Kommentaar

Mart Soidro | Mart Nuti peale mõeldes (1)

Mart Soidro, literaat, 6. juuni 2019, 18:38
Keerame ajaratta 1990. aastasse. Ühel augustikuu pärastlõunal heliseb vabaõhumuuseumi teadusdirektori Mart Nuti lauatelefon ja liini teises otsas on Lennart Meri. Tollane välisminister oli kuulnud, et Mart plaanib osaleda Prahas toimuval muuseumitöötajate konverentsil ja arvas, et hakkaja noormees võiks komandeeringu raames kohtuda ka Tšehhoslovakkia välisministri Jiri Dienstbieriga. Ja küsida toetust meie iseseisvuspüüdlustele.

Võimatu missioon

Uskumatu lugu? Hoiatan ette, et veel uskumatumaks läheb.

Meri lubas Tšehhoslovakkia välisministrile ka kirja saata ja enne äralendu päris Nutt, kuidas sellega lood on.

Järgnes dialoog, mida olen erinevates variatsioonides kuulnud kümneid kordi.

„Kõik on korras,“ kinnitanud Meri. „Kiri Biermeisterile läks juba ammu teele.“

„Biermeisterile?“ imestanud Nutt. „Kas Tšehhoslovakkia välisministri nimi pole mitte Dienstbier?“ (saksa keeles mitte õllemeister, vaid teenistusõlu – M. S.)

„Aga kiri on juba läinud,“ ohanud Meri.

Sellega oleks võinud ju halenaljakas lugu piirduda, aga kaugel sellest! Prahas olles helistas etnograaf telefoniputkast välisministeeriumi ja oli väga üllatunud, et teda oodatakse kohtumisele juba tunni aja pärast. Pärast kätlemist küsinud Dienstbier, kas kohtumise juures võib viibida ka NSV Liidu suursaadik Boris Pankin, hilisem ja viimaseks jäänud välisminister. Eks see ettepanek Nutile kummaline ju tundus, et miks peaks ühe muusemitöötajaga eravestluse juures viibima võõrriigi suursaadik, aga see selleks. Pärast kohtumist, mille ajal Dienstbier tegi puises vene keeles mitu jõulist avaldust Eesti toetuseks, olla Pankin olnud täielikus segasuses ja küsinud nutikalt noormehelt, kus ta töötab. „Эстонский музей под открытым небом,“ (Eesti muuseum lageda taeva all – toim) teatanud Mart seepeale uhkelt.

Pärast sellist „võimatut missiooni“ oli selge, et pikka pidu Nutil kappade ja käpikute seltsis Rocca al Mares ei ole. Välisministeerium polnud kindlasti tema unelmate töökoht. Vähemasti mitte 1990. aastal. Või nagu ta kirjutas Mihkel Muti „Rahvusvahelise mehe“ nauditavas järelsõnas (2009): „ENSV ei olnud kuhugi kadunud. Keegi ei vaadanud maailmas Eestile kui iseseisvale riigile. Diplomaatilistes kuluaarides küll kinnitati, et Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni ei tunnustata ja mittetunnustamispoliitika jätkub, kuid praktilises asjaajamises püüti seda ebamugavat tõsiasja iga hinna eest vältida. Eesti vabariigi valitsusse suhtuti nagu iga teise NSV Liidu liiduvabariigi võimuorganisse.“

Mäletan õpetatud sõpra 80. aastate teisest poolest ja mul on olnud au osaleda tema paljudel tähtsündmustel – 30., 40. ja 50. sünnipäeval, doktoritöö „Eesti parlamendi pädevuse kujunemine ja rakendamine välissuhtlemises“ (2011) kaitsmisel ja raamatu „Nüüdis-Eesti ja poliitilised süsteemid“ (2008) esitlusel. Selles kogumikus on olemas noore Nuti teoreetilised ja poliitilised artiklid, mis olid ilmunud omakirjastuslikus väljaandes Heinakuu ja ajakirjas Looming. Mardi liignimi oli paljutähenduslik ja haakus hästi teistegi tipptegijatega. Mihkel Muti üllatus oli suur, kui Perioodika  raamatupidamine kandis Mart Nuti Loomingus ilmunud artikli honorari kogemata Mihkel Muti nimele.

Puu otsast Toompeale

Aga milline oli Mardi kujunemislugu? Küsisin seda temalt sajandi alguses.

Härra Nutt! Milline oli teie lapsepõlv? Kas olite mürakaru või memmepoeg, kes sai peksa, kuna ei osanud puu otsa ronida?

Lapsepõlv oli suhteliselt helge ja ma jagaksin selle kaheks. Olin mürakaru kuni teismeliseeani ja võrdlemisi vaikne teismelisena ja sealt edasi.

Aga puu otsa…

Sain!

(KesKus, 2001. aasta oktoober)

Olen tihti mõelnud, et kui raudne eesriie poleks avanenud, milliseks kujunenuks siis Mardi elutöö? Nojaa, rahvusriigi taastamisel olulise kaaluga seadused nagu kodakondsusseadus ja välismaalaste seadus (koos Aino Lepik von Wireni ja Märt Piiskopiga) jäänuksid loomata ja töö riigikogu põhiseaduskomisjoni esimese esimehena (1992–1995) tegemata. 

Kas ta jäänukski oma liistude juurde vabaõhumuuseumis, sest ülikooli diplomitöö kirjutas ta teemal „Eesti traditsioonilised valgustusvahendid. Pilakud ja küünlajalad“ (1985)? Kui kurjad ilmad oleksid jätkunud, kaitsnuks ta suure tõenäosusega 1989. aastal Minskis kandidaadiväitekirja „Tartu elamusisustus XX sajandil“. Kas vanavara pakkunuks pinget?

Väheusutav. Aga selles olen kindel, et varalahkunud sõber olnuks suurepärane õppejõud ülikoolis, sama kaliibriga nagu olid tema õpingute ajal Tartus Sulev Vahtre, Herbert Ligi ja Helmut Piirimäe. Suurepärane lektor ta ju oligi.

Tosinkond aastat tagasi küsisin Mardilt, kuidas ta kujutab oma elu ette viie aasta pärast.

„Raske öelda. Kas ma aastal 2011 veel parlamenti kandideerin, sõltub väga paljudest asjaoludest. Mis siin salata, värskust on vähemaks jäänud, parlamenditöö on muutud vähem huvitavaks ja kokkuvõttes vajab inimene ju vaheldust,“ vaagis Mart toona oma tulevikku („Ajastu märgid“, 2008).

Aga ta kandideeris 2011. aastal ja oli üleriigilises nimekirjas 29. kohal. Neli aastat hiljem juba 15. ja viimati 20. Nutt tuleb peale, vaadates neid arve, mis räägivad teist keelt kui Isamaa kõmisevad sõnad riigimehe järelehüüetes.

On sümboolne, et kõige kiuste jäi ta Toompeale elupäevade lõpuni. Oli asendamatu asendusliige. Lähedastele aga unustamatu sõber.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee