Kommentaar

Alar Kilp | Euroopa Parlamendis nagu Eestis? 

Alar Kilp, politoloog, Tartu ülikool, 27. mai 2019, 17:53
Sotsid ja Reformierakond võitsid valimised. Kas nüüd on Jüri Ratase juhitud valitsuses kriis? Ei ole. Esiteks pole valimistulemustes kuigi suuri muutusi – Andrus Ansip sai enam-vähem sama arvu hääli nagu viis aastat tagasi, Yana Toom osutus taas valituks, liberaalide ALDE saab Eestist ikka kolm kohta ning niivõrd-kuivõrd Marina Kaljuranda ja sotse võib pidada võitjateks, on sotside üldine reiting umbes poole väiksem tulemusest, mis saadi europarlamendi valimistel, ja vastupidi on Eesti 200 toetusreiting kordades suurem.

Europarlamendi valimiste tulemus ei ole otseselt seotud erakondade reitingutega. Üks erakond võis rajada oma kampaania vastandumisele praeguse valitsuskoalitsiooniga, samamoodi nagu riigikogu valimistel võib mõnes valimispiirkonnas teha samal ajal kampaaniat ka kohaliku omavalitsuse vastu, ent olemuslikult on tegu erinevate asjadega ning 2019. aastani oli Eestis üldiselt ka hea toon tegelda Euroopa Parlamendi valimistel eelkõige Euroopaga, mitte Eestiga.

Valimistulemusest ei sõltu valitsuse püsimine

Valitsuskoalitsiooni püsimine või lagunemine võib olla Eestis olnud mõjutatud drastilistest kõikumistest erakondade reitingutes, ent pole kunagi sõltunud europarlamendi valimiste tulemustest. Kui meenutada, siis 2004. aastal said sotsid europarlamendis kolm kohta kuuest ning toonase peaministri Juhan Partsi juhitud Res Publica ei saanud ühtegi kohta. Kui Partsi valitsus aasta hiljem lagunes, siis seostus see pigem Res Publica olematuks muutunud üldise reitinguga.

2009. aastal said Keskerakond (kaks kohta) ja Indrek Tarand kahepeale kokku rohkem hääli kui valitsuskoalitsiooni erakonnad kokku, toona toimus Ansipi valitsuse kooseisus muutus (sotsid jäid valitsusest välja), ent otsene mõju või seos europarlamendi valimistega puudus.

Toetus valitsusele ja valitsuse kriis olid nendel valimistel mängus Prantsusmaal, Kreekas ja ehk ka Itaalias, ent mitte Ühendkuningriigis, kus Nigel Farage „võitis valimised“ samamoodi nagu sotsid ja Reformierakond Eestis.

Peaaegu nagu Toomas Hendrik Ilves 2004. aastal, võitis kogutud häälte arvult valimised tänavu Marina Kaljurand. Kui arvestada, et Kaljurand oli rahva seas kõrgeima toetusega presidendikandidaat 2016. aasta valimistel, ning meenutada, kuidas Ilvesest paar aastat hiljem saigi president, siis võib oletada, kelle võimalused 2021. aastal presidendiks saada paistavad kõige paremad.

Valimisosalus oli Eesti kohta tavapärane (37%), ent siiski märkimisväärselt madalam (üle 50%) Euroopa Liidu keskmisest, millest võib arvata, et sõltumata valimistulemustest on Euroopa Liit Eesti inimestele ikkagi suhteliselt kauge. Kui Euroopa Parlamendi valimised ei muuda Eesti sisepoliitikas suurt midagi, siis Euroopa Parlamendis ja Euroopa Liidus on muutused vältimatud.

Killustumise ettearvamatu mõju

Euroopa tasandil on üsna ebaselge, kes on nende valimiste võitjad ning „kes kellega käima hakkab“. Seni domineerinud rahvuskonservatiivid (Rahvapartei) ja sotsid kaotasid kohti, liberaalid, rahvuslased ja rohelised on kohti juurde võitnud. Killustumine, seniste positsioonide ümberjaotamine ja püsivateks fraktsioonideks ümberpaigutumine paistab lähitulevikus seisvat ees nii tsentris kui ka vasakul ja paremal tiival.

Europarlamendis (ja Euroopa Komisjoni moodustamisel) võib vabalt juhtuda see, mis juhtus viimastel riigikogu valimistel. Tagantjärele vaadates võib valimiskampaania aeg paista rahulikuna ning pinged tõusevad siis, kui selgub, kes kellega kokkuleppele saab ning seda kontekstis, kus Brexiti tõttu kohtade ümberjaotamine jääb veel mõneks ajaks lahtiseks. Protestimeelsetel on valida mitme fraktsiooni vahel, neist ambitsioonikaim (või enim suurt pilti muuta üritav) on tõenäoliselt Matteo Salvini juhitud Rahvaste ja Vabaduste Euroopa fraktsioon.

Vaba ja Otsedemokraatliku Euroopa fraktsioon, kuhu kuulub ka vasakpopulistlikuks peetav Viie Tähe Liikumine, kaotab oluliselt kohti Ühendkuningriigi lahkudes ning kui jäädakse fraktsioonina liiga väikeseks, siis sellesse kuulunud peavad liituma teiste fraktsioonidega. Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed ja Põhjala Vasak-Rohelised kaotasid küll varasemaga võrreldes kohti (nüüd 38), ent esindavad sellist euroskeptilist positsiooni, mis on Eestist vaadates suhteliselt tundmatu.

Protestijad ja populistid pole ka niivõrd ühtsed, kui eemalt vaadates tunduda võib. Kõik populism pole rahvuslusepõhine ning kõik rahvuslus pole protestimeelne.

Seni tugevamalt esindatute seas on suuruselt kolmandaks tõusnud (osalt tänu Emmanuel Macroni juhitud erakonna liitumisele) liberaalse ALDE positsioon seniolematult tugev, ent jääb endiselt alla paremtsentristlikule Euroopa Rahvaparteile ja sotsidele.

Europarlamendis enim esindatud suurimates liikmesriikides – Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Poola – on valitsuserakonnad pea igaüks Euroopa Parlamendi erinevast fraktsioonist, nende Euroopa tasandi ambitsioonid ja koostööpartnerite valikud võivad olla mõjutatud riigisisestest poliitilistest oludest ning seda seisus, kus välja vahetuvad rohkem kui pooled Euroopa Parlamendi saadikud. Seekord loksutab ehk vähem vett see, kellega liituvad Viktor Orbani Fidezsi 13 saadikut, kuivõrd see, milliseks kujuneb Emmanuel Macroni ja Matteo Salvini roll ja positsioon Euroopa Rahvapartei ning Sotsiaaldemokraatide ja Demokraatide Liidu juhtide kõrval.

Suures pildis on küsimus selles, kas põhilistes teemades leitakse rohkem koostöövalmidust tsentrist mõneti vasakul (ühendades rohelisi, liberaale ja vasakpoolseid) või paremal pool (kas ja kuivõrd tekib sünergiat mõõdukate paremtsentristide ja radikaalsemate rahvuskonservatiivide vahel). Iga koostöö sõltub sellest, millistele kompromissidele on valmis minema senised „euroopameelsed“ ning uued ja vanad euroskeptilised ja protestimeelsed. Jätsin „euroopameelsed“ põhjusega jutumärkidesse.

Kui valimiskompass euandi reastas rohkem kui 200 Euroopa Parlamenti kandideerinud erakonda teljel – liberaalne / Euroopa poolt, konservatiivne / Euroopa vastu – siis nii lihtsalt Euroopa Parlamendis kindlasti ei jaotuta. Kõigi olulisemate maailmavaadete – ökologism, parem- ja vasakpoolsus, rahvuslus ja globalism, liberalism ja konservatism – esindajate seast võib leida nii mõõdukaid kui ka äärmuslikemaid, nii populiste kui ka populismivastaseid, nii euroskeptilisi kui ka „euro-konservatiive“ (kui nii tähistada neid, kes soovivad ühtselt alal hoida Euroopa Liitu nii, „nagu ta seni on olnud“).

Lõpuks on Euroopa Parlament üsna sarnane riigikoguga Eestis – enim hääli saanud erakond ei pruugi mängida esimest viiulit – ehkki esmaõigus peaks olema ja reeglina ongi olnud just temal –, toimiva koalitsiooni võivad moodustada väiksemad fraktsioonid, ent samas võib vabalt juhtuda, et esimene viiul vahetab valimistevahelise perioodi ajal omanikku. Põnev.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee