GALERII | Mart Helme heidab ette: ametisse saavad ikkagi ainult õiged ja süsteemile lojaalsed (118)
Kõnet pidanud Mart Helme valiti Jõhvis toimunud kongressil ka uuesti erakonna juhiks. Aseesimeesteks valiti tagasi Martin Helme, Jaak Madisson ja Henn Põlluaas.
Samal teemal
Mart Helme kõne:
"Head erakonnakaaslased,
2014. aastal, kui meie erakond alles võitles oma koha eest Eesti
poliitika kõrgliigas, võttis minuga ühendust üks filmimees, kes mõlgutas
mõtteid Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast film teha. Kui ma küsisin
temalt, mis film see niisugune oleks ja miks just meie erakonnast, siis
vastas ta, et see oleks eelkõige kroonika, mitte niivõrd dokfilm. Aga
miks EKRE – sest ta tahab jäädvustada meie erakonna tõusu ja võidukäiku.
Filmi tegemine jäi siiski ära. Meist kummalgi osapoolel ei olnud selle
aastaid kestvaks valmistamiseks piisavalt ei vaba aega ega vaba raha.
Aga elu ei jäänud seisma ja täna, Anno Domini 2019, võime tõdeda: meie
erakond on tõepoolest teinud läbi muljetavaldava arengu ja sammunud
järjekindlalt ülesmäge. Ning see lugu oleks kindlasti väärinud
jäädvustamist ka filmilindile – kui tänapäeva digiajastul niisugust
vanamoodsat sõna üldse kasutada tohib.
Kust me siis alustasime ja kus me nüüd oleme? Alustasime 2012. aastal
Põltsamaal peetud Eestimaa Rahvaliidu - millest desertöörid olid üle
jooksnud meile praegu ideoloogiliselt kõige selgemalt vastanduvasse
Sotsiaaldemokraatlikku erakonda – ja Eesti Rahvusliku Liikumise
ühinemiskongressiga. Edu keegi sellele üritusele ei ennustanud.
Paljulubavad polnud ka reitingud, mis kõikusid kuust kuusse 2-3
protsendi peal.
Aasta hiljem valisid Mustpeade majja kogunenud paarsada delegaati mind
erakonna esimeheks. Ja kuigi Postimehe veebiküsitluses avaldas enamik
vastanuist arvamust, et EKRE-st võib pikapeale isegi asja saada, ei
peegeldunud see veel küsitlustulemustes, kus me kolmest protsendist
kõrgemale kuidagi ei tahtnud tõusta.
Aga me ei jätnud jonni. Kuigi peavoolu meedia meid valdavalt ignoreeris,
ei teadnud ei ajakirjanikest ninatargad ega poliitilised konkurendid, et
meie tegelik töö polnudki niivõrd avalikkusele mõeldud. Päevast päeva,
nädalast nädalasse, kuust kuusse tegelesid nii erakonna juhatuse liikmed
kui kohalikud aktivistid erakonna struktuuri väljaehitamise ning
kohtadel selle kandepinna laiendamisega.
Tõesti: ma vaatan praegu siit kõnepuldist alla saali, ja ma näen teie
hulgas kümneid ja kümneid inimesi, kes juba siis, kui kõik maailma
targad meile kadu ennustasid, tegelikult meie tulevasele edule
vundamenti ladusid. Just see töö – ja see töö kestab katkematult ka
praegu – tagas meile edu 2015. aasta riigikogu valimistel, tagas meile
edu kohalikel valimistel ja tagas meile superedu käesoleva aasta
Riigikogu valimistel.
Organisatsioon – teie, kallid kongressi delegaadid – oli meile selleks
jalgealuseks, millel seisime ka kohe valimiste järel alanud
koalitsiooniläbirääkimistel ja mis tagas meile jõuõla ning
operatiivsügavuse valitsusse minekuks.
Ma olen sügavalt veendunud, et käesoleval aastal võib igaüks teist tunda
uhkust selle üle, et ta kuulub Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda. On
ju üksnes rõõmustav, kui meie poliitilised konkurendid raevust vahtu
pritsivad, sest midagi pole teha: EKRE on kõige kiiremini kasvava
liikmeskonnaga erakond, me oleme küsitlustes kindlustanud endale
stabiilse 18-20 protsendise toetuse, meil on esindused pooltes kohalikes
omavalitsustes, meie riigikogu fraktsioon on kasvanud seitsmelt liikmelt
üheksateistkümne peale, meil on oma saadik europarlamendis ja me oleme
valitsuses, kus meile kuulub kolmandik ministrikohtadest.
Sõbrad, kui see ei ole edulugu, siis mis veel on edulugu? Ja selle
eduloo on meile taganud just see, et meil on kogu Eestit kattev tegus
rohujuure tasand.
Muide, just see rohujuure tasand ehk meie kasvav ja dünaamiline
organisatsioon on ka see põhjus, miks meid ei tabanud roheliste või
Vabaerakonna saatus, kes pärast ühekordset tähelendu poliitikataevas
kustusid.
Siinkohal tahan ma vabandada kõigi meie liikmete ees, kelleni ma
viimaste kuude jooksul pole jõudnud kaugeltki nii palju, kui ma oleksin
tahtnud. Valimiskampaania, koalitsiooniläbirääkimised ja
ministriametisse sisseelamine on paraku jõhkralt röövinud kogu vaba aja
ning energia ja ma võin nii enda kui Martini nimel öelda, et mitme kuu
vältel polnud meil ainsatki vaba päeva, krooniliseks muutunud unevõlast
rääkimata.
Ent uskuge,me teame: ilma teieta, head erakonnakaaslased, ei ole kaabud
Eesti poliitikas mingi arvestatav jõud.
Siinkohal tahan ma taustsüsteemi laiendada. On mõistetav, et me oma
tegemistes vaatame eelkõige Eestis toimuvat. Tegelikult peaksime vaatama
aga suurt pilti ja nägema, et me pole kaugeltki ainus rahvusmeelne ja
konsrvatiivne erakond, kes võitleb oma rahvusriigi, oma keele ja
kultuuri säilimise eest. Niisugusena oleme me küll üks ja ainus Eestis,
aga kõigest üks paljudest nii Euroopas kui laias maailmas. Maailmas, kus
on selgelt alanud ning võidukäiku tegema asunud rahvuslik ja
konservatiivne revolutsioon. Revolutsioon, mis samm-sammult pühib oma
teelt visa vastupanu osutava vasakliberaalse ajupesu, „euroopalikeks
normideks“ või „läänelikeks väärtusteks“ ristitud neomarksistliku
totalitarismi, taastab vähemuste diktaati kehtestava liberaalse
demokraatia asemel traditsioonilise demokraatia ehk enamuse võimu ja
lõpetab suurkorporatsioonide kasumite nimel nende häbiväärsete
marionettpoliitikute poolt algatatud massiimmigratsiooni ja ohtlikuks
düstoopiaks kuulutatud rahvuste ning rahvusriikide hävitamise.
Ameerikas on selle revolutsiooni lipu heisanud Donald Trump, Euroopas
Matteo Salvini, Marine Le Pen ja paljud-paljud teised, kes on koondunud
oma traditsioonide ja rahvuskultuuride kaitseks kõige erinevamatesse
erakondadesse, mis teatud küsimustes võivad olla küll eri meelt, kuid
põhilises – oma rahvuslike õiguste kaitse osas – seisavad ühisel
platvormil.
Pole siis ka midagi imestada, et liberaalsete jõudude poolt suunatav
peavoolumeedia on asunud oma võimu kaotust tundvate tegelaste mahitusel
rahvuslike jõudude pihta laimu, vale, sildistamise, halvustamise ja
naeruvääristamise turmtuld andma. Ühtlasi püütakse rahvusluse eest
seisvaid jõude kompromiteerida ka sisemiselt, apelleerides inimeste
ahnusele või auahnusele, edevusele või rumalusele, kadedusele või
šantažeeritavusele. Ikka eesmärgiga erakonda lõhestada, tekitada
olukord, kas kallutatud jõudude teenistuses olev või lihtsalt oma
isiklikke ambitsioone teostav inimene või inimesed hakkavad erakonna
sees oma erakonda ehitama, et selle abil siis pirukast suurema tüki
hammustamiseks erakond hoopis üle võtta.
Me oleme kogu seda arsenali täies mahus näinud Ameerikas, kus laimu ja
valede massproduktsioon, ebalojaalseks osutunud inimeste meeskonda
sokutamine ja alusetute kohtuasjade algatamine pole president Donald
Trumpile andnud ainsatki päeva rahus töötamiseks. Sedasama näeme Eestis,
kus meie erakond on valimiste järel – ja eriti valitsuse osapooleks
saamise järel – sattunud meie ajaloos pretsedenditu sopaloopimise
ohvriks.
Siinkohal palun ma kõigi teie erakordselt terast tähelepanu! Need
rünnakud pole mitte üksnes selleks, et meid valitsusest välja
suitsutada. Nendel rünnakutel on palju kurjem eesmärk. Ja selleks on ei
vähemat ega rohkemat kui meie erakonna kui niisuguse hävitamine. Meie
minemapühkimine nii Eesti kui Euroopa poliitiliselt kaardilt.
Psühholoogiline töötlemine selle nimel käib ju kogu aeg. Aga me kõik
teame, et isegi lakkamatult korratud vale ei muutu lõpuks tõeks. Seda
eriti tänasel päeval, kui teatud ideoloogiaid teenivate meediamogulite
meediamonopol on murenenud.
Nüüd valitsusest. Pikaajalisele politilisele kogemusele vaatamata polnud
mul aimugi, kui stagneerunud ja inertne on Eesti. Võin pisut enam kui
kuu aega ministriks olemise järel tõdeda, et tegelikult ei taha Eestis
keegi muudatusi. Ei taha meie koalitsioonipartnerid, ei taha opositsioon
– viimased tahavad üksnes tagasi võimule - ega taha ka ametnikud. Kõik
saavad küll aru, et mingit edulugu Eesti endast enam ei kujuta, aga
muutuste tegemine tähendab ju senise süsteemi demonteerimist ja uue üles
ehitamist. Tähendab riigireformi. Tähendab eelarve reformi. Tähendab
sotsiaalhoolekande reformi. Tähendab tervishoiusüsteemi reformi.
Tähendab paljude struktuuride – teiste hulgas näiteks politsei,
piirivalve, kohtute, prokuratuuri, riigiettevõtete, kaitseväe,
diplomaatilise teenistuse jne., jne. - reforme.
Kõik saavad reformide vajadusest küll aru, aga midagi sisulist teha ei
taha. Ei taha, sest ei julge. Ei julge, sest huvigruppe, keda tuleb
murdma hakata, on palju ja võidus nende üle ei saa kindel olla. Ja nii
me edasi tiksume. Aga 47% pensionäridest elab vaesuses, kolmandik
inimestest elab kas absoluutses või suhtelises vaesuses, Eesti IT tiiger
lonkab kahte jalga, maapiirkonnad tühjenevad jätkuvalt ja ise ennast
kõrgete palkade ja muude boonustega kindlustanud establishment ei saa
aru, millega lihtsurelikud rahul ei ole.
Jah, sellest, millega lihtsurelikud rahul ei ole, Reformierakonna pika
võimuperioodi jooksul kujunenud riigiaadel aru ei saa, aga seda, et
ühiskonnas köeb rahulolematus, tunnetavad nad kõik. Paraku, nagu ikka,
kui ühiskond stagneerub ja rahulolematus maad võtab, on valitseva klassi
tüüpiline reaktsioon sellele ringkaitse moodustamine. Ka meil Eestis on
eriti valitsuses istudes näha, kuidas aja jooksul üles ehitatud
ringkaitset jätkuvalt tugevdada püütakse. Selle kõige nähtavamaks osaks
on ühtede ja samade inimeste maksimaalselt kaua ametis hoidmine või
nende nagu malenuppude ümber paigutamine ühelt ühiskondlikke protsesse
suunavalt ja kontrollivalt kohalt teisele.
Näiteks: politseiameti juhi suuname KAPO-t juhtima ja KAPO juhi suuname
politseid juhtima, peaprokurörist teeme õiguskantsleri ja
õiguskantslerist teeme peaprokuröri, ühe ülikooli rektori suuname teise
ülikooli ja teise ülikooli rektori suuname esimesse ülikooli. See, et
korra kohaselt toimuvad konkursid ja valimised, ei puutu asjasse.
Ametisse saavad ikkagi ainult õiged ja süsteemile lojaalsed ning seda
käigus hoidvad inimesed.
Ah et kes seda otsustavad? Ma ei tea, kes seda otsustavad, mulle pole
sellest veel ette kantud. Küll tean ma aga seda, et kui üks õige
kandidaat mingil põhjusel läbi ei lähe, ilmub kusagilt kohe üks teine
täpselt sama õige kandidaat ja süsteem ehk stagnatsiooni ringkaitse
toimib laitmatult edasi. Me tahame ja me peame selle ringkaitse
purustama. Vastasel korral saab Eestist järgneva kümne-viieteist aasta
jooksul üdini korrumpeerunud Moldova laadne riik, kus kõik peale
korruptantidest eliidi on vaesed.
Siin jõuame teemani, milleks on Eesti maine. Teatavasti süüdistava
liberaalid, vasakpoolsed ja muud Eesti Vabariiki oma isikliku läänina
käsitlevad tegelased Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda ja mind
isiklikult selles, et me oleme kahjustanud maailmas Eesti mainet. Jättes
kõrvale raudkindlad faktid selle kohta, kuidas Eesti Vabariigi
presidendi ametit pidav isik lääne meediaväljaannetele intervjuusid
andes sisepoliitilisi vastasseise kasutab Eesti maine määrimiseks,
jätavad meid kõigis nimetatud pattudes süüdistavad tegelased mainimata
selle, et Eesti mainet on meie külatänava kaklustest kordades enam
määrinud kaks juhtumit.
Nimelt: meie suusatajate ja treeneritega seotud dopinguskandaal, millele
pole punkti kaugeltki veel pandud ja maailma ajaloos teadaolevalt
pretsedenditus mahus rahapesu Eesti pankade kaudu. Mõlemad on sündmused,
millelt Reformierakonna näpujälgi on võimatu maha pesta. Ja viimase
puhul on meil põhjust ka täie teravusega küsida: miks on prokuratuur
kõike seda siidkinnastes käsitlenud? Miks on siiani vahele võetud vaid
prügikala? Miks tehakse Eestis kõikides asjasse puutuvates
institutsioonides nägu, nagu oleks intsident paari telleri tasemel
inimese arreteerimisega lõplikult lahendatud?
Ma ütlen teile, miks: sest ükski terve mõistusega inimene ei saa uskuda,
et kõigel sellel puudus poliitiline kate. Ükski terve mõistusega inimene
ei saa uskuda, et kui rahapesu kõrgajal saabus meile Venemaalt kõrge
ametnik, kes väidetavalt tõi kaasa piisava materjali rahapesu
lõpetamiseks ja kurjategijate arreteerimiseks ning kes pärast Venemaale
naasmist seal tapeti, ei oleks see pidanud Eestis kõigil asjasse
puutuvatel tegelastel jalad kõhu alt välja lükkama. Jääb üle vaid
küsida, missugune suurvõim selle poliitilise katte taga seisis ja
seisab.Äkki Venemaa?
Rahapesu on tegelikult uus VEB fond. Mõlemal puhul viivad niidid ühelt
poolt Venemaale ja teiselt poolt Reformierakonna juhttegelasteni. Ning
mõlema puhul on kogu tõe välja selgitamine kõige uskumatumal kombel
kinni mätsitud.
Kallid sõbrad! Juba need kaks juhtumit – VEB fond ja rahapesu – on
piisavalt kaalukad, et esiteks: reformierakond võimust igaveseks ilma
jätta ja teiseks: et kõik meie käsutuses olevad rattad käima panna, et
sedavõrd mastaapsed ja Eesti mainet mitte üksnes määrivad vaid ka Eesti
julgeolekut otseselt ohustavad asjaolud täielikult ja lõplikult
päevavalgele tuua. Me töötame selle nimel, andes endale sealjuures aru,
et tegeleme otseselt eluohtlike teemadega, sest küsimus pole mitte
üksnes Reformierakonnas, vaid kogu nende poolt üles ehitatud
korruptiivse süsteemi hävingus. Aga just selle stagneerunud süsteemi
hävingut eesti rahvas ootab. Ootavad isegi need tobukesed, kes ikka veel
Reformierakonda valivad.
Muide, ma olen üsna veendunud, et kui meil õnnestub e-valimiste audit
vettpidavalt läbi viia, langeb Reformierakonna valijate hulk
drastiliselt. Aga sellest saame ehk aru anda meie järgmisel kongressil.
Kallid erakonnakaaslased! Ma tahan lõpetada millegi Eestis ja eesti
poliitikas tavatuga. Ma tahan rääkida teile sellest, mida kogesin
mööduval nädalal Iisraelis, kus me Monikaga osalesime Jeruusalemma
palvehommikusöögil.
Ma ei hakka siin pikemalt rääkima sellest, et üle kogu maailma oli
kohale tulnud enam kui seitsesada inimest, et mul olid väga kasulikud ja
viljakad kohtumised kahe Donald Trumpile lähedal seisva inimesega,
kelledele ma täiesti ühemõtteliselt kinnitasin, et kui meie erakond saab
Eesti valitsuses peaministri koha, tunnustame me koheselt Jeruusalemma
Iisraeli pealinnana ning viime sinna ka oma saatkonna.
See, millest ma rääkida tahan, on fakt, et kõik inimesed, kelledega ma
vestlesin, teadsid Eestit. Vähe sellest. Paljud neist – eriti
eurooplased ja ameeriklased - teadsid ka meie erakonda. Nad teadsid
meid, kuna meil on oma Kristlaste Ühendus. Nad teadsid meid, kuna me
toetame Donald Trumpi. Nad teadsid meid, kuna me võitleme
traditsioonilise pere eest. Nad teadsid meid, kuna me võitleme
kristlikku kultuuri ohustava massiimmigratsiooni vastu. Nad teadsid
meid, kuna me ei ole korrumpeerinud ennast vanade peavoolu erakondade
tentsikuna.
Ja nad ütlesid, et nad kõik palvetavad meie eest. Nad ütlesid: ärge
kartke, kui Jumal on teiega, ei saa mitte keegi teie vastu!
Ka mina ütlen teile: ärge kartke – nad võivad meid laimata, aga nad ei
saa meie vastu. Me kõnnime vastutuult, aga me kõnnime ülesmäge. Tulevik
on meie, mitte meie vaenlaste päralt."
118 KOMMENTAARI