Arvo Uustalu, ajakirjanik 13. juuni 2019 19:19
Opositsioonipoliitikute torkimisel on üha sõnakamad ka teadusega seotud inimesed. Jutt käib ühe protsendi projektist, mis viiks Eesti teadus- ja arendustegevuse nõnda kõrgele tasemele, et rahvas hakkaks tulevikus sellest lausa paremini elama. Ei hakka paraku ka siis, kui sisemajanduse kogutoodangust läheks teadusele kolm protsenti.

Võlusõna pole mitte suurem papp, mida tänavu on teaduses varasematest aastatest oluliselt rohkem, vaid teadus- ja arenduspõhisus.

Kui elukauged sotsiaalteadlased tegelevad uhkelt sellega, et uurivad rahva raha eest, miks pensionäridest vanahärrad käivad rahvatantsus vanadaamidest harvem või doktoritööd kaitstakse teemal, et tehnoloogia arengul oli keskne roll Eesti ühiskonna moderniseerumises, siis on selle peale raske midagi mõistlikku kosta. Meie vaeses miniriigis ei ole vaja arendada semiootikat, teatri- või usuteadust. Isegi arstiteadusse lihtsalt kulbiga raha kallamine ei tee inimesi tervemaks nüüd ega ka tulevikus. Päratu lõhe valitseb selle vahel, mida on Eesti elu paremaks muutumiseks vaja ja mis on teadlase palgaprojekt.

Mõistagi ei ole ilus lubada ja siis mitte lubada, kuid see on juba teine teema. Mõistagi on kohati vaja raha juurde anda, aga mitte kulbiga. Küll aga piisab arenguks sageli sellest, et Eesti ja Euroopa meeletu bürokraatiamasin ei takistaks inimestel tegelda teaduse, arendustöö või tootmisega. Paraku jätkub meil raha eri mõttetute institutsioonide jaoks ja nagu ikka, kõige arenenum on meil kelluteadus ja -kultuur.