Õhtulehe raamatublogi

ARVUSTUS | Zafón Unustatud Raamatute Surnuaias: väärt lood on juba minema tassitud 

Marvel Riik, 25. mai 2019, 22:50
„Vaimude labürint“, Carlos Ruiz Zafón, Varrak, 400 lk. Marvel Riik
Carlos Ruiz Zafóni viimane tõlketeos „Vaimude labürint“ on õuduslik kriminaalromaan, kus Millenniumi-triloogiast (!!!) tuntud Lisbeth Salander on Hispaania süvariigi teenistuses ning peab aitama salapolitseil otsida üles üks röövitud minister. Võrreldes Zafóni varasemate romaanidega, kus esikohal on Barcelona ja Unustatud Raamatute Surnuaed, jääb värskeima teose võlujõud kesiseks. 

Kuulates, mida raamatukoid räägivad, siis Zafón võetakse käsile eelkõige kahel põhjusel. Zafónil on romantiline arusaam Hispaaniast ja Barcelonast ning tema raamatud lubavad mõtteis sinna müstifitseeritud linna põgeneda. Aga sellele lisaks on Zafón loonud konstruktsiooni Unustatud Raamatute Surnuaiast, mis paratamatult lugemissõpru oma salapäraga kõnetab.

(Olgu siis selguse mõttes mainitud, et tegu ongi kinnise raamatukoguga, kuhu on toodud raamatud, millest lugejatel pole aimugi, sest nad pole kaanonisse jõudnud. Igaüks, kes sinna satub, saab endale raamatu, mille eest hoolitseda – et seda sootuks ei unustataks.)

Varasemalt on Zafón ennast Eesti lugejate teadvusse kirjutanud romaanidega „Tuule vari“ (2001, ek 2008) ja „Ingli mäng“ (2008, ek 2010), mis keerlevad ümber Barcelona ja raamatukogu. Sama on ta teinud mujal maailmas, olles sedaviisi üks Hispaania hinnatuimaid kaasaegseid kirjanikke.

Olles varasemalt lugenud „Ingli mängu“ ja Zafóni debüütteost „Uduprints“ (1993, ek 2015), mis on noorteromaan, olin üsna kindel, mida võiks oodata Zafóni värskemaist tõlketeosest „Vaimude labürint“ (2016). Salapära, intriigi ja põnevust, mis on vürtsitatud kerge õudusega – ühesõnaga, ladusat ja meeldivat lugemist. Kuulub see ju lõppkokkuvõttes samuti Barcelona ja Unustatud Raamatukogu sarja. Sarja, mis on Zafónile nii edukaks kujunenud, et ainuüksi nende märksõnade peale jooksevad lugejad kohale.

Ütleme nii, et lootused paika ei pidanud. Rohkem kui kolm korda tuli hoogu võtta, et jõuda kaugemale kui esimesed paarkümmend lehekülge. Lakooniliselt räägitakse hüplikult ühest, siis teisest ajast-tegelasest ning jõutakse siis sootuks kolmandale tasemele, kus ülejäänud tegevus kulgeb. Võib-olla oli probleem selles, et nimed ja tegelased, kes on esinenud Zafóni varasemates Barcelona ja raamatukogu sarjas, on aastate jooksul ununenud, aga kole raske oli haarata kinni millestki, mida ei mäleta.

Lugemist julgustas veel raamatukaanele kirjutatu: „Unustatud Raamatute Surnuaia“ osi võib lugeda mis tahes järjekorras või ka üksikult…“ Võib, aga see on ikka paras pähkel.

„Vaimude labürindi“ võiks kokku võtta kui krimkat, kus Millenniumi-triloogiast (!!!) tuntud Lisbeth Salander on Hispaania süvariigi teenistuses ning peab aitama salapolitseil otsida üles üks röövitud minister, kes Teise maailmasõja ajal karistas vangiülemana kultuurirahvast. Kuna tegevus toimub 1950ndate Hispaanias, siis mõistagi arvuteid me siin ei kohta, kuid fotogeeniline mälu, silm detailile ja karm minevik on piisavalt selged märgid, et üks Alicia-nimeline noor introvert siduda Salanderi prototüübiga.

Ma ei alahindaks Zafóni mõjutajate hulgas ka Stephen Kingi, mis puudutab just õuduse kujutamist, aga ka raamatutearmastust ja jutustamisviisi, mis teoses peegeldub. „Vaimude labürindi“ ühed meeldejäävamad stseenid olid kirjeldused sellest, kuidas röövitud minister piinles vangikongis. Vot need leheküljed olid tõelised pärlid, mis lõid meeled väga erksaks.

Teatavasti kirjanikud loevad väga palju teisi kirjanikke, eriti, kui käes on intensiivne kirjutamisperiood. Kuskilt tuleb ju saada mõtteid, millest kirjutada. Zafóni puhul on räägitud veel tema filmilembusest. (On ju tegu ka stsenaristiga, kes redutab Ühendriikides, kus kirjutab tundeliselt kodumaast.)

Loetud kirjandus ja vaadatud filmid on saanud seekord liiga suure voli, mistõttu on kannatanud Zafóni enda lugu. Tegelased-sündmused mõjuvad ebameeldivalt ebausutavalt. Kõik juhtub kohe ja liiga kergelt. Kus on pinge, kus on tagasilöögid, peatumine kokku kraabitul infol ja selle seedimisel? Zafónil on kuidagi kiire. Käsikiri peab ju laagerduma kirjutussahtli põhjas.

Kuigi lehekülgi on „Vaimude labürindil“ palju, ei õigusta need end. Motiivid, stseenid, mis peaksid tähendust kandma ei kanna seda üldse. Toimub lihtsalt millegi poolsuvalise kirjeldamine, kirjutamine. Ei maksa valesti aru saada, jutustamine on hea, põnev ja väga ladus, kuid puudub selgus, miks on faabula just selline.

Ja siis sa avastad, et 800leheküljeline tõlge on otsustatud välja lasta kahes osas.

See selgitab „Vaimude labürindi“ väga lahtist ripplõppu (ingl cliffhanger) ja miks ilutseb pealkirja kõrval rooma number „I“. See on liigagi hästi välja mängitud, sest esimese raksuga seda ära ei taba, vaid pead ennast ise lolliks, kuna puudub täielik ülevaade, mis teistes raamatutes täpselt toimub.

„Vaimude labürint“ peaks olema Barcelona tetraloogias neljas ja viimane osa, millega seotakse kokku sarjas varasemalt õhku jäänud küsimused.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee