Kommentaar

Mart Soidro | Küünlaid vääriv kurbmäng? (1)

Mart Soidro, literaat, 23. mai 2019, 18:40
Foto: TH
Riigikogu valimistest on möödas juba pea kolm kuud, valitsuski on ametis olnud neli nädalat, aga kired on visad kaduma ja lõõmavad järjest suurema leegiga edasi.

Ma ei ole sünoptik, aga julgen ennustada, et esmaspäeva hommikul valitseb meie poliitikamaastikul pärast valimistormi vahelduva pilvisusega ilm. Võib esineda elektrikatkestusi, sest nii mõneski mets(era)konnas on orkaan teinud laastamistöid. Kas Stenbocki majas toimub kriisikoosolek, on veel vara öelda.

Pilk ajalukku

Eks ütlemisi riigipea ja peaministri vahel on pärast iseseisvuse taastamist olnud varemgi. Meenutagem kas või 1994. aasta jaanuari valitsusremonti, kui Lennart Meri kinnitas välisministriks Jüri Luige ja kaitseministriks Indrek Kanniku, kuid jättis rahandusminister Heiki Kranichi ja majandusminister Toivo Jürgensoni ametisse nimetamata. Põhjus? Riigipea ei tundnud neid piisavalt...

Või 1995. aasta oktoobris lahvatanud lindiskandaal, kui kapo avastas turvafirma SIA kontorist terve hulga lindistusi Savisaare ja teiste poliitikute vahel. Peaminister Tiit Vähi ja siseminister Edgar Savisaar leppisid küll kokku, et Savisaar lindistas nende omavahelisi kõnelusi Vähi teadmisel ja nõusolekul, paraku polnud teised „vestluspartnerid” Savisaare lindistamishobist midagi kuulnud. 6. oktoobril 1995 esines president Meri ETVs poliitilise avaldusega ja küsis: „Kas võim on rahva käes, kui pealtkuulamisriistad on teiste käes?”

Paljude arvates ületas Meri toona oma volitusi, nagu Kersti Kaljulaid nüüd valitsuse ametivande andmisel. Presidendi ülesanne on olla ju kombekas ja vagur. Ta võib osaleda koosviibimistel, istuda esireas ja teha isegi märkmeid, nagu Arnold Rüütel viimasel EKRE volikogul.

Kui presidendid poleks oma hoiakuid näidanud, kujunenuks siseminister Edgar Savisaare ning väliskaubandus- ja IT- ministri Marti Kuusiku karjäär kindlasti pikemaks. Õnnestunuks ehk asi kinni mätsida? Praeguse valitsuse kohta on vara veel põhjapanevaid arvamusi avaldada, aga olen veerandsaja aasta taguseid sündmusi meenutades tabanud end korduvalt mõttelt, et kui kaitsepolitseis oleks Jüri Pihli ja Arnold Sinisalu asemel töötanud Savisaarele lähedased Indrek Meelak ja Kalle Klandorf, elaksime teistsuguses Eestis.

Aga kinnimätsimise kombed pole kuhugi kadunud! Kalev Kallolt võeti saadikupuutumatus ära vaid 52 poolthäälega. See on pretsedenditu juhtum riigikogu ajaloos, kus kesise 289 häälega parlamenti valitud rahvaasemik anub, et talle saadikupuutumatus alles jäetaks. Altkäemaksu andmises ja võtmises süüdistatav 70aastane Kallo vajavat neljaks aastaks töörahu, pärast seda oleks ta ehk nõus uurimisorganitega taas koostööd tegema. Kui muidugi riigikokku tagasi ei valita...

Ma olen küll uuenenud Isamaa viimase aja valikutes pettunud, aga tunnustan neid selle eest, et nad erinevalt oma koalitsioonipartneritest Kallolt saadikupuutumatuse äravõtmise poolt hääletasid. Keskerakond ja EKRE tegid seevastu kõik, et kohtulikku uurimist venitada. Euroopa Komisjoni volinikuks pürgiva Kadri Simsoni selgitus, et antud kohtukaasuses on neli aastat olnud aega menetlemiseks ja seetõttu pole põhjust takistada Kallol tööd tegemast, on aga kohatu. Keskerakonna fassaad võib olla muutunud, aga sisu on jäänud paraku samaks.

Kadriorg versus Toompea

Ei mäleta, et meie riigijuhtide suhted oleksid kunagi varem olnud nii jäised kui praegu. Nojaa, Jüri Ratas ja Henn Põlluaas saavad pealtnäha suurepäraselt läbi. Nad on leidnud presidendi näol „kurja juure”, kes ei lase neil isekeskis toimetada. Olen alati suhtunud skeptiliselt presidendi institutsiooni ärakaotamisse, minu jaoks pole vahet, kas see institutsioon ühitataks spiikri või peaministri ametiga. Tänan õnne, et need reformijate kavatsused pole saanud teoks. 

Aga vara veel hõisata! Kahel hea lastetoaga isandal on hoovad, kuidas riigipea „taltsaks teha”. Arutelu tuleva aasta riigieelarve üle juba käib ning asi siis alkoholiaktsiisi alandamise kõrvalt ka presidendi kantselei eelarvet alandada ole! Seda enam, et rahandusminister on meil teadupoolest Helmetest noorem. Isa ja poeg on oma raadiosaates mõtteid mõlgutanud ka presidendi tagandamise protseduuri üle, aga esialgu on need mõteteks jäänudki. Mida siis sellises olukorras teha? Vaadata, mis edasi saab.

Pärast seda, kui president tunnistas intervjuus Eesti Päevalehele, et tal „ei ole usku, et see valitsus ei ole ohtlik meie välispoliitilisele kursile ja meie liitlassuhetele” (20.05.2019), teatas riigikogu esimees, et president on kergekäeliselt kaasa läinud Reformierakonna ja sotside õhutatud hüsteeriaga, tekitades sellega meie liitlastes asjatuid küsimusi. Peaminister, selle koalitsiooni peaarhitekt, leidis aga, et president peaks tasakaalu ja sidusussildasid ehitama, mitte neid lõhkuma. Teisisõnu: mina keerasin käki kokku, sinu asi on see kaubaks teha. Kuna lõhn ei olnud algusest peale kõige meeldivam, tuli lisada vürtsi.

Ka Mark Twaini romaanis „Huckleberry Finni seiklused“ proovisid kuningas ja hertsog näitelaval kõigepealt „klassikat“ – „Romeo ja Julia“, mõõgavõitlus, Hamleti surematu monoloog. Aga publikumenu oli kesine: saali tuli tosinkond inimest, lõpuni jäi vaid üks poiss, kes oli magama jäänud.

Tuli vürtsi lisada ja midagi krõbedamat teha! Nii sündiski „Kuninga kaelkirjak“ , mida etendati kolm korda. Viimasel õhtul oli teater puupüsti rahvast täis – kohale olid tulnud kõik, kes olid seda juba näinud. Kaasas mädamunad, roiskunud kapsas ja 64 surnud kassi...

Selle mõistujutuga ei taha ma tõmmata otsest paralleeli hertsogi ja kuninga ning Ratase ja Põlluaasa vahele (kuigi teatav väline sarnasus on olemas). Loodan siiralt, et neil läheb edaspidi paremini kui raamatukangelastel.

Aga ootame kõigepealt esmaspäeva hommiku ära, sest see on pühapäeva õhtust targem. Koerad hauguvad, aga karavan liigub edasi, kui valitsuskoalitsioon saab vähemalt kaks mandaati tulevases Euroopa Parlamendis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee