Kommentaar

Mart Soidro | Kaotuse kurvad silmad (4)

Mart Soidro, literaat, 13. juuni 2019, 19:19
Pean ajaratast taas tagasi keerama. Kui Tallinna Kalevi korvpallimeeskond kaotas 1988. aasta jaanuaris meelega Donetski Šahtjorile, et väiksema vaevaga kõrgliiga koht säilitada (oli selline tobe juhend!), siis laenasin Edasis ilmunud loo pealkirja „Kaotuse külmad silmad“ Paavo Kiviselt. Tagasihoidliku inimesena tunnustas Eesti spordikirjanduse patriarh pealkirja, aga väitis, et autorsus kuulub hoopis kellelegi teisele, et „keegi olla nii öelnud“.

Paraku on põhjust seda kujundit taas kasutada. Samas ei taha ma ühineda parastava kriitikakooriga, millest sotsiaalmeedia teisipäeva viimastel tundidel kihas. 

Ei tahaks uskuda, et meie keskel on veel mõni vanahärra, kes käis 11. augustil 1922. aastal Helsingis vaatamas sõprusmängu Soome ja Eesti vahel, mille me kaotasime 2 : 10. Puhaku rahus, teisipäeval võtsime neilt teatepulga üle ja loodetavasti saame kaua kanda seda 0 : 8 kaotust oma õlgadel. Muidugi tahaks selle mängu kiiresti unustada, aga parem meeles pidada, kui veel hullem kolakas saada. Sest asi on hapu.

Vanasti oli seis veel halvem

Nojaa, vahepeal on palju vett merre voolanud, on olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu. Meenutame kõigepealt halvemaid.   

Näiteks 80ndatel oli Eesti ainuke liiduvabariik, kus ei olnud meeskonda isegi Nõukogude Liidu esiliigas... Mängiti paremuselt kolmandas liigas, kus oli kaheksa tsooni. Koduväljakuks oli tollane Komsomoli staadion, kus oldi mitmel hooajal punase laterna osas...

Mõni aasta hiljem alustati praktiliselt nullist, sest Eesti kodanikest jalgpallurite leidmine oli tihtipeale problemaatiline.

26. oktoober 1994. Kadrioru staadionil toimus sõprusmäng Soomega. Päevinäinud loožis istus ka viimaseid nädalaid peaministri ülesandeid täitev Mart Laar. Hiilis pärast poolajavilet vaikselt minema, sest vaheajale mindi 0 : 6 kaotusseisus. 85. minutil andis viimase kolaka Kolkka-nimeline mängija, nii et tulemuseks jäi 0 : 7. Selline see meie tase oli. 1996. aasta veebruaris sai Eesti koondise peatreeneriks Teitur Thordarson. Enne teda jõuti pidada nelja aastaga 43 mängu, millest võideti kaks (Leedu ja Liechtensteini vastu). Väravate vahe oli muljetavaldav – 13 : 115.

Teituri ajal hakkas ka meile jalgpallitaeva pilveservast päike paistma. Oleme samas situatsioonis nagu 20 aastat tagasi. Ka 1998. aasta maailmameistrivõistluste valiktsüklis oli meie põhikonkurent Valgevene, keda meil tänu väravate vahele turniiritabelis edestada õnnestus. Nii ei jäänudki me esimest korda punase laterna rolli.

Aga süües kasvab isu

Veel isiklikku. Eindhoven, 5. september 2001. Kui 44. minutil lõi Ruud van Nistelrooij seisuks 5 : 0, olime nii löödud, et tahtsime rahvakirjanikust sõbraga staadionilt lahkuda. Aga ei lubatud. Ilmselt arvati, et suures kaotusevalus võime olla ohtlikud iseendale, sest kõrvalsektorites olev kodupublik vaatas meie traagilisi nägusid pigem kaastunde kui kahjurõõmuga. Teisel poolajal tulpidemaa poegade ind rauges. 

„Oleme jalgapallis ju korduvalt näinud olukordi, kus neli-viis väravat löönud ning sellega võidu kindlustanud meeskond võtab jala gaasipedaalilt. Sakslased vajutasid selle aga põrandasse kinni, saades sellest justkui mingisugust haiglast sadistlikku naudingut. Eesti oli ju maha materdatud, mida te enam tahate,“ halas eilses Eesti Päevalehes Raul Ojassaar. Tohoh! Kui me tunamullu oktoobris Joonas Tamme kübaratriki ning Siim Lutsu, Mattias Käidi ja Sergei Zenjovi väravatest Gibraltari 6 : 0 alistasime, et paistnud küll sinisärklaste nägudelt verejanu, rääkimata sadistlikust naudingust. Puhas võidurõõm!

Kes on süüdi?

Meie spordiajakirjandus kukkus pärast häbiväärset kaotust süüdistama nii mängijaid kui ka treenereid. Andres Vaher Postimehest isegi Aivar Pohlakut ja ... Jüri Ratast. Aga miks mitte kultuuriminister Tõnis Lukast, kelle haldusalas on meie jalgpall juba mitmeid nädalaid olnud?

Nali naljaks. Tegelikult võiksid jalgpalliajakirjanikud ükskordki peeglisse vaadata ja tunnistada – Eesti jalgpalli aeglane, kuid kindel allakäik on kestnud juba 6-7 aastat. Sellest põlvkonnast, kes äärepealt oleks meid viinud 2012. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, on alles vaid Ragnar Klavan ja „keskvälja mootor“ Konstantin Vassiljev, kes tähistab suvel oma 35. sünnipäeva. Võib ju spekuleerida selle üle, et kui meeskonna treener oleks olnud Jürgen Klopp, kas me siis kaotanuksime 5 : 0 või 6 : 0, asjalood sellest suurt ei muutuks.  

Iga süsteem töötab paremini, kui protsessi on kaasatud suurem hulk inimesi, kes pole pelgalt käsutäitjad. Aga paraku on nii, et pärast suureskoorilisi kaotusi pöörduvad kõigi pilgud Aivar Pohlaku suunas – tema on A ja O, kes „käseb, poob ja laseb“, kelle ainuisikulisest otsusest sõltub mõne inimese tulevik. Paraku on Pohlak, kelle teeneid meie jalgpallielu korraldamisel on raske üle hinnata, juhirollis olnud juba üle veerandsaja aasta. „Aga kord iga pidu saab otsa, pillimehel otsa lõpeb ramm.“  Kuningas on ammu alasti, ainult jalgpalliajakirjanikud ei pane seda ikka veel tähele. Küllap nad panevad, aga ei ole ülemäära varmad „kurja juurt“ kritiseerima. Arusaadav, kuningal on piisavalt hoobasid, et pakkuda mõnele telekanalile või kirjatsurale meelehead. Või loopida neile õpetuseks kaikaid kodaratesse. Seaduse ja sündsuse piires muidugi.

Ühes küsimuses olen ma Aivar Pohlakuga küll ühte meelt – valiktsükli käigus pole paslik peatreeneri paati kõigutada. Hullemaks minna ju ei saa. Valgevene pallivõluritega on mängud veel ees ning pole välistatud, et pääseme seegi kord punase laterna rollist. Nagu eelmisel sajandil, 22 aastat tagasi.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee