Kommentaar

Marko Kadanik | Elektriratas – kas tõesti surmariist? (73)

Marko Kadanik, toimetaja, 22. mai 2019, 18:28
Foto: Tiina Kõrtsini
Eesti üldsust rabas näitleja ja ajakirjaniku Jüri Aarma hukkumine. Ta sõitis rongi ette. Elektrijalgrattal. Minulgi on elektriratas, juba üle kümne aasta, käin sellega iga päev tööl. Vähe sellest, ka terve mu pere sõidab nendega. Kasutan tööle minnes enam-vähem sama teed mis Jürigi ja Veerenni raudteeületuskoht on mulle samuti tuttav, käin sealt üle vähemalt korra päevas – elasime (või täpsemalt: Jüri elas) ju samas kandis ja töötasime samas majas.

Ja juba kolmandat päeva pean taluma tänitamist, et nüüd on tõestatud, et elektriratas on ohtlik riist ja sellega sõitmine surmasõit. Põhineb see arvamus reeglina šokist tingitud emotsioonil, vaid korra olen kuulnud ka põhjendust – teooriat, et kuna elektrirattaga sõita on lihtsam (on tõesti!), läheb ka mõte kergemini uitama ja tähelepanu hajub. Kas ikka on nii?

Omast kogemusest võin öelda, et ega ikka ole küll. Vändata on tõesti kergem ja mõnel mudelil ei pea seda üldse tegema, kiirus võib ka tõesti suurem olla. Aga selle sain juba algaastatel selgeks, et jalgratta jaoks on mugavuskiirus kusagil 25 km/t kandis, igal juhul mitte üle 30. Sportratastel sukkpüksimehed, kellel on ilmselt tarvis teistele oma sportlikku vormi tõestada, sõidavad tavaliselt minust kiiremini. Nagu tahavaatepeeglist näinud olen, ajavad end teinekord elektriratast nähes juba varakult pedaalidele püsti, et põlgliku vuhinaga mööda saaks.

Ka tähelepanu hajumist ei saa ma kinnitada. Inimesi on erinevaid, aga oma kogemuse põhjal võin järeldada, et tähelepanu sõltub kahest asjast: kiirus ja liiklussituatsioon. Metsa vahel koos kaaslasega sõites ma tõesti pidevalt ringi ei vahi ja pilguga autosid ei otsi. Suuremal kiirusel ja kesklinna liikluses aga küll, lisaks kiikan pidevalt tahavaatepeeglisse, et selja tagant mõnda üllatust ei tuleks. Ja muudest liiklejatest üritan end võimalikult eemal hoida. Enesealalhoiuinstinkt, mis muud.

Jüri sõidustiili ma ei tea, pole temaga koos sõitnud. Aga tema hukkumiskohta tean ma hästi. Tõeliselt vastik ülesõidukoht, ilmselt kõige vastikum Tallinnas. Rongid sõidavad seal tunduvalt harvem kui näiteks Tallinna–Pääsküla liinil, aga kui sõidavad, siis ikka tippkiirusel ja ega neid enne näha ole, kui lausa nina alla jõuavad, ükskõik kummalt poolt nad tulevad. Aga väravad on seal (erinevalt mõnest teisest kohast) samuti tõeliselt vastikud – tean omast käest, et ilma peatumata sealt rattaga läbi ei saa. Et kohe vastas on teine samasugune, pole mingit mõtet (ega ruumigi) vahepeal kiirust üles võtta. See on esimene asi, millest ma Jüri hukkumise asjaoludele mõeldes aru ei saa – et asi oli elektriratta saatuslikult suures kiiruses, seda ei usu enne, kui uurimisraport seda selgelt kinnitab. Kui muidugi üldse kinnitab.

Teine asi: ronge seal enne viimast hetke näha küll pole, aga nende tulekul müdiseb maa (ilmselt rongi kiiruse tõttu?) nagu väiksema maavärina ajal kaugelt enne, kui rong nähtavale ilmub, ja vilet annavad nad ka juba eemalt. Miks Jüri seekord seda müdinat ei tundnud ja vilet ei kuulnud? Miks ometi? Vastuse tõi eilne õhtupoolik – ta rääkis mobiiltelefoniga.

Aga tagasi elektrirataste juurde. Ah et tõesti surmariistad? No vaatame siis teisigi surmariistu. Kui samal kiirusel ja samadel asjaoludel oleks rongile ette komberdanud vanainimene rulaatoriga? Laps kolmerattalisel? Tõukeratas? Lapsevanker? Kas kuulutame need ka igaks juhuks surmariistadeks ja lapsevankriga ringikäimise surmasõiduks?

Tõsi, õnnetusi on juhtunud minulgi. Ka elektrirattaga. Näiteks mõne aasta eest jooksis Rahumäe surnuaia müüri varjust jalgrattateele kassipoeg. Võtsin küll kiiruse maha ja püüdsin temast selja tagant mööda minna, aga tema jäi seisma, jõllitas mind ehmunult ja otsustas tuldud teed tagasi silgata. Loomulikult kukkusin, kaks nädalat olin lõhutud põlvega kodus.

Teine meeldejääv juhus oli alles mõne päeva eest. Bussijaama lähedal sõitis mulle jalgrattateel vastu hilisteismeline noormees. Sõitis, käed lahti, neid oli tal vaja samal ajal nutitelefonis skrollimiseks. Klapid ka muidugi peas, ümbrus ei huvitanud teda üldse. Milline on juhitavus käed lahti sõites, teab ilmselt igaüks, kes seda proovinud, ja nii ta mulle kõige ebasobivamal hetkel risti ette vänderdaski. Poleks muru peale keeranud, oleks asi ilmselt samamoodi lõppenud.

Aga kas needki juhtumid elektri kaela ajada, on muidugi maitseasi. Ja selliste traagiliste õnnetuste valguses kipume üldse kole kiiresti unustama, mis on liikluses tegelikud ohud – lihtsam on süüdlane kätte saada, elektriratas surmariistaks kuulutada ja asi ongi lahendatud. Vähemalt näiliselt.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee