Kommentaar

Marek Reinaas | Nohikute mäss rumaluse vastu (13)

Marek Reinaas, ettevõtja (Eesti 200), 11. juuni 2019, 17:43
Foto: Aldo Luud
Investeering teadusesse saab olema pikk plaan Eestile, et elaksime jõukamalt ja targemalt. 20 aasta vältel tehtud vead teaduse alarahastamisega tõid kaasa puhkeva sotsiaalse katastroofi Ida-Virumaal. Teadus aitab tulevikuprobleeme vältida.  

Lihtne ettekujutus teadusest näeb ette laborit, valgetes kitlites nohikuid, ilaste lõugadega katsekoeri, väikest tossu ja suurt pauku. Või siis nina nokkivat prillipapast sotsiaalteadlast, kes kaks aastat tatikuuli veeretades jõuab geniaalsele arusaamisele, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon ja naised erinevad meestest eelkõige vaatenurga poolest. Eks see filmidest ja anekdootidest pärinev kuvand võib vahest harva ka tõele vastata (rõhuga sõnal „harva“).

Päris elus on teadus enamasti väga praktiline tegevus, mis lahendab väga praktilisi probleeme. Isegi raketiteadus potsatab ühel päeval meie ellu veekindla kanga või sulgkerge rattaraami näol. Ainult et see kõik võtab aega. Teadus on väga ajamahukas tegevus. Tänapäeval on aga targa inimese aeg kallis – seepärast ei ole ka teadus odav meelelahutus.

Teadus ei ole kulu

Ameerika teadlased teavad täpselt, kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm. Ja tänu sellele teavad nad ka suurepäraselt, kust raha tuleb ja kuhu tolm kaob. Nad on kokku rehkendanud, et laias laastus iga teadusesse investeeritud dollar jõuab majandusse tagasi umbes 20 aastaga ja kolmekordistub. Nii ei tasugi väga imestada, et ameeriklased esimesena Kuu peale jõudsid ja interneti välja mõtlesid. Põhjus on lihtne – nad teavad suurepäraselt, et teadus ei ole kulu, vaid investeering. Ning et kakskümmend aastat on tegelikult lühike aeg, et mulda sokutatud mündist kasvaks rahapuu.

Eesti erineb Ameerikast aga vaatenurga poolest – nimelt on meie valitsus siiral veendumusel, et teadus pole investeering, vaid kulu. Mõttetu eelarverida, millest rahastatakse sotsiaalteadlaste ninanokkimist ja nohikute väikest tossupilve. Isegi suurt pauku selle 0,7 protsendi eest ei saa! Täiesti mõttetu värk! Pole mingit põhjust kokkulepetest kinni pidada ja suurendada teaduse rahastamist, sest eks need prillipapad istuvad rahulikult edasi oma teadusasutustes ja kiruvad laboripiiritust lahjendades eluraskust ja vabariigi valitsust.

Võta näpust – teadlased tulevad plakatitega tänavatele ja nõuavad kokkuleppest kinni pidamist: Eesti riigieelarvest tuleb eraldada üks protsent teadusele ja innovatsioonile. Kõige rumalam, et nad ei nõua endale palgatõusu ja kuldsulepead. Tegelikult nad nõuavad, et meie kõik siin Eestis elaksime 20 aasta pärast jõukamalt ja targemalt. Annaks haridussüsteem meile aga tarkust seda sõnumit ära tunda!

Näide elust enesest. Meieni on järsku jõudnud arusaam, et Ida-Virumaal jääb sel aastal töötuks 1300 inimest, kes siiamaani leidsid rakendust energeetikatööstuses. Tublid ja kuldaväärt spetsialistid. Põhjus on proosaline – põlevkivi maa seest välja uuristamine ja selle ahju ajamine elektrienergia saamiseks pole olemasoleva tehnoloogiaga mõttekas. Pigem isegi vastupidi – tegu on meie keskkonnale väga kahjuliku masinavärgiga. Seega pole viga nendes 1300 spetsialistis, viga on iganenud tehnoloogias.

See probleem ei ilmunud välja 2019. aasta juunikuus nagu põuavälk selgest taevast. See probleem oli otsustajatele teada aastakümneid. Mida aga ei olnud – ei olnud tarku ja kaugelenägevaid otsuseid. Kujutleme, et 20 aastat tagasi oleks piisavalt investeeritud teadusse eesmärgiga leida parim lahendus ja tehnoloogia põlevkivi väärindamiseks ja selle probleemi lahendamiseks. Järsku me siis ei seisaks praegu silmitsi 1300 inimesega, kellel on nende tulevik ära kadunud. Tulevik olla nõutud ja väärikas spetsialist.

Maailm ei tiirle ümber valimistsükli

Valitsus võib ju nüüd seista murekorts laubal ja lahendada jõulise lõuajoone saatel nende ette üllatusena kerkinud töötuse probleemi Ida-Virumaal. Aga viga tehti ju 20 aastat tagasi, kui valede otsuste tõttu lasti sellel probleemil nii suureks kasvada. Ja kas ei oleks õigem öelda: viga tehti just nädal aega tagasi, kui jäeti tõstmata teaduse rahastamine, nagu oli varem kokku lepitud. Selle rumala otsuse pärast tekivad need mured, mis seisavad meie ees 20 aasta pärast.

Koos teaduse rahastamise tõstmisega tuleb tõsta ka küsimusi, millele teadus peaks vastama. Milline on kõige parem rakendus meie maapõues asuvale fosforiidile? Kui palju metsa on mõistlik igal aastal raiuda? Kuidas teha nii, et segregatsioon meie pealinnas ei tekitaks olukorda, kus Lasnamäe dikteerib Tallinnale, kuidas mööda mereäärt ja läbi Kadrioru pargi teid ehitada, selle asemel, et jätta Lasnamäe vaid nostalgiliseks mälestuseks ühes Nolani märulifilmis? Ja nii edasi. Küsimustest vast puudu ei tuleks.

Puudu jääb aga poliitiku tarkusest. Selleks, et poliitikud usaldaksid teadust, on tarvis kolme eeldust. Esiteks peab poliitikal olema pikaajaline ja tulevikku vaatav plaan – see tähendab arusaam, et maailm ei tiirle ümber valimistsükli, vaid endiselt ümber Päikese. Teiseks peab olema tarkust, et mõista kurba tõsiasja – ilmselt on teadlased poliitikust mingites küsimustes targemad ja neid oleks mõistlik kuulata. Ja kolmandaks tuleb totaalselt muuta poliitika vaatenurka: meie valitsuse peamiseks eesmärgiks ei tohi olla üksnes minevikuprobleemide lappimine. Meie ühiskonna poliitiline tarkus ja nutikus tuleb suunata sellele, et tulevikuprobleeme vältida. Minevikus sobramine on nõme, tulevikus elamine on lahe. M.O.T.T.

13 KOMMENTAARI

r
Risto Tanner 12. juuni 2019, 15:32
Aitäh, ÕL ja M.R. asjaliku jutu eest. Asi on poliitikutes kinni: rakenduslike teadusuuringute asjatundlik planeerimine ja finantseerimine on majanduse...
(loe edasi)
l
Lyhinägija 12. juuni 2019, 13:17
A kas pole mitte nii, et kuna meile eurodirektiivi järgi on puhtam ôhk, siis see on kasumlikum järgmine aasta co2 tugrikute pähe maha myya kui 1300 in...
(loe edasi)
Loe kõiki (13)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee