Kommentaar

Riina Solman | Pedofiilidele oma register ja nimevahetuse keeld (50)

Riina Solman, rahvastikuminister, Isamaa, 12. juuni 2019, 18:59
Foto: ALDO LUUD
Millist kaitset pakub riik praegu inimestele, kellel on unikaalne nimi, mida aga soovib endale võtta ka keegi kuriteos süüdimõistetu? Ja kas argument, et karistuse ära kandnul on õigus eluga edasi liikuda ning talle nimemuutuse piirangute seadmine oleks justkui topeltkaristus?

Esimene küsimus tekkis maikuu lõpus, kui vanglakaristuse ära kandnud lapsepilastaja võttis endale nime, mis on veel ühel eestimaalasel. Viimasele tuli see uudis väga halva üllatusena. Ausalt öelda oli see ka mulle halb uudis, sest nime tegelikku omanikku selle kaaperdamise eest praegu veel kaitsta ei saagi.

Küll aga soovin seda olukorda lähiajal parandada ja nimeseadust täiendada nii, et raske isikuvastase kuriteo toime pannud isikul – sh pedofiilil – kaob pärast karistuse kandmist võimalus muretult nime vahetada.

Nimemuutmine kui kuritegude varjamine

Meie kogukondade turvatunde huvides on selline piirang vajalik, kui takistame rasketes kuritegudes süüdimõistetutel oma identiteeti ja toime pandud kuritegusid varjata. Nimi ei riku meest, ütleb eesti vanasõna. See on õige, sest inimene ise rikub oma nime. Just nimi on ka see, mis seob inimese karistusregistris või väga tänuväärt tööd tegevas meedias tema kuritegudega. 

Kujutagem ette olukorda, kui lapsevanem on valmis lubama oma uuel partneril kolida enda juurde koju ja on nõus jagama ka lapse hooldusõigust. Kas see lapsevanem väärib teadmist, et uus elukaaslane on tegelikult viimaste aastate jooksul kandnud karistust pedofiilia eest? 

Kas selline keeld peaks kehtima kuriteo aegumiseni või mingi aja ulatuses alates karistuse ärakandmisest? Või keelata pedofiilide ja seksuaalkurjategijate puhul nime muutmine elu lõpuni? See on avaliku debati ja poliitilise otsustuse koht.

Kelle õigusi me kaitsma peame?

Pedofiilide ja seksuaalkurjategijate soov nimemuutmisega oma patte varjata pole Eestile ainuomane probleem. Sarnase murega on sunnitud tegelema mitmed lääneriigid. Näiteks on Ühendkuningriigi meedia kirjutanud, et aastate jooksul on riigis selliseid juhtumeid olnud mitmeid sadu ja selliste nimemuutuste koguarv läheneb tuhandele.

Kuigi Ühendkuningriigis on pedofiilid ja seksuaalkurjategijad kohustatud nime muutmisest politseid teavitama kolme päeva jooksul, ei ole see probleemi lahendanud. Politseil on muudetud nimed teada, kuid selle info avalikkusega jagamisel võivad nad sattuda vastuollu andmekaitseseadustega.

Me peame kaitsma oma ühiskonna kõige nõrgemaid ja ühtlasi ka kõige väärtuslikumaid liikmeid – need on lapsed. Lapsevanematel peab olema võimalus tuvastada nende lastega kokku puutuvate inimeste puhul ohtusid ja inimest tema nime kaudu siduda tema kuritegudega. Kui kurjategija soovib tumedale minevikule selja pöörata, siis saab riik tulla appi (sund)raviga, kuid kuritegude kalevi alla peitmisega me nõustuda ei saa.

Kas Eesti vajab kaitseregistrit?

Esimene samm perede ja laste kaitsmisel selliste kurjategijate eest on keelata neil karistuse kehtivuse ajal nime muuta. Kuid kas me pole valmis astuma ka järgmist sammu? Politsei- ja piirivalveamet on kogukondades turvatunde kasvatamise eesmärgil toetanud ideed kaitseregistri loomisest, kuhu sellised kurjategijad oma nime ja näoga kirja läheksid.

Tegelikult on selliste isikute ring palju laiem, kui meediast pidevalt läbi käinud pedofiilid Hanson või Meola, kellest ka Õhtuleht aastate jooksul on kirjutanud. Sarnaste kuritegudega on hakkama saanud mitmed täiesti ilmetu välimuse, raskesti meeldejääva nimega ja igava elukutsega inimesed, keda me visuaalselt ära ei tunne. Kui tahta päriselt midagi perede ja laste kaitseks ära teha, siis tuleks luua palju räägitud ning koalitsioonilepingusse sisse kirjutatud pedofiilide register.

See süsteem peab olema nii lihtne, et ka last mänguväljakul hoidev vanaema saaks vajadusel oma nutiseadmega kindlaks teha, kes on see kahtlust äratav inimene, kes iga päev laste mänguväljakute ümber luusib. E-riik oleks sellise lahenduse väljatöötamiseks võimeline küll.

Kompromisse ei tehta ohutuse arvelt

Eesmärk lapsepilastajatel keelata nimemuutmine ei tähenda, et minus puuduks kaastunne karistatute suhtes või ma ei usuks inimese võimesse end parandada. Inimene, kes siiralt kahetseb ja kannab oma karistuse ning soovib muutuda, peab saama selleks võimaluse. Riik on valmis panustama kurjategijate rehabiliteerimisse ja vajadusel ka (sund)ravisse. 

Kuid pedofiili või seksuaalkurjategija ühiskonda tagasipöördumine saab sündida vaid kindlates piirides, mis arvestab ühiskonna huve. Me ei saa teha kompromissi ohutuse kindlustamise ja kogukondade turvatunde arvelt. Eriti, mis puudutab meie perekondade ja laste ohutust ja turvalisust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee