Kommentaar

Taavi Libe | Poriste jalgadega Nässust ja peaministrist (35)

Taavi Libe, „Vikerhommiku” saatejuht, 26. mai 2019, 21:31
Minu lapsepõlvekodu elutoa seinal on pilt ühest pisikesest koerast, kes seisab tikksirgena suurel sammaldunud kivil. Ma arvan, et see pilt pärineb umbes paarikümne aasta tagant ja iga kord, kui ma seda fotot põhjalikumalt silmitsema satun, avastan ma, et kunagi väga eredate värvidega looduspilt on jälle tublisti tuhmimaks luitunud. Koera nimi on Nässu. Tema pilk on uhkelt kaugusesse suunatud ning tema suursugune hoiak ei jäta vähimatki kahtlust sellest, et ta peab end maailmavalitsejaks.

Aga kui fotot tähelepanelikumalt silmitseda, on selgelt näha, et koerakese jalad on läbimärjad ja porised. Nimelt asus Nässu troon keset soist põldu ja sinna jõudmiseks määris ta käpad alati põhjalikult ära. Kivi juures pistis Nässu alati niutsuma, et teda kivi peale tõstetaks ning pärast üürikest uhkusehetke järgnes järjekordne koerakeelne abipalve, sest ta ei saanud omade jõudude kõrge rahnu otsast alla.

Maailmavalitseja Nässu

Kui me Nässuga tagasi koju jõudsime, oli ta päris õnnetus seisus. Pori ja muld kippusid tema pikkade karvade külge kogunema ning pärast pikemat jalutuskäiku rippusid tema käppade küljes umbes sentimeetrise läbimõõduga kuivanud poripallid.

Kujutage ette, kui teie juustesse satub mingil põhjusel niisket pori, mis tasapisi kuivab ja moodustab teie juustega koos raske tombu. Ei ole just kõige mõnusam tunne siin päikese all? Ega Nässulegi. Aga maailmavalitseja mentaliteediga Nässu oli nii uhke, et ta keeldus agressiivselt igasugustest abipakkumistest ning patseeris üleolevalt mööda oma kuningriiki, kuivanud poripallid käppade küljes.

Õhtul läks Nässu oma pesakesse puhkama. Kui taipasid tähelepanelikult kuulata, siis pani kõrv tähele pesast kostvat vaikset näkitsemist. Näkitsemise põhjus selgus hommikul, kui pesa kõrvale oli kerkinud suur mullahunnik, millest Nässu mõistagi enam välja ei teinud. Selle asemel, et lasta end rahulikult puhtaks pesta, oli ta öösel pori ise käppade küljest ära närinud ning ilmselt endale palju haiget teinud, sest pori ärasaamiseks tuli tal ka oma karvu käppade küljest lahti rebida. See pikk ja põhjalik taustalugu ei mahu kuidagi tollele fotole minu lapsepõlvekodu elutoa seinal. Fotol särab pisike koerake aupaistes, mis on nii siiras, et petab vaataja hetkega ära.

Porine Ratas

Viimasel ajal tundub mulle, et Jüri Ratas on täpselt nagu meie Nässu. Temagi on leidnud endale toreda trooni, mille otsas on mõnus ette kujutada, et kogu maailma võim kuulub just sulle. Aga tee trooni juurde on päris porine. Vaadake Jüri Ratase esinemisi värske valitsuse pressikonverentsidel. Tema jutt on koalitsioonipartnereid austav, kuid esinemine täiesti tujutu ja tüdinud. Arusaadav! Mina oleksin ka tujust ära, kui peaksin iga natukese aja tagant jalad porist puhtaks närima ja siis sirge näoga avalikkuse ette astuma, endal muld hamba vahel krigisemas.

Vahepeal saabus ju soe kevad. Eks lootis Jüri Rataski, et põld taheneb kohe ära ja saab kuiva jalaga kivi juurde ning sealt minema. Aga võta näpust. Tundub, et läheb aina soisemaks. Üks valitsuse liige ründab otsesaates ERR-i väliskorrespondenti nii, et silm ka ei pilgu. Teine valitsuse liige osutub umbkeelseks ja tagasihoidlikuks kodusistujaks. Kuigi tema ametinimetus nõuaks risti vastupidist. Välismeedia on täis muret selle üle, mis toimub selles kunagi nii edumeelses ja viksis väikeriigis.

Ja riigieelarve strateegia arutelul näidatakse Jüri Ratasele sirgjooneliselt kätte, kes on selles valitsuses peremees. Ilmselt seisavad peagi ees aktsiisilangetused, millele oli esialgu vastu keskerakondlasest majandusminister ning mille otstarbekust on kahtluse alla seadnud isegi EKRE juhitud rahandusministeeriumi nõunik. Aga Jüri Ratas ei saa midagi öelda, sest tal on suu pori täis.

Nässu on juba kümmekond aastat kuskil paremas kohas. Oma elu jooksul jõudis ta märkimisväärselt palju korda saata. Ta päästis lugematu hulga kanu, kes oleks oma piiratud kanaajuga suure tõenäosusega meie hoovi sõitnud autode rataste all hukkunud, kui Nässu poleks neid valjult haukudes minema ajanud. Lisaks jagas ta koeratarkusi ühele pisikesele kollikutsikale, kes oli arg nagu jänes, kuni Nässu võttis asja enda kanda ning ei lubanud tal iga võõra inimese saabumise peale kabuhirmus minema joosta. Ja nagu juba korduvalt mainitud, ehib Nässu foto siiamaani elutoa seina.

Eks Jüri Ratasega ole samamoodi. Kunagi meenutatakse teda kui tubli poliitikut, kelle pildid ehivad ajalooraamatuid ning mõne muuseumi ja ehk isegi teiste tähtsate hoonete seinu. Ja kui siis juhuslik pilk sellel pildil peatub, vaatab fotolt vastu suursuguse hoiakuga tähtis mees. See, et tal on jalad porised, jääb juhuslikule pilgule ilmselt märkamatuks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee