Eesti uudised

Ükski laps ei tohi jääda abita! Lastekaitsjate imelised lood sellest, kuidas lapsi kaitsta (19)

Ohtuleht.ee, 31. mai 2019, 20:10
Foto: Vida press
Ükski laps ei ole loomult halb ega lootusetult hukas, kuigi kõrvaltvaatajale nii vahel tundub. Mis seal rääkida kõrvaltvaatajaist, kui jõuetult võivad käed rüppe vajuda ka õpetajatel ja lastevanematel. Ometi, kui leida üles põhjus, miks laps ise on loobunud enda tuleviku nimel pingutamast, on võimalik korda saata imesid. Sotsiaalkindlustusamet on palunud lastekaitsjatel kirja panna lugusid üle Eesti, kus sellised imed koostöös kodu, kooli, lastekaitsjate, psühholoogide, sotsiaaltöötajate ja paljude teistega on teoks saanud. Lood on anonüümsed, et liigne tähelepanu saavutatut ei segaks.

Lugu sellest, kuidas mõnikord on vaja innustavat sõpra

Samal teemal

Üks tark pikaaegne sotsiaaltöötaja on öelnud, et lastekaitse on kõige tänamatum amet - vaja on palju kogemusi, oskusi, isikuomadusi ja vaeva, aga oma töö positiivseid tulemusi sa kohe ei näe. Nii see ongi. Edusammud tulevad vähehaaval. Ja lisaks lapseleon vaja toetada tervet peret.

Aga kui on laps, kel esineb mitmeid käitumuslikke diagnoositud eripärasid, on pere, kes enam ei jaksa, ja on kool, kus laps viibib peamiselt ajaviitmiseks ning teiste õpilaste lõbustamiseks, kui ta on käest lasknud oma nelja-viielised tunnistused ja kaotanud igasuguse motivatsiooni kahtesid parandada või üldse kunagi tunnis kaasa töötada, kui ta on enda sõnul kuulnud täiskasvanuid rääkimas, et niikuinii on kinnisesse erikooli minek... ja kui sa siis ühel päeval siiski kuuled, et see sama laps sai äsja eKooli kiituse, siis on lastekaitsespetsialistina ülihea tunne, sest see väike edulugu võib pikemas perspektiivis võrsuda palju suuremaks.

Aga lähme tagasi selle loo algusesse. Laps ja tema vanemad on korduvalt käinud lastekaitsespetsialisti vastuvõtul, on osalenud kooli ümarlaudadel, sõlmitud on kokkuleppeid. Last see suurt ei kõiguta ning kui kooliaktusel jääb ta ebaõiglaselt ilma nelja-viieliste õpilaste õnnitlemisest, loobub õppimisest sootuks. Õppige ise! Ka koolikotti ei vii ta enam koju, sest kodutöid ta enam ei tee. 

Miks nelja-viieline laps kiitusest ilma jäi? Kooli reeglid ei luba kiita last, kelle käitumishinne on rahuldav. Ometi on käitumis- ja tähelepanuhäire puhul “rahuldav” tegelikult päris hea käitumishinne.

Vanemad ei oska motiveerida, lastekaitsele mainib laps korduvalt, et tal ei ole vahet ja ta ei saa niikuinii põhiharidust, sest pead ole. Kodutööde tegemine ei tule kõne alla. Kooli teda väidetavalt ei taheta, klassiüritustele käitumise pärast kaasa ei lubata.

Mida teha? Kuidas köita lapse tähelepanu? Ilmselgelt on lapsel puudu temaga sobituv, mustreid ja meelsust muutev tugiisik. Laps on väga terane ja sportlik, igaüks ei suuda kannul püsida ega innustada. Kust leida talle seltsiline ja õiges suunas mõjutav sõber? Kõik variandid on mõttes läbi käidud, kui tuleb idee pöörduda ühe päästeametniku poole. Tugev, sportlik, hea seltsiline, vaimselt võimekas ja hea huumorisoonega. Kõlab nagu tore õppimispartner ja innustaja.

Võtan päästeametnikuga ühendust ja teen pakkumise. “Päriselt räägid?! Mis tugiisik? Mina?!?” Lõpuks jääb ta nõusse, jääb üle täpsustada kohustused jms korralduslik. Kaks päeva hiljem laps ja päästeametnik kohtuvad. Laps, kes on öelnud, et ei aktsepteeri mitte mingit tugiisikut, on sel õhtul juba sotsiaalmeedias päästjaga sõber, sealsamas pannakse paika ka järgmisi tegevusi.

Sõber teeb lapsele selgeks, et nii hea peaga laps peab saama koolis adekvaatseid, enda võimekusele vastavaid hindeid. Kuna on tekkinud mahajäämus, siis tuleb koju tuua koolis permanentselt ööbiv koolikott ning hakata järele õppima. Laps ei ole vaimustunud. Koos proovitakse uusi spordialasid, laps on kiire arenguga ja tema Sõber vaimustuses. Kui koolis toimub Rajaleidja ümarlaud, kuhu koguneb kogu kooliga seonduv võrgustik, on ka Sõber kohal. Ta kiidab last ja nendib nördinult, et lapsel üldse sedasi on kooliga läinud. Nähes lapse eelnevate aastate õpitulemusi, kus polnud veel ainsatki kolme, ja saades suuniseid Rajaleidja eripedagoogilt, palub Sõber lapsel koolikoti koheselt koju tuua. Läheb õppimiseks.

Peagi teatab päästeametnik, et tema tugilaps, väike sõber, on talle õhtul saatnud sõnumi ning soovinud kokku saada. Päästjale see hetk hästi ei sobinud. Laps oli tungivalt nõudlik ja valmis ise komandosse kohale minema. Päästjale pakkus suurt huvi, mis võis lapsele sellise kiireloomulise kohtumisvajaduse tekitada. Laps tuli kohale, rääkis juttu, aga soovis näidata ka midagi oma telefonist. Seal oli eKooli kiitus! Hea õpitulemuse eest!

Imeline, et lapsele pakkus kooli ja õppimisega seonduv kiitus nii palju rõõmu, et minna seda reede õhtul jagama. Vaikselt loodan, et Sõber on eeskuju ka sel määral, et laps taas kooliga lepib ja tahab omandada hariduse, milleks tal võimeid on rohkem kui küllaga. Ehk on Sõber enda teadmata innustanud last ka elukutse valikul.

Lugu sellest, kuidas mõnikord on vaja vaadata sügavamale

Kirjutan ühest 13-aastasest poisist, nimetame teda Steveniks, kelle mure jõudis lastekaitseni kooli sotsiaalpedagoogilt. Kooli ja lapsevanemate vaheline usaldus oli selleks ajaks kadunud ja kooli kontakt vanematega jäänud napiks. Poiss ise oli püsimatu, korraldas erinevaid olukordi, mis jõudsid kogu koolipere ja noorsoopolitsei kõrvu, pannes neid imestama, sest midagi sellist polnud nad varem kogenud.

Vanemad ei oodanud küll enam mitte mingisugust abi, aga olid valmis oma poja käitumist lastekaitsetöötajale avama, sest ka kodus olid lastevahelised kokkupõrked pidevad. Vanemad lukustasid isegi uksi, et tõkestada raevu ajal Steveni teekonda. Ema ja isa olid noored tegusad inimesed, kes olid aastate jooksul loonud oma perele heade tingimustega majapidamise. Nende hirm lapsega toimuva üle oli tohutu ja aur läks Steveni käitumise tagajärgedega tegelemisele.

Nüüd, koos vesteldes saime suunata tähelepanu tagajärgedega tegelemiselt põhjustele. Lastekaitsetöötajana sain aru, et poisi tegude taga oli eripärane psüühika, täielik piduri puudumine ja oskamatus seesmiselt toime tulla. Ta vajas arstiabi. Mitme kuu jooksul vahetasime võrgustikuga (politsei, kool, ema-isa, arst, terapeut) infot ja saime kinnituse lapse terviseprobleemidele.

Läks aega, kuni asjad paremuse poole hakkasid liikuma ja oli ärevaid olukordi nii Steveni kui tema vanemate jaoks. Praeguseks Steven ise teab, missugune poiss ta on, kuid alles õpib, kuidas oma sisemiste pingetega toime tulla.

Erinevad teenused alates meditsiiniabist, terapeudist ja treenerist, kuni tugisikuni koolis annavad lootust, et ka kõige keerulisematele juhtumitele on olemas lahendus. Mul oli nii hea meel, kui kool ja ema leppisid kokku, et räägivad arengutest omavahel ja austavad üksteise tegevusi. Ema on leidlikul moel saavutanud olukorra, kus kodus on vähem konflikte ja nad ei ole enam umbusaldavad abi suhtes.

Minuni jõudis ühe 14aastase poisi lugu. Terve aasta jooksul polnud ta päevagi koolis käinud ja kuigi varasemad perekondlikud põhjused, miks laps kooli ei jõudnud, lahenesid, ei täitnud poiss koolikohustust. Ka kool polnud omaltpoolt nõus enam vastu tulema. Kool oli alla andnud, nad ei soovinud noore inimesega enam tegeleda.

Kogu protsess selle perega kestis üle aasta, mille tulemusena leidsin lapsele uue, õpilaskoduga kooli. See sama laps, kes mõned kuud varem vihkas kooli ja õppimist, hakkas esimesest päevast peale rõõmuga koolis käima. Lapsevanem oli äärmiselt tänulik ja räägib siiani, et nad ei ole kunagi saanud niipalju abi ja tuge kui nüüd.

Lihtsaid lahendusi enamasti ei ole ja selle loo moraal ei ole kooli vahetamine. Sain taas kinnitust, et paljud lapsed ei soovigi koolis käia, kui täiskasvanud suhtuvad nendesse igapäevaselt halvasti ja otsivad lapse käitumises aina vigu ja sõltuvusi ning heidetakse ette tema eripära.

Just last ümbritsevad täiskasvanud on sageli need, kes loovad stigmat ja tõukavad last eemale olukorras, kus lapse eluteel on raskused. Õiged inimesed õigel ajal ja õiges kohas võivad päästa nii mõnegi noore elu.

Lugu sellest, kuidas järjekindlus viib sihile

Juuni esimestel päevadel laekus info perest, kus pidevalt purjutavate vanematega elab umbes kolmeaastane laps. Vanemate vahel on sagedasti tülid ja kaklused ning lapse näeb seda pealt, viibides vanematega hilisõhtuni erinevates kohtades, kus tarbitakse alkoholi.

Kohe tegime kodukülastuse. Ema oli lapsega kodus ja isa juhutööl. Kuigi ema hoiak oli tõrjuv, väljakutsuv ja ülbe, rääkisime temaga lapsest, lapse arengust ja vajalikest tegevustest. Kodukülastus kestis kaks ja pool tundi. Sisetunne ei lubanud lahkuda enne, kui ema näitab üles kasvõi väikeseid positiivsuse märke. Kuulasin ära ema eluloo alates lapsepõlvest kuni praeguse hetkeni, leidsime koos positiivseid jooni tema iseloomus ja käitumises ning lahkudes tundsin väikse usalduse saavutamist. Kodukülastuse käigus avastasin, et laps on kõnetu.

Järgmisel päeval külastasin neid uuesti, eesmärk oli saada laps lasteaeda ja ema nõustamisele. Nädala pärast hakkas koostöö emaga laabuma ja tundsin, et on paras aeg laps lasteaeda panna. Tegime vajalikud avaldused ning palusin lasteaial võtta laps koheselt lasteaeda. Peagi oli laps lasteaias ja jätkasime tööd emaga, kellega käisime töötukassas. Kuid ema ei olnud veel valmis muutusteks. Ta oli kokkulepitud aegadel kadunud või joobes. Paigutasime lapse turvakodusse kuni ema kokkuleppeid täitma hakkab. Ema sai lapse turvakodust kahe nädala pärast tagasi ja pere toimis detsembrist kuni märtsini hästi. Kevadel hakkas taas laekuma infot pere alkoholitarbimise kohta. Laps lasteaias enam ei käinud. Ema eitas probleemi, lapse isa süüdistas kõiges naist, pere koostööle ei tulnud.

Kui juulis oli ema kodukülastuse ajal väga purjus, ei saanud millestki aru ja süüdistas last, et see mind korterisse lubas, palusin abi politseilt. Korraldasin lapse eraldamise perest ja paigutasime ta perekonnas hooldamisele. Lapsele selgitasin, et ta peab ajutiselt teises kohas elama, sest emal on haigus ja ta peab seda ravima. Selleks ajaks oli mul lapsega tekkinud usalduslik suhe ja ta oli nõus natukeseks ajaks teise tädi juurde elama minema.

Esmase õiguskaitse korras sai piiratud vanema hooldusõigust. Kohtuotsus oli emale murdepunkt. Ta otsis abi oma alkoholiprobleemile, läbis kõik vajalikud asutused ja täitis kokkulepped. Erinevate nõustamiste käigus oli aru saada, et ema armastab oma last väga, kuid alkoholismist vabanemine tuli raskelt. Ta oli üle seitsme aasta olnud purjus peaaegu iga päev.

Sellest hetkest vajas pere tuge veel rohkem: vestlused, nõustamised, koos tegutsemised, koostöö erinevate asutuste ja spetsialistidega jne. Pere vajas mõistmist, siirast toetust ja abi. Lõpuks taotlesin kohtumääruse tühistamist ja hooldusõiguse taastamist.

Edasised plaanid teostusid järk-järgulise toetuse ja abiga. Tööharjutus, motiveerimine, töökoha leidmine, kogukonna hoiakute murdmine pere suhtes, pere kaitsmine. Pere ise tegi väga head koostööd lastekaitse spetsialistiga. Neid innustas teadmine, et laps saab koju tagasi, kui jõutakse koostööni.

Praegu töötavad mõlemad vanemad ametlikult, laps on 11aastane ning käib tublisti koolis. Lapse kõnetus oli tingitud kuulmisprobleemidest, mis said kohe lahendatud ja on nüüd arstide kontrolli all. Ema on alkoholivaba olnud juba seitse aastat. Tema elu ja väljanägemine on kardinaalselt muutunud, ta on ilus naine, hinnatud töötaja, tubli ema ja hea perenaine kodus. Isa tarbib alkoholi harva ja nende aastate jooksul ei ole ma näinud teda alkoholi tarvitanuna tänaval. Isa on minu ees ka vabandanud oma tolleaegse käitumise pärast.

Olen pere jaoks olemas ka praegu. Külastan neid aeg-ajalt ja varun selle jaoks alati aega, sest igaüks tahab rääkida oma edusammudest, jagada muresid ja rõõme. Kunagi ei tohi kaotada usku, ka kõige lootusetumate juhtumite korral.

Lugu sellest, kuidas lapse aitamiseks tuleb aidata täiskasvanut

Mind teavitas 12aastase lapse kool, et lapse kodus puudub juba üle aasta elekter. See asjaolu ilmnes koolis tavapärase vestluse käigus. Emaga kahekesi elav laps oli igati eeskujulik, sai klassikaaslaste ja õpetajatega hästi läbi ning tuli toime õppimisega.

Kuna tänapäeval pole tavapärane, et majapidamises puudub pikalt elekter, otsustasin lastekaitsetöötajana perega ühendust võtta ja pakkuda vajadusel sotsiaaltoetusi. Arvasin, et perel võib olla majanduslikult raskusi, mistõttu on elekter jäänud maksmata ja see hiljem võla tõttu välja lülitatud.

Võtsin ühendust emaga, tegin kodukülastuse, hindasin olukorda ja kogumis selgus ka abivajadus. Emal on psüühikahäire, kuid ta polnud mitmeid aastaid ravimeid tarvitanud. Tema tervisliku seisundi tõttu oli igapäevaeluga toimetulek raskendatud ja seetõttu ka elektriarve jäänud maksmata.

Veel selgus, et ema ei suutnud tervisliku seisundi tõttu kodust väljuda ega toetada last õppimises. Toidupoes tegi sisseoste laps, kes hoolitses ka kõige muu vajaliku eest. 12aastase lapse vastutuskoorem oli kahtlemata liiga suur.

Kuna ema oli olnud niivõrd pikalt ühiskonnaelust eemal, pidin temaga suhtlemisel olema väga rahulik ja eelkõige oli oluline saavutada usaldus. Selle loomisel olid abiks teadmised tema psüühikahäire eripärade kohta. Seejärel oli vaja saada täpne ülevaade tema tervisest. Koos külastasime psühhiaatrit, ema alustas arsti ettekirjutuste järgi ravimite tarvitamist ja vajas ka haiglaravi.

Kohalikust omavalitsusest aitasin taotleda sotsiaaltoetusi, et pere toimetulekut parandada. Enamik ema dokumentidest olid aegunud. Taotlesime uued dokumendid ning läbisime vajalikud hindamised.

Kui alustasin perega töötamist, toimus lapse ja tema ema jaoks suur muutus. Seetõttu oli oluline kogu juhtumitöö vältel selgitada lapsele emaga planeeritavaid tegevusi, et ta oleks teadlik, miks muutused on vajalikud ega tunneks seejuures hirmu.

Ema oli koostöövalmis ja usaldas lastekaitsetöötajat. Läks küll aega, kuni ema tervislik seisund paranes ja ta muutus võõraste inimestega avatumaks. Seejärel oli võimalik suunata ta juba  erihoolekandeteenustele, mille kaudu ta sai endale tugiisiku, kes toetas ja abistas ühiskonnaellu naasmisel. Mis peamine - ema ja lapse suhe on paranenud, kuna emal on nüüd võimalik lapse tegevustes osaleda.

Lugu sellest, kuidas ema ja isa õppisid omavahel suhtlema

Minu lugu räägib 10aastasest tüdrukust, olgu tema nimi Katariina, ja tema lahku läinud vanematest. Katariina isal oli alkoholiprobleem ja sellest tekkisid peres sageli tülid. Nii nagu jätkus isa joomine, jätkusid ka vanemate erimeelsused seoses ühise lapsega  – vaidlused tekkisid lapse ülalpidamise, elukoha ja temaga suhtlemise küsimustes.

Lapse isa töötas mitteametlikult. Tal oli erinevaid võlgnevusi kohtutäituritele, ta ei soovinud Katariina ülalpidamiseks elatist maksta ja arvas, et Katariina võiks elada vaheldumisi vanemate juures. Sellega võinuks tema hinnangul olla kõik vanemate vahelised erimeelsused lahendatud.

Katariinal oli diagnoositud aktiivsus-tähelepanuhäire, mille tõttu vajas laps suuremat tuge vanematelt, selget päeva- ja nädalakava, rutiini ja piire. Samas lubas isa Katariinal mängida arvutis, kui laps seda soovis. Katariina oli mures isa alkoholiprobleemi pärast ja püüdis isale toeks olla, ta tundis vastutust, et isaga mingeid pahandusi ei juhtuks. Isa juures viibides helistas ta aeg-ajalt emale ja otsis isale abi, seda ka öösiti. Kool oli mures Katariina käitumise pärast – ta oli hajevil, ei suutnud keskenduda, ütles kaaslastele halvasti, ei osalenud õppetöös ega klassi ühistegevustes.

Ühel hetkel pöördus Katariina ema nii lapse koolimurede kui ka pidevate erimeelsuste pärast lapse isaga, lastekaitsetöötaja vastuvõtule. Lastekaitsetöötaja ettepanekul pöördusid vanemad perenõustaja vastuvõtule.  

Kui vanemad olid perenõustaja juures kohtunud kuuel korral, saadi uuesti kokku lastekaitsetöötaja juures. Vanemad olid perenõustamisel leppinud kokku ühtsed reeglid, kodukorra, kuidas Katariina täidab kodus kohustusi, et oleks õpitud, samuti telefoni- ja arvutikasutamise reeglid. Vanemate sõnul tekkis neil nõustamisel võimalus omavahel rääkida, ka päevakajalisi teemasid, mis oli vahepeal toimunud, õppida vanemlikult ja täiskasvanulikult omavahel suhtlema, mis on ühise lapse kasvatamise vundament.

Katariinale ei meeldinud alguses, et nii ema kui isa hakkasid kontrollima ja reguleerima tema arvutikasutusaega. Mõistes, et vanemad teevad koostööd ja mõlemas kodus on ühtsed reeglid kokku lepitud, ta rahunes. Vanemate koostöö lõi lapsele turvatunde.

Mõlemad vanemad hakkasid iga päev Katariina e-kooli jälgima. Peagi hakkas koduste uute reeglitega leppinud Katariinal ka koolis paremini minema. Suurt rõõmu tegi vigadeta etteütlus. Katariina hakkas rohkem mängima ja suhtlema teiste lastega. Koolist puudumisi jäi palju vähemaks.

Vanemad tõdesid, et nende omavaheline suhtlus on paranenud ja nad räägivad nüüd teineteisega igapäevaselt lapsega seonduvaid asju. Katariina lugu näitab hästi, et lapsega seotud probleemide lahendamine on sageli vanemate omavaheliste suhete taga.

Lugu sellest, kuidas aidata last, kes ootab last

Sugulaste pere juures elas eestkostel 17aastaseks saanud ja põhikooli lõpuklassis käiv tüdruk, kes oli jäänud beebiootele. Suhted eestkostepere ja tüdruku vahel ei olnud head.

Kui tüdruk oli seitsmendat kuud rase, pöördus ta ise lastekaitsetöötaja poole. Vahetult enne seda oli ta rasedusest rääkinud ka eestkosteperele, kus seati tüdrukule tingimus, et laps tuleb ära anda või loobub pere eestkostest.

Lastekaitse arutas olukorda tüdrukuga. Selgus, et tüdruk väga tahab last kasvatada. Kuna tal oli varem probleeme õigusrikkumistega (ringi hulkumine, korrale mitte allumine), kahtlesid lastekaitsetöötaja kolleegid (kes ei ole lastekaitse), et tüdruk ei saa kindlasti lapse kasvatamisega hakkama ning tegid ettepaneku otsida sündivale lapsele uus kodu.

Lastekaitsetöötaja nägi, et tema roll on tüdrukut toetada, anda talle võimalus oma last kasvatada ning lapsele võimalus kasvada oma bioloogilise emaga. Kogunes võrgustik, kus osalesid erinevad spetsialistid, sh noorte emadega tegelev spetsialist, kellega oli ka tüdruk ise juba ühendust võtnud. Lastekaitse jäi võrgustiku kohtumisel endale kindlaks ning tehti kokkulepped, et kui pere eestkostest loobub, on vald valmis ise olema tüdrukule eestkostjaks.

Ka tüdruku kool tuli vastu – tehti kokkulepped, et tüdruk jõuaks enne lapse sündi põhikooli ära lõpetada ning käia hiljem vaid eksamieelsetes konsultatsioonides.

Eestkostepere loobuski, vald sai eestkostjaks. Tüdruk läks algul elama õe juurde, sünnitas lapse ning sai kohe ka tugiisiku abi. Lastekaitse aitas leida noorele emale eraldi korteri, kus ta koos oma beebiga väga hästi hakkama sai. Tüdruk lõpetas põhikooli koos oma klassikaaslastega, on praeguseks täisealine ja saab lapse kasvatamisega jätkuvalt hästi hakkama.

Laste arv, kellega seoses menetleti lastekaitsejuhtumeid

Eestis kokku 5797 (2016) 8366 (2017)

Harjumaa 601 (2016) 1138 (2017)

Tallinn 1647 (2016) 2665 (2017)

Hiiumaa 3 (2016) 28 (2017)

Ida-Virumaa 769 (2016) 705 (2017)

Jõgevamaa 242 (2016) 355 (2017)

Järvamaa 292 (2016) 294 (2017)

Läänemaa 77 (2016) 74 (2017)

Lääne-Virumaa 445 (2016) 448 (2017)

Põlvamaa 133 (2016) 191 (2017)

Pärnumaa 198 (2016) 323 (2017)

Raplamaa 138 (2016) 241 (2017)

Saaremaa 179 (2016) 219 (2017)

Tartumaa 527 (2016) 716 (2017)

Valgamaa 190 (2016) 339 (2017)

Viljandimaa 175 (2016) 355 (2017)

Võrumaa 181 (2016) 235 (2017)

Allikas: sotsiaalministeerium

Kuidas leida abi?

Abi vajava lapse jaoks on 24/7 olemas lasteabi telefon 116 111 ja veebivestluse võimalus aadressil: www.lasteabi.ee. Abi vajavast lapsest võib teatada või oma murede korral nõu küsida ka anonüümselt. Häid nippe, kuidas olla tark lapsevanem, leiad veebilehelt www.tarkvanem.ee.

Kui on mure seoses mõne lapsega, ära pelga ka ise lastekaitsetöötajaga ühendust võtta. Lastekaitsetöötaja on perele asjatundlik abistaja, kes on kursis, millised abistamisvõimalused on pere kodukohas. Vestluses selgitab ta alati välja lapse ja pere vajadused ja ootused ning oskab neist lähtudes lahendusi soovitada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee