ootab hoopis teistsugune ja vihkamisvaba Eesti elu. Läheneb suvine jaanipäev. Loodus on saavutamas täiust. Laulupeotuli rändab juba mitmendat nädalat mööda ilusat Eestimaad ja teeb tuhandetele rõõmu.

Mõned meist on juba “vaenulikkus on kõikjal” stiilis murelikult küsinud, kas varsti ees seisev juubelilaulupidu suudab veel rahva ühendada või oleme me lõplikult lõhestunud. Seltskonnaga koos Saksamaa-Eesti jalgpallimängu vaadates ennustasin koos ühe teise kaaslasega täpselt ära tulemuse 8:0, kuna Saksamaa on erakordselt tugev ja ka ebamugav vastane Eestile. Nentides, et ülisüsteemselt ja lausa teaduslikult mängivale Saksamaale kaotati 0:8, läksime rahulikult ja ilma kedagi vihkamata magama. Ennustasin veel ära ka järgneva kurtmise, et Eesti jalgpall on nüüd täitsa mudas.

Tundes end nüüd kõva ennustajana, julgen ennustada ilma ühegi kõhkluseta, et muidugi suudab laulupidu rahva ühendada ja kuidas veel! Muidugi nutavad tuhanded isamaalisi laule lauldes ja kuulates liigutuspisaraid. Muidugi ohkavad paljud ülevustundest, et see kõik siiski on võimalik ja et see meile nii tohutult korda läheb.

Mina ei ole laulu- ega tantsupeol kunagi esinenud, küll aga pea igale rongkäigule ja peole kaasa elanud. Olen korduvalt mõelnud, kuidas see “Mu isamaa on minu arm” või mõni teine lugu laulupeo lõpus nii nutma ajab. Eks ole ju kuuldud küll, aga ometi juhtub see jälle, et peab silmi pühkima.

Tänavu on liigutav vaadata Eesti eri paigus seda õhinat, millega rahvas valmistub suureks peoks. Kusjuures inimestel, kes sellest osa saavad, pole ilmselt aimugi, et vihkamine on kõikjal.

Rääkisin hiljuti 1969. aasta laulupeost mitme sel peol käinud inimesega Eesti Naise loo jaoks. Sageli ei ole 50 aasta järel kuigi palju fakte meeles, aga mingeid erilisi emotsioone kantakse kogu elu kaasas. Muusikapedagoog Sirje meenutas, kuidas kogu rongkäiguteekonna peal ei olnud publiku seas ühtegi tühja auku, kuidas nad vaatasid laulupeotõrviku tõusmist tuletorni ja kui tuli lõpuks süttis, oli väga ülev tunne. Eelkõige jäi talle meelde üldine vaimustus ja ülev meeleolu kooslaulmisest.

Jaan, kes käis laulupeol meeskoori lauljana, ütles, et eks seal kõlas ilmselt nii mõnigi nõukogude laul, aga temale jäi meelde peo eestimeelsus.

Tähtsaim on emotsioon

Muusikaõpetaja ja koorijuht Katrin rääkis, et on hilisematel aastakümnetel kogu aeg laulupidudel käinud, aga 1969. aasta pidu on nagu mingi etalon. Ta tundis, et see on suur pidu ja et selle peo taga seisab kogu Eesti ühiskond ja et kõik see kokku oli midagi ilusat ja ülevat. Katrin ütles tabavalt, et muusika juures on kõige tähtsam emotsioon – ei peagi meelde jääma, mida sa laulsid, vaid peab meelde jääma tunne, mis lauldes oli.

Nõukogude ajal aitasid laulupeod tunnetada rahval end jõuna, kes hoiab kokku ega lase end võõral võimult lõplikult alla suruda. Võib-olla suuresti just tänu laulupidude ühtsustunde jõule oli meil 1980. aastate lõpus palju kergem ärgata oma riigi jaoks.

Muide, ükski 1969. aasta juubelilaulupeol käinud inimene ei hakanud rääkima, et küll see Lenini pilt seal rongkäigus ja lauluväljakul oli ikka vastik, küll need punalipud väärisid vihkamist, küll seda “Lenini parteid” laulda oli erakordselt tülgastav ja küll need WC-järjekorrad ja WC ise ka olid meeldejäävalt kohutavad.

Ka laulupeo teemal saab tõsise vingu ja vihkamise üles võtta, alustades kasvõi WC-järjekordadest. Küsimus on selles, mida keegi tahab.

Laulupeoinimesed saavad ka tänapäeval ilma vingumata ja vihkamata ja arvuliselt on laulupeorahvast ju palju rohkem kui meediakommentaaridesse kinni jäänud „vaenulikkus on kõikjal” rahvast.

Eelnev annab veendumuse, et me oskame hoida kokku ja niisugused peohetked, mis jäävad paljudesse kogu eluks, tulevad jälle.

Laulu- ja tantsupidu on kindlasti üks olulisemaid nähtusi, mis on toonud meid siia ja viib meid edasi. Just laulu- ja tantsupeol sa tunned ja mõtled: „Ahah, korras, see rahvas ei sure.”

Ei pea üldse oskama ennustada, et kinnitada – peagi algaval laulu- ja tantsupeol kogeme taas ülevat kokkukuulumistunnet. On, mida 50 aasta pärast meenutada. Juba 50 aastat tagasi, Eesti Raadio reportaažis 1969. aasta laulupeo viimastest hetkedest 29. juunil 1969 mõtiskles reporter Ivar Trikkel, et kunagi tuleb laulupidu, kus kirjutatakse suurelt aastaarv 2069.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee