Eesti uudised

Pahurdav vanahärra: Mis asi sa oled? Kas sa oled Tšernobõli ohver?“

ÕL VIDEO | OSALUSEKSPERIMENT: kui altid on eestlased kerjuse topsi münte poetama? (125)

Kristiina Tilk, 10. juuni 2019, 00:01
Foto: Jörgen Norkroos
Kell on pool 11. Päike lõõmab väljakannatamatult taevas, turupoe juures istuvad puude varjus valgetes maikasärkides mehed ning libistavad ballooniõlut. Turult hakkab ninna üleküpsenud tomatite ja magusate maasikate hõng.  Mind saadavad pilgud. Häbi on, kuigi olin lubanud endale, et annetan kogu teenistuse vähiravifondile „Kingitud elu“.  Esimene inimene, kes minu topsi sendid poetab, on pikka patsi ja sitikmusta nahast tagi kandev mees. Näen teda päeva jooksul mitmeid kordi. 

„Segane oled peast või? Mõtle ikka natuke, kas seda on vaja,“ muretses sõbranna, kellele olin oma ideest paar nädalat enne selle elluviimist rääkinud. 

Kui tema muretses, leppisin mina juba grimmi aega kokku.

„Saab teha vanemaks, saab teha eluräsituks. Hambad kollakaks, veresoone kapillaare, nahka lateksiga kortsu,“ kirjeldab meikar Anni Hallik erinevaid võimalusi. 

Lepime kokku, et kohtume 5. juunil. 

Päev varem külastan Paavli kaltsukat. 15 euro eest saan endale mitu numbrit suurema jope, kirjud suvepüksid, salli ning punaste lillekestega nahksed kingad. Kodust haaran kaasa eri värvides sokid. Ühel rebin kanna katki. 

Järgmisel hommikul tarin kraami Anni juurde. Pilt klaar, uurib ta hoolega mu näonahka ja selgitab, mis saama hakkab: lateks alla, fööniga kuivaks, tolmpuuder peale, kortsutame, hambad pruuni laki alla... 

Eelnevalt tuleb plats piiritusega puhastada. Anni hõõrub sellega mu hambaid ja nägu. Huuled kipitavad, igemetel on valus, näonahk õhetab. Tugev alkoholihais paneb ühest silmast pisara voolama. 

Õrnroosa lateks tõmbab näo totaalselt krimpsu, üks maksaplekk ajab teist taga, veresooned looklevad kui harujõed. Suust vaatab vastu surnuaed, säärel ilutseb verine haav. 

„Peaasi, et sa ise kartma ei löö,“ märgib Anni, kui end peeglist uurin. 

Tõtt öelda poeb väike hirm küll naha vahele, kuid tagasiteed enam ei ole. 

On aeg riietuda. 

ENNE: Grimmitooli istusin ma sellisena. Foto: Jörgen Norkroos

Astun pükstesse, mis kukuvad seljast. Seome need tagumiku juurest kummiga kokku. 

Sall läheb rätiks pähe, välja turritavad juuksed saavad õlikihi. Erksinine sokk saab jumestuspulga abil pruunika varjundi, jalavarjud kuivšampooni abil väsinud ilme. Jopet nühime aknalaual, kus muidu peesitavad tuvid. 

Anni tõdeb, et distantsilt on tulemus päris hea, aga lähedalt olen ikka väga kole.

Samal hetkel stuudiosse astunud fotograafi näoilme kõneleb enda eest. 

Viimane lihv antud ehk vänge lõhnaga üle piserdatud, paar koni taskusse haisema topitud, räpane kilekott ühes ja münditops teises pihus, on aeg minna. 

PÄRAST: Grimmitoolist lahkusin ma sellisena. Foto: Erakogu

Põlglikud pilgud

Tallinna Keskturu kõrval asuva Grossi kaupluse juures istuvadki juba elust räsitud mehed, valged maikasärgid seljas, õlleballoonid kindlas haardes.  

Turult hakkab ninna segu üleküpsenud tomatite ja magusate maasikate lõhnast.

Suundun Tammsaare parki. 

Möödujad saadavad mind pilkudega. Häbi on, sellest hoolimata, et lubasin kogu päeva jooksul „teenitu“ annetada vähiravifondile „Kingitud elu“. 

Üks naine võpatab mind nähes, kellelgi sureb mind altkulmu põrnitsedes auto välja. 

Lasen õlale vinnatud riietest pungil räbalal kilekotil maha plärtsatada ja ohkan endamisi: „Nii hirmus olen või?“ 

Sügan demonstratiivselt pead, viskan koti uuesti õlale ja astun edasi. Kingad ei püsi jalas - samm on lohisev, pikk ja vaevaline. Just nagu peab. 

Seisan välisministeeriumi hoone juures ülekäiguraja ääres. Mind õgib silmadega  vanem proua. Kui me pilgud kohtuvad, ta suisa jookseb risti üle tee. Õnneks on fooris lubav tuli. 

Kahe lapsega noor naine ei tahagi enam üle tee saada vaid vahetab kiiresti suunda. 

On ebamugav. Ja häbi. 

Ka pargis ei saa ma end ülearu hästi tunda. 

Mind saatvad pilgud kubisevad põlgusest. Eriti terava silmavaatega on vanemad naisterahvad. Terve päeva peale leidubki vaid üks proua, kel pole kerjuse heaks mõnest sendist kahju. 

Esimene inimene, kes topsi münte poetab, on pika patsiga ja nahast tagi kandev mees. Ta soovib mulle head ja läheb siis oma teed. Näen teda päeva jooksul mitmeid kordi veel. 

Vene rahvusest härra pobiseb mind nähes omaette, kuid piisavalt valjult, et teda kuuleksin. Eesti keeli ja ilma ropendamata käsib ta mul kerjamise asemel tööle minna. 

Kahjuks ei saa ma talle öelda, et seda ma just praegu teengi. 

Edasi on tükk tühja maad. Mitte keegi ei tunne huvi. Tundub, et võiksin risti keset teed ka seista, kuid jääksin ikka nähtamatuks. Inimesed seisavad otse mu nina all, teevad teineteisest pilte, naeravad. Mind nagu polekski olemas. 

Korraga muutun taas nähtavaks. Seda härrale, kes esiti minust mööda tuhiseb, kuid siis tagasi tuleb ja sente ulatades küsib: „Noh, kas tervis on kehv?“ 

Kolm noort neidu talitavad samuti. Esmalt kõnnivad nad minust mööda ilma pilkugi heitmata. Siis aga pöörduvad tagasi ning ulatavad abikäe. Sama taktikat kasutab väikese tüdrukuga jalutav naine. 

Päike kõrvetab ja sitikad ronivad mööda püksisääri üles. Püüan neid maha raputada, kuid edutult - nende kärmed koivad klammerduvad mu higist kleepuva ihu külge. Üksik kärbes tiirutab mu kõrva ääres. Nägu sügeleb, aga sügada ei saa. 

Puhtad sokid ja eine Hesburgerist 

Viru tänava lillemüüjate kõrval on kivist tuvid. Sätin end ühe peale istuma. 

Esiti pole minust mitte kellelgi sooja ega külma. Mõtlen endamisi, et huvitav, kui ma siruli maha heidaksin, kas siis keegi märkaks? Jätan siiski proovimata.  

Minu ees seisab vene keelt kõnelev paarike. Nendega koos on pisike tüdruk. Vanuselt umbes neljane. Ta seisatab mu ees mitmel korral. Vaatab. Kurvalt. 

Korduvalt püüab ta ema tähelepanu saada, et too ka mind märkaks. Emal pole aga lapse jaoks aega. Veel vähem huvitan teda mina. Tal on tarvis üksik oranž gerberaõis kenasti juustesse sättida, et saaks igast küljest ilupilte teha. 

Neelan pisaraid. Mitte enda vaid selle pisikese pruunijuukselise tüdruku pärast. Kas ema selgitas talle hiljem, et ma olen kerjus? Ma kahtlen... Ütles, et minusugused pole nende aega väärt? Võib-olla... 

Korraga saabub eikuskilt veel üks vene rahvusest noormees ja ulatab mulle viis kaheeurost münti. 

Veidi hiljem kuulen kedagi küsimas: „Miks sa kerjad? Kas keegi sunnib sind?“ 

Minu kõrval seisavad kaks vanemat meest. Nimetame neid Kuri ja Leebe. Nad uurivad, kui vana ma olen, kus ma elan ja miks ma tööle ei lähe ning arvavad esiti, et mul on vanust alla 30 aasta. 

„Ma olen juba 70, ikka käin tööl. Ja pean terve Tallinna linna kerjuseid siin toetama,“ pahandab Kuri.  

„Ei pea,“ vastan vaikselt. 

„Ei pea, ei pea. Aga mul on nii kuradi kahju teist!“ selgitab Kuri. 

Kuri mees tuleb mulle hästi ligi, uurib mu nägu ja küsib õlgu võdistades: „Mis asi sa oled? Oled sa Tšernobõli ohver?“ 

Vaikin. 

Temaga kaasas olnud Leebe ulatab mulle pisut sente ja pooliku pudeli traditsioonilist limonaadi. 

„Sul on ju sokk täitsa puruks. Jumal küll, kuidas sa oled nii?“ osutab ta mu paljale kannale. 

Tõmban jalad enda alla peitu. Häbi on, päriselt on! 

Leebe võtab koti seljast ja ulatab mulle sokid.

„Pane jalga, need on terved ja puhtad!“ 

Seejärel küsib ta, kas ma alkoholi joon? 

Saanud eitava vastuse, pahurdab Kuri taas: „Oooh, need kerjused joovad kõik. KÕIK!“ 

Nüüd tahab Leebe mulle süüa osta, Kuri keelab. 

„Aitab küll, lähme nüüd! Kui sina lähed teises suunas, siis rohkem sa mind ei näe. Mina lähen minema!“ on ta konkreetne. 

Lahkutakse koos. Puude varju Carriba rummi jooma. 

SÕÕM KÜLMA JOOKI: Üks lahke mees kinkis mulle sokid, pooliku pudeli limonaadi ega pidanud paljuks tuua Hesburgerist külma jooki ning burgerit. Foto: Rauno Vahtre

Korraga ulatab kellegi käsi mulle selja tagant topsi külma jooki ja koti sooja toitu. Hesburger. 

Hoolimata Kurja manitsusest on Leebe tagasi tulnud. 

Janu on meeletu ja neelan topsi Fantat pea ühe sõõmuga. Toidu pistan kotti - sokkide ja pooliku limonaadi kõrvale. 

„On kõht tühi?“ küsib Leebe.

Noogutan.

„Söö siis. Sa oled hea tüdruk!“ 

Hetk hiljem möödub minust pirni näriv naine. Ta ulatab mu poole käe paberi sees oleva võileivaga ja küsib: „Tahaksid ehk lõunat süüa?“ 

Olen tänulik, kuid keeldun. Mul on ju toit kotis. 

Järgmised pool tundi ei tunne taas keegi minu vastu huvi. Lähen tagasi Tammsaare parki. Saan saagiks mõned mündid ning ühelt tõmmut verd mehelt 5-eurose pabertähe. 

Veel pool tunnikest, kuid kedagi ei tule. Ainult mööda kõnnivad. Üks mees pillab oma rahakoti otse minu nina ees maha: mündid pudenevad kõnniteele, paberraha lendleb tuules.

Jälgin, kuidas mees neid meeleheitlikult taga ajab, tagasi kotti surub ja mulle pilkugi heitmata minema kõnnib. 

„Kas ta mõnitab mind?“ mõtlen endamisi ja tunnen tohutut tühjust. Ja alandust. 

Loen päeva lõppenuks. 

Toimetuses ootavad kolleegid. Üks neist ei tunne mind kohe äragi. 

Sekretär ulatab pudeli mesimagusat likööri. Paraku küll ainult selleks, et saaksin maksaplekid, veresooned ja hambalaki eemaldada. Neid eemaldab vaid alkohol. Peale Kännu Kuke meil aga kontoris midagi muud ei ole.  

Neli ja pool tundi kestnud kerjuselu päädis 43 euro ja 83 sendiga, mis on tänaseks üle antud vähiravifondi „Kingitud elu“ juht Toivo Tänavsuule.

Samal teemal

29. oktoober 2019, 20:00
NELI AASTAT PEAVARJUTA: ema ja poeg, kelle koduks on pink linnatänaval
6. august 2019, 11:18
KARMID TRAHVID: Rootsi linna kerjused peavad nüüdsest hankima oma tegevuseks eriloa
23. juuli 2019, 16:00
JULM VÕI NUTIKAS? Florida linn peletab kodutuid tüütute lastelauludega

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee

;