Arvo Uustalu, ajakirjanik 4. juuni 2019 17:19
70 Tartu Oa ja Kartuli tänava elanikku protesteerib Supilinna plaanitava bussiliini vastu. Küll tuuakse põhjuseks, et tänavad on amortiseerunud, küll seda, et puudub jalakäijate ala selge märgistus. Vastu sõdijaid ei rahusta isegi lubadus, et Oa tänav lähiajal rekonstrueeritakse.

Küllap mäletate veel kemplust Madruse tänava nime üle, mis tundus mõnele selle elanikule Kapteni tänava kõrval alavääristav. Selliseid näiteid võib tuua igast Eestimaa omavalitsusest. Vastu ollakse kõigele. Olgu see siis Lõuna-Eesti prügila, Otepää radarijaam, Väimela kanala või Aidu tuulepark. Jah, paraku võib meie kõigele-vastu-riigis ka riik vastu olla.

Aastaid tagasi ütles Tartu linnamajanduse osakonna juhataja kuldsed sõnad: „Alati on keegi vastu.“ Kui kõigiga nõustuda, siis ei saa ju mitte kuskile midagi ehitada. Toona ei soovinud üks mutike, et tema aia tagune kõnnitee ära asfalteeritakse. Kas siis jätame ühe jupi kõnniteest sea songermaaks ja ei panegi ühte linnaossa busse käima?

Arvatavasti on ka Herne ja Meloni tänava rahvas vastu, kui Kartuli ja Oa tänava asemel bussiliiklus sinna suunatakse. Kindlasti ei taha bussipeatusi oma kodude kõrvale ka Võru tänava elanikud. Supilinna rahvas sõidab piki Võru tänavat aga südametunnistuse piinadeta.

Inimestel on õigus oma arvamust avaldada, aga linnas sõidavad ju liinibussid ja linnas võiksid ikka olla asfaltkattega kõnniteed.