Kommentaar

Peeter Olesk | Lükka teine… välja? (1)

Peeter Olesk, 29.V 2019 Tähtvere mõisas, 3. juuni 2019, 18:52
Foto: ALDO LUUD
Esmalt üks põhimõtteline protseduuriprobleem. Kui traditsioonilised valimised salaja ja e-valimised oleksid tõepoolest võrdsed, siis peaks igasugune poliitpropaganda olema lõpetatud ööl vastu e-valimiste algust. Mitmel põhjusel on seda peaaegu võimatu saavutada.

Esiteks ei asu Euroopa Liidu valimisõiguslik elanikkond ühes ja samas ajavööndis. Teiseks võidakse samal päeval teha mitu valimist korraga, mis tähendab, et otsuseid tuleb langetada rohkem kui üks – aga niipea kui tekivad sabad, sugeneb ka anarhiline diskussioon. Kolmandaks võib elu ise tõsta päevakorras ettepoole mõne asjaolu, mispuhul oodatakse ka kandidaadi sekkumist. Kõike seda meeles pidades ei ole minusugune e-valimiste jäägitu entusiast, vaid pigem ma lepin nendega.

Teadus ja olupoliitika

Kuidas minust sai erakond Isamaa lihtliige, on arusaadav: sain selleks ERSP kaudu 1993. aasta sügisel, kuid olin just ERSPd toetanud tema algusest peale. Et aga Isamaa võib olla Euroopa Parlamendis Euroopa Rahvapartei fraktsiooni üks liikmeid, seda ei osanud ma 1993. aastal kuidagi ette näha – nagu sedagi, kellega koos me seal oleme.

„Sealsetest“ erakondadest tundsin ma mõnevõrra põhjalikumalt üksnes Baieri Kristlik-Sotsiaalset Liitu (CSU), sedagi eeskätt Baieri liidumaa peaministri (1978–1988) Franz Josef Straussi (1915–1988) elutöö kaudu, sest Strauss oli muuseas aastal 1955 föderaalvalitsuses teadusminister.

Veelgi vähem oli mul siis aimu aasta 2019 europoliitilisest sisust ehk absurdsest olukorrast, et Isamaa saab koha europarlamendis alles seejärel, kui BREXIT või tema aluspõhimõte lähevad käesoleva aasta sügisel läbi. Praktiliselt peab Isamaa passima ja sisimas soovima, et Inglismaa läheks Euroopa Liidust välja, mille läbi me kõik, mitte ainult Eesti, saame Briti Rahvaste Ühenduse võrra senisest nõrgema EL-i, ilma et midagi tugevneks.

Esiteks ei ole sugugi selge, kuivõrd siduvad on europarlamendi senised otsused parlamendi uuele koosseisule ja teiseks on Euroopa Liit nagu Euroopa geograafiliseski mõttes endiselt lahtine nii idas kui ka kagus. Euroopa Liit ei ole mitte lõhki, vaid auklik.

Teaduses on Euroopal praegu käsil õieti vaid ainult üks megaprojekt, nimelt rahuotstarbelise  termotuumareaktori rajamine Prantsusmaal, Provence'i idapiiril vastu Itaaliat keskusega Saint-Paul-lèz-Durance'is. Niisuguse reaktori energeetiline kasutegur sõltub peale muu ka ülimadalaid temperatuure garanteerivast vööst ümber „tulipalava“ plasma; valdkonnast, milles liidriteks said Espoos töötavad soomlased.

Selliste projektide bürokraatlik struktuur on küllalt lihtne. Kapital võib pärineda suvalisest läbipaistvast taskust, aga teda mobiliseerib ja suunab siiski vastav riik, mis ühes sellega võtab enda kanda riskivalmiduse. Alla riigi tegevjuhtimise kaasvastutust ei jagata. Sestap ei vaadatudki president Ronald Reaganile kõõrdi, kui ta andis reaktoriprojektile oma allkirja, ehkki ettevõtmine saab teoks hoopis Prantsusmaal. Ammugi mitte ei oleks Ameerika Ühendriikides nõutud häälekalt asumist „kohaliku“ reaktori kallale.

Küsimus ei ole projekti jõukohases sisus. Küsimus seisneb vaimse potentsiaali juurdekasvus olukorras, kus see paratamatult kahaneb, sest juhtub aruharva, kui teadlasel õnnestub realiseerida oma silma all rohkem kui üks idee (füüsik Enrico Fermi juhtum).

Paarkümmend aastat tagasi tegi Tartu ülikooli tollane rektor prof Peeter Tulviste (1945–2017) kõik võimaliku, et hoida olevikupoliitika ülikooli peaustest väljas. Tema kartis, et vastasel korral me saame Tartusse teise, ent kohaliku Pariisi kevade 1968, kui tekkis vastasseis tudengite ja konservatiivse (!) valitsuse vahel.

Ma ei arva, et tänavu oleme jõudnud analoogilise vastasseisu lävele, kuid paneb mõtlema, et näiteks Isamaal pole asjade seisu kohta just selles punktis mingit ühemõttelist seisukohta. Vaimse potentsiaali juurdekasv ei ole ealeski pelgalt lokaalne protsess ega ühe riigieelarve-tsükli suurusjärk. Isegi ilma mõne projekti hiigelmahuta tuleb selline kasv mõelda läbi umbkaudu tosina aasta peale ja mitte aastaid üksteisest isoleerivalt, vaid vastupidi, just siduvalt.

Kes lükatakse välja?

Oletagem kummatigi, et Eesti vabariigi riigikogu otsustab hiljemalt aastaks 2023 eraldada Eesti teaduse edendamiseks 1% SKPst ning et see ei ole eraldise ülempiir. Kes otsustab aga selle eraldise jagamise üle, jäädes ise samal ajal huviliste ringist väljaspoole, st välistades korruptiivse käitumise?

Et nii läheks, peaks olema täidetud minimaalselt neli rolli või positsiooni: üks saab raha, teine eraldab selle, kolmas otsustab uuringute perspektiivi üle ja neljas hakkab kasutama uurimistöö tulemusi.

Kui too kolmas on välismaine, siis võib märkamatult juhtuda, et me ise anname väga põhimõttelise rahvusliku vara – mida Eesti riigieelarve kahtlemata on – saatuse oma riigist välja. Teatava määrani on see möödapääsmatu, ainult et mis jääb siis meie endi otsustada? Ja kuidas on mõeldud rahastada tolle 1% sees teadlaste üleminekut ühest valdkonnast teise nendel juhtudel, kui mis tahes põhjusel suuremahuline või ka pikaajaline projekt katkeb?

Kui seda laadi mõtlemine tehakse ülesandeks poliitilistele jõududele, siis on täiesti viljatu hoida poliitikat kõrgharidusest ja rakendusuuringutest rangelt eemal. Või kui seda ikkagi üritatakse, tuleb igal aastal otsustada eraldi, mis või kes kannab teaduses otsinguvabaduse autonoomiat.

Minu arusaamise järgi tekib see siis, kui akadeemiliselt kohustuslikud ained on õpitud selgeks vähemasti hindele „hea“, kõik lõputööd on edukalt kaitstud ning suhe teaduse praktikaga on kestnud minimaalselt kolm aastat. See on väga kiire tempo, allegro assai teoreetilises füüsikas (inglane Paul Dirac oli 23aastane, kui avaldas esimese põhjapaneva uurimuse kvantmehaanikast).

Et nii ei juhtuks, võiks Riho Terras uurida kaht asja. Esiteks seda, mida saab Euroopa Parlament teaduspoliitikas üldse otsustada ja kuivõrd on teadus Euroopas kooperatiivne. Ning teiseks seda, mida Theresa May (1956) tahtis ja miks tahtis Ühendkuningriigi parlament teisiti. Eriti viimases küsimuses pole ainsatki head raamatut, nii et lugeda tuleks mõndkümmet artiklit.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee