Kommentaar

Hannah Ild | Samal ajal kui me laulame... (13)

Ohtuleht.ee, 10. juuni 2019, 13:27
Foto: Ilmar Saabas/Ekspress Meedia
Muusik Hannah Ild kirjutab Facebookis Eesti looduse laastamisest ehk katkust laulupeo ajal. Postitus avaldatud muutmata kujul. 

Neid teemasid, mis on hinges järjest suuremaks kasvanud, on niivõrd palju… aga ühel hetkel saab murepiir täis ja on vaja välja öelda.

Vaatan hetkeks televiisorist eelmise laulupeo ülesvõtet. Sajad ja tuhanded säravad silmad, naerusuud, mis ühises taktis laulavad ja hingavad. Õilis on see tunne seal laulukaare all… tean seda tunnet, olen kogenud.
Me oleme end kord vabaks laulnud. Meile meeldib mõelda, et oleme laulurahvas. Aga mille nimel me seekord laulame? Mida me tähistame? Kas on see pidu katku ajal?

Sest samal ajal, kui viiendik Eesti rahvast lauluväljakul pidu peab, võetakse meie ümbert maha tuhandeid hektareid meie rahvale kuuluvat metsa.
Kas need samad säravad silmad tajuvad, et kümne, kahekümne aasta pärast ei ole enam mustikapõõsaid, kuhu koos oma lastega kükitada. Kuigi ka tänased metsamarjad on Off’i mürgiga kaetud, sest me ei oska enam esivanemate kombel end ravida, haiguste ennetamisest rääkimata.

Samal ajal kui me laulame, sureb maanteedel sadu metsloomi. Miks? Kas siis populatsioon on niivõrd palju kasvanud või on autode hulk meie teedel suurenenud? Ei. Nendel loomadel ei ole enam kodu. Metsa asemel laiutavad lageraiemülkad. Paanikas, hirmunud loomad ja linnud – lihtsalt hukkuvad meie ahnuse, lolluse ja hoolimatuse tõttu.

Samal ajal kui me laulame, müüakse meie rahvale kuuluv mets odavalt välismaale pelletiteks ja eurolauste valmistamiseks.
Mis sai sellest metsarahvast, kelleks meile meeldib end nimetada?

Samal ajal kui me laulame, surevad tuhanded mesilased pestitsiidimürgitusse, sest põllumees on monokultuursete põldude rajamisega häivitanud tervikliku ja normaalse põllumajanduse.

Meie põhjavesi on saastunud, sest taimekaitsemürkide kasutamine on ainuke viis, millega põllumees hävivat saaki turgutab – süüdistades samal ajal põuda või liigniiskust… kuid kurnatud mullal ei olegi enam midagi pakkuda.

Samal ajal kui me laulame, muretseb ülejäänud maailm ulatusliku kliimasoojenemise pärast. Põuad ja tormid, ebainimlikud kuumalained, loodus on viidud katastroofi äärele ning loodus maksab kätte.
Aga kliimasoojenemist meie valitsus ju ei tunnista.

See ei ole kriitika laulupeo suhtes. See ei ole mingi rohemõtlejast loomakaitsja hala. See on mure meie maa pärast. Mure meie inimeste oleviku ja tuleviku, tervise pärast. Mure meie metsade pärast.

Kui vaid, need sajad ja tuhanded, laulaksid meie metsade kaitseks. Meie maa ja rahva ühisvara kaitseks… aga praegu, peame pidu katku ajal. Sest samal ajal kui me laulame…

13 KOMMENTAARI

t
tantsutahe 11. juuni 2019, 14:10
peaasi,et Tartusse tselluloosikombinaati ei ehitatud.aga mets las läheb,nii palju uusu Volvosid ei ole minu silmad veel näinud eestis.Rahvas elab nigu oskab.eestlane oskab sedamoodi
x
XY 11. juuni 2019, 11:39
Las Laulu-ja Tantsupidu olla tugev valuvaigisti, mis mingikski ajaks leevendab me halli argipäevavalu ja tuimestab hirmu tumeda tuleviku ees.
Loe kõiki (13)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee