Eesti uudised

GALERII | Mart Helme heidab ette: ametisse saavad ikkagi ainult õiged ja süsteemile lojaalsed (119)

Ohtuleht.ee, 9. juuni 2019, 13:38
Foto: EKRE
Mart Helme kõne tänasel EKRE kongressil rõhutas, et käes on aeg, kus kõigil ekrelastel peaks olema uhke tunne erakonna saavutuste tõttu. Samas lubas ta kõigile kuulajatele, et laim ja sõim EKRE-l eesmärgini jõudmast ei takista.

Kõnet pidanud Mart Helme valiti Jõhvis toimunud kongressil ka uuesti erakonna juhiks. Aseesimeesteks valiti tagasi Martin Helme, Jaak Madisson ja Henn Põlluaas.

Samal teemal

Mart Helme kõne:

"Head erakonnakaaslased,

2014. aastal, kui meie erakond alles võitles oma koha eest Eesti 
poliitika kõrgliigas, võttis minuga ühendust üks filmimees, kes mõlgutas 
mõtteid Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast film teha. Kui ma küsisin 
temalt, mis film see niisugune oleks ja miks just meie erakonnast, siis 
vastas ta, et see oleks eelkõige kroonika, mitte niivõrd dokfilm. Aga 
miks EKRE – sest ta tahab jäädvustada meie erakonna tõusu ja võidukäiku. 
Filmi tegemine jäi siiski ära. Meist kummalgi osapoolel ei olnud selle  
aastaid kestvaks valmistamiseks piisavalt ei vaba aega ega vaba raha.

Aga elu ei jäänud seisma ja täna, Anno Domini 2019, võime tõdeda: meie 
erakond on tõepoolest teinud läbi muljetavaldava arengu ja sammunud 
järjekindlalt ülesmäge. Ning see lugu oleks kindlasti väärinud 
jäädvustamist ka filmilindile – kui tänapäeva digiajastul niisugust 
vanamoodsat sõna üldse kasutada tohib.

Kust me siis alustasime ja kus me nüüd oleme? Alustasime 2012. aastal 
Põltsamaal peetud Eestimaa Rahvaliidu -  millest desertöörid olid üle 
jooksnud meile praegu ideoloogiliselt  kõige selgemalt vastanduvasse 
Sotsiaaldemokraatlikku erakonda – ja Eesti Rahvusliku Liikumise 
ühinemiskongressiga. Edu keegi sellele üritusele ei ennustanud. 
Paljulubavad polnud ka reitingud, mis kõikusid kuust kuusse 2-3 
protsendi peal.

Aasta hiljem valisid Mustpeade majja kogunenud paarsada delegaati mind 
erakonna esimeheks. Ja kuigi Postimehe veebiküsitluses avaldas enamik 
vastanuist arvamust, et EKRE-st võib pikapeale isegi asja saada, ei 
peegeldunud see veel küsitlustulemustes, kus me kolmest protsendist 
kõrgemale kuidagi ei tahtnud tõusta.

Aga me ei jätnud jonni. Kuigi peavoolu meedia meid valdavalt ignoreeris, 
ei teadnud ei ajakirjanikest ninatargad ega poliitilised konkurendid, et 
meie tegelik töö polnudki niivõrd avalikkusele mõeldud. Päevast päeva, 
nädalast nädalasse, kuust kuusse tegelesid nii erakonna juhatuse liikmed 
kui kohalikud aktivistid erakonna struktuuri väljaehitamise ning 
kohtadel selle kandepinna laiendamisega.

Tõesti: ma vaatan praegu siit kõnepuldist alla saali, ja ma näen teie 
hulgas kümneid ja kümneid inimesi, kes juba siis, kui kõik maailma 
targad meile kadu ennustasid, tegelikult meie tulevasele edule 
vundamenti ladusid. Just see töö – ja see töö kestab katkematult ka 
praegu – tagas meile edu 2015. aasta riigikogu valimistel, tagas meile 
edu kohalikel valimistel ja tagas meile superedu käesoleva aasta 
Riigikogu valimistel.

Organisatsioon – teie, kallid kongressi delegaadid – oli meile selleks 
jalgealuseks, millel seisime ka kohe valimiste järel alanud 
koalitsiooniläbirääkimistel ja mis tagas meile jõuõla ning 
operatiivsügavuse valitsusse minekuks.

Ma olen sügavalt veendunud, et käesoleval aastal võib igaüks teist tunda 
uhkust selle üle, et ta kuulub Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda. On 
ju üksnes rõõmustav, kui meie poliitilised konkurendid raevust vahtu 
pritsivad, sest midagi pole teha: EKRE on kõige kiiremini kasvava 
liikmeskonnaga erakond, me oleme küsitlustes kindlustanud endale 
stabiilse 18-20 protsendise toetuse, meil on esindused pooltes kohalikes 
omavalitsustes, meie riigikogu fraktsioon on kasvanud seitsmelt liikmelt 
üheksateistkümne peale, meil on oma saadik europarlamendis ja me oleme 
valitsuses, kus meile kuulub kolmandik ministrikohtadest.

Sõbrad, kui see ei ole edulugu, siis mis veel on edulugu? Ja selle 
eduloo on meile taganud just see, et meil on kogu Eestit kattev tegus 
rohujuure tasand.

Muide, just see rohujuure tasand ehk meie kasvav ja dünaamiline 
organisatsioon on ka see põhjus, miks meid ei tabanud roheliste või 
Vabaerakonna saatus, kes pärast ühekordset tähelendu poliitikataevas 
kustusid.

Siinkohal tahan ma vabandada kõigi meie liikmete ees, kelleni ma 
viimaste kuude jooksul pole jõudnud kaugeltki nii palju, kui ma oleksin 
tahtnud. Valimiskampaania, koalitsiooniläbirääkimised ja 
ministriametisse sisseelamine on paraku jõhkralt röövinud kogu vaba aja 
ning energia ja ma võin nii enda kui Martini nimel öelda, et mitme kuu 
vältel polnud meil ainsatki vaba päeva, krooniliseks muutunud unevõlast 
rääkimata.

Ent uskuge,me teame: ilma teieta, head erakonnakaaslased, ei ole kaabud 
Eesti poliitikas mingi arvestatav jõud.

Siinkohal tahan ma taustsüsteemi laiendada. On mõistetav, et me oma 
tegemistes vaatame eelkõige Eestis toimuvat. Tegelikult peaksime vaatama 
aga suurt pilti ja nägema, et me pole kaugeltki ainus rahvusmeelne ja 
konsrvatiivne erakond, kes võitleb oma rahvusriigi, oma keele ja 
kultuuri säilimise eest. Niisugusena oleme me küll üks ja ainus Eestis, 
aga kõigest üks paljudest nii Euroopas kui laias maailmas. Maailmas, kus 
on selgelt alanud ning võidukäiku tegema asunud rahvuslik ja 
konservatiivne revolutsioon. Revolutsioon, mis samm-sammult pühib oma 
teelt visa vastupanu osutava vasakliberaalse ajupesu, „euroopalikeks 
normideks“ või „läänelikeks väärtusteks“ ristitud neomarksistliku 
totalitarismi, taastab vähemuste diktaati kehtestava liberaalse 
demokraatia asemel  traditsioonilise demokraatia ehk enamuse võimu ja 
lõpetab suurkorporatsioonide kasumite nimel nende häbiväärsete 
marionettpoliitikute poolt algatatud  massiimmigratsiooni ja ohtlikuks 
düstoopiaks kuulutatud rahvuste ning rahvusriikide hävitamise.

Ameerikas on selle revolutsiooni lipu heisanud Donald Trump, Euroopas 
Matteo Salvini, Marine Le Pen ja paljud-paljud teised, kes on koondunud 
oma traditsioonide ja rahvuskultuuride kaitseks kõige erinevamatesse 
erakondadesse, mis teatud küsimustes võivad olla küll eri meelt, kuid 
põhilises – oma rahvuslike õiguste kaitse osas – seisavad ühisel 
platvormil.

Pole siis ka midagi imestada, et liberaalsete jõudude poolt suunatav 
peavoolumeedia on asunud oma võimu kaotust tundvate tegelaste mahitusel 
rahvuslike jõudude pihta laimu, vale, sildistamise, halvustamise ja 
naeruvääristamise turmtuld andma. Ühtlasi püütakse rahvusluse eest 
seisvaid jõude kompromiteerida ka sisemiselt, apelleerides inimeste 
ahnusele või auahnusele, edevusele või rumalusele, kadedusele või 
šantažeeritavusele. Ikka eesmärgiga erakonda lõhestada, tekitada 
olukord, kas kallutatud jõudude teenistuses olev või lihtsalt oma 
isiklikke ambitsioone teostav inimene või inimesed hakkavad erakonna 
sees oma erakonda ehitama, et selle abil siis pirukast suurema tüki 
hammustamiseks erakond hoopis üle võtta.

Me oleme kogu seda arsenali täies mahus näinud Ameerikas, kus laimu ja 
valede massproduktsioon,  ebalojaalseks osutunud inimeste meeskonda 
sokutamine ja alusetute kohtuasjade algatamine pole president Donald 
Trumpile andnud ainsatki päeva rahus töötamiseks. Sedasama näeme Eestis, 
kus meie erakond on valimiste järel – ja eriti valitsuse osapooleks 
saamise järel – sattunud meie ajaloos pretsedenditu sopaloopimise 
ohvriks.

Siinkohal palun ma kõigi teie erakordselt terast tähelepanu! Need 
rünnakud pole mitte üksnes selleks, et meid valitsusest välja 
suitsutada. Nendel rünnakutel on palju kurjem eesmärk. Ja selleks on ei 
vähemat ega rohkemat kui meie erakonna kui niisuguse hävitamine. Meie 
minemapühkimine nii Eesti kui Euroopa poliitiliselt kaardilt. 
Psühholoogiline töötlemine selle nimel käib ju kogu aeg. Aga me kõik 
teame, et isegi lakkamatult korratud vale ei muutu lõpuks tõeks. Seda 
eriti tänasel päeval, kui teatud ideoloogiaid teenivate meediamogulite 
meediamonopol on murenenud.

Nüüd valitsusest. Pikaajalisele politilisele kogemusele vaatamata polnud 
mul aimugi, kui stagneerunud ja inertne on Eesti. Võin pisut enam kui 
kuu aega ministriks olemise järel tõdeda, et tegelikult ei taha Eestis 
keegi muudatusi. Ei taha meie koalitsioonipartnerid, ei taha opositsioon 
– viimased tahavad üksnes tagasi võimule -  ega taha ka ametnikud. Kõik 
saavad küll aru, et mingit edulugu Eesti endast enam ei kujuta, aga 
muutuste tegemine tähendab ju senise süsteemi demonteerimist ja uue üles 
ehitamist. Tähendab riigireformi. Tähendab eelarve reformi. Tähendab 
sotsiaalhoolekande reformi. Tähendab tervishoiusüsteemi reformi. 
Tähendab paljude struktuuride – teiste hulgas näiteks politsei, 
piirivalve, kohtute, prokuratuuri, riigiettevõtete, kaitseväe, 
diplomaatilise teenistuse jne., jne. - reforme.

Kõik saavad reformide vajadusest küll aru, aga midagi sisulist teha ei 
taha. Ei taha, sest ei julge. Ei julge, sest huvigruppe, keda tuleb 
murdma hakata, on palju ja võidus nende üle ei saa kindel olla. Ja nii 
me edasi tiksume. Aga 47% pensionäridest elab vaesuses, kolmandik 
inimestest elab kas absoluutses või suhtelises vaesuses, Eesti IT tiiger 
lonkab kahte jalga, maapiirkonnad tühjenevad jätkuvalt ja ise ennast 
kõrgete palkade ja muude boonustega kindlustanud establishment ei saa 
aru, millega lihtsurelikud rahul ei ole.

Jah, sellest, millega lihtsurelikud rahul ei ole, Reformierakonna pika 
võimuperioodi jooksul kujunenud riigiaadel aru ei saa, aga seda, et 
ühiskonnas köeb rahulolematus, tunnetavad nad kõik. Paraku, nagu ikka, 
kui ühiskond stagneerub ja rahulolematus maad võtab, on valitseva klassi 
tüüpiline reaktsioon sellele ringkaitse moodustamine. Ka meil Eestis on 
eriti valitsuses istudes näha, kuidas aja jooksul üles ehitatud 
ringkaitset jätkuvalt tugevdada püütakse. Selle kõige nähtavamaks osaks 
on ühtede ja samade inimeste maksimaalselt kaua ametis hoidmine või 
nende nagu malenuppude ümber paigutamine ühelt ühiskondlikke protsesse 
suunavalt ja kontrollivalt kohalt teisele.

Näiteks: politseiameti juhi suuname KAPO-t juhtima ja KAPO juhi suuname 
politseid juhtima, peaprokurörist teeme õiguskantsleri ja 
õiguskantslerist teeme peaprokuröri, ühe ülikooli rektori suuname teise 
ülikooli ja teise ülikooli rektori suuname esimesse ülikooli. See, et 
korra kohaselt toimuvad konkursid ja valimised, ei puutu asjasse. 
Ametisse saavad ikkagi ainult õiged ja süsteemile lojaalsed ning seda 
käigus hoidvad inimesed.

Ah et kes seda otsustavad? Ma ei tea, kes seda otsustavad, mulle pole 
sellest veel ette kantud. Küll tean ma aga seda, et kui üks õige 
kandidaat mingil põhjusel läbi ei lähe, ilmub kusagilt kohe üks teine 
täpselt sama õige kandidaat ja süsteem ehk stagnatsiooni ringkaitse 
toimib laitmatult edasi. Me tahame ja me peame selle ringkaitse 
purustama. Vastasel korral saab Eestist järgneva kümne-viieteist aasta 
jooksul üdini korrumpeerunud Moldova laadne riik, kus kõik peale 
korruptantidest eliidi on vaesed.

Siin jõuame teemani, milleks on Eesti maine. Teatavasti süüdistava 
liberaalid, vasakpoolsed ja muud Eesti Vabariiki oma isikliku läänina 
käsitlevad tegelased Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda ja mind 
isiklikult selles, et me oleme kahjustanud maailmas Eesti mainet. Jättes 
kõrvale raudkindlad faktid selle kohta, kuidas Eesti Vabariigi 
presidendi ametit pidav isik lääne meediaväljaannetele intervjuusid 
andes sisepoliitilisi vastasseise kasutab Eesti maine määrimiseks, 
jätavad meid kõigis nimetatud pattudes süüdistavad tegelased mainimata 
selle, et Eesti mainet on meie külatänava kaklustest kordades enam 
määrinud kaks juhtumit.

Nimelt: meie suusatajate ja treeneritega seotud dopinguskandaal, millele 
pole punkti kaugeltki veel pandud ja maailma ajaloos teadaolevalt 
pretsedenditus mahus rahapesu Eesti pankade kaudu. Mõlemad on sündmused, 
millelt Reformierakonna näpujälgi on võimatu maha pesta. Ja viimase 
puhul on meil põhjust ka täie teravusega küsida: miks on prokuratuur 
kõike seda siidkinnastes käsitlenud? Miks on siiani vahele võetud vaid 
prügikala? Miks tehakse Eestis kõikides asjasse puutuvates 
institutsioonides nägu, nagu oleks intsident paari telleri tasemel 
inimese arreteerimisega lõplikult lahendatud?

Ma ütlen teile, miks: sest ükski terve mõistusega inimene ei saa uskuda, 
et kõigel sellel puudus poliitiline kate. Ükski terve mõistusega inimene 
ei saa uskuda, et kui rahapesu kõrgajal saabus meile Venemaalt kõrge 
ametnik, kes väidetavalt tõi kaasa piisava materjali rahapesu 
lõpetamiseks  ja kurjategijate arreteerimiseks ning kes pärast Venemaale 
naasmist seal tapeti, ei oleks see pidanud Eestis kõigil asjasse 
puutuvatel tegelastel jalad kõhu alt välja lükkama. Jääb üle vaid 
küsida, missugune suurvõim selle poliitilise katte taga seisis ja 
seisab.Äkki Venemaa?

Rahapesu on tegelikult uus VEB fond. Mõlemal puhul viivad niidid ühelt 
poolt Venemaale ja teiselt poolt Reformierakonna juhttegelasteni. Ning 
mõlema puhul on kogu tõe välja selgitamine kõige uskumatumal kombel 
kinni mätsitud.

Kallid sõbrad! Juba need kaks juhtumit – VEB fond ja rahapesu – on 
piisavalt kaalukad, et esiteks: reformierakond võimust igaveseks ilma 
jätta ja teiseks: et kõik meie käsutuses olevad rattad käima panna, et 
sedavõrd mastaapsed ja Eesti mainet mitte üksnes määrivad vaid ka Eesti 
julgeolekut otseselt ohustavad asjaolud täielikult ja lõplikult 
päevavalgele tuua. Me töötame selle nimel, andes endale sealjuures aru, 
et tegeleme otseselt eluohtlike teemadega, sest küsimus pole mitte 
üksnes Reformierakonnas, vaid kogu nende poolt üles ehitatud 
korruptiivse süsteemi hävingus. Aga just selle stagneerunud süsteemi 
hävingut eesti rahvas ootab. Ootavad isegi need tobukesed, kes ikka veel 
Reformierakonda valivad.

Muide, ma olen üsna veendunud, et kui meil õnnestub e-valimiste audit 
vettpidavalt läbi viia, langeb Reformierakonna valijate hulk 
drastiliselt. Aga sellest saame ehk aru anda meie järgmisel kongressil.

Kallid erakonnakaaslased! Ma tahan lõpetada millegi Eestis ja eesti 
poliitikas tavatuga. Ma tahan rääkida teile sellest, mida kogesin 
mööduval nädalal Iisraelis, kus me Monikaga osalesime Jeruusalemma 
palvehommikusöögil.

Ma ei hakka siin pikemalt rääkima sellest, et üle kogu maailma oli 
kohale tulnud enam kui seitsesada inimest, et mul olid väga kasulikud ja 
viljakad kohtumised kahe Donald Trumpile lähedal seisva inimesega, 
kelledele ma täiesti ühemõtteliselt kinnitasin, et kui meie erakond saab 
Eesti valitsuses peaministri koha, tunnustame me koheselt Jeruusalemma 
Iisraeli pealinnana ning viime sinna ka oma saatkonna.

See, millest ma rääkida tahan, on fakt, et kõik inimesed, kelledega ma 
vestlesin, teadsid Eestit. Vähe sellest. Paljud neist – eriti 
eurooplased ja ameeriklased - teadsid ka meie erakonda. Nad teadsid 
meid, kuna meil on oma Kristlaste Ühendus. Nad teadsid meid, kuna me 
toetame Donald Trumpi. Nad teadsid meid, kuna me võitleme 
traditsioonilise pere eest. Nad teadsid meid, kuna me võitleme 
kristlikku kultuuri ohustava massiimmigratsiooni vastu. Nad teadsid 
meid, kuna me ei ole korrumpeerinud ennast vanade peavoolu erakondade 
tentsikuna.

Ja nad ütlesid, et nad kõik palvetavad meie eest. Nad ütlesid: ärge 
kartke, kui Jumal on teiega, ei saa mitte keegi teie vastu!

Ka mina ütlen teile: ärge kartke – nad võivad meid laimata, aga nad ei 
saa meie vastu. Me kõnnime vastutuult, aga me kõnnime ülesmäge. Tulevik 
on meie, mitte meie vaenlaste päralt."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee