Kommentaar

Ene Pajula | Mammi on uhke, et on ajakirjanik (9)

Ene Pajula, ajakirjanik, 21. mai 2019, 18:45
 
Nii palju kui sel kevadel pole Eestis ajakirjandusest vist kunagi räägitud, oli siis maailmakord parajasti milline tahes. Ja maailmakordi oleme siin näinud sihandseid ja mihandseid. Aga nüüd on lühikesele ajavahemikule langenud palju tähtsündmusi: Johann Voldemar Jannsen 200, Juhan Peegel 100, Eesti ajakirjanike liit 100. Viimast sündmust tähistas EAL Euroopa ajakirjanike assotsiatsiooni üldkogu korraldamisega Tallinnas ja järgmise 50 aasta jooksul see vaevalt enam siia satub. Ja kas pole irooniline, et veel üks asi, mis on langenud just sellele kevadele ja millest pole viimase 30 aasta jooksul olnud põhjust rääkida, on oht sõna- ja ajakirjandusvabadusele.  

Pikk ajalugu

Hiljaaegu vaatas mammi Variuse teatris etendust „Knock out“ omaaegsest tuntuimast karikaturistist Gorist. Tegevus toimub 1930ndate keskpaigast 1944. aastani. Ausalt öeldes hakkas saalis päris kõhe, sest etendus tõestas järjekordselt, et pole midagi uut siin päikese all. Märgid, mis praegu on õhus, meenutavad vägagi tollaseid aegu ja seda, et sõltumatu meelega ajakirjanikke ei salli õieti ükski võim – ajaleht Waba Maa, kus Gori oli 15 aastat töötanud, lõpetas sunnitult ilmumise erimeelsuste tõttu valitsusega, mille pärast jäi Gori töötuks, ta pandi kahel korral vangi Saksa ajal ja kiusati, kui venelased jälle sisse tulid. Lõpuks leiti ta oma korterist surnuna. Pole täpselt teada, kas ta tegi enesetapu või aitas NKVD sellele kaasa.

Igatahes loodab mammi väga, et ta tunne petab teda; et ajakirjandusvabadus ei kao Eestist kuskile ja ta osutub lihtsalt emotsionaalselt laetud naisterahvaks.

Ometi on emotsionaalselt laetud naisterahvas uhke, et kuulub ajakirjanike vennaskonda, ja seda just siin, Eestis, sest maailmas on vähe riike, kus ajakirjanike ja ajakirjanduse osa rahvusliku eneseteadvuse ja riigi tekkes on olnud nii suur, võiks öelda, et lausa määrav. Võimalik, et maailmas polegi rohkem selliseid riike.

Mammi ei mäleta, et kunagi oleks avalikult arutletud ajakirjanike koha üle Eesti ajaloos. Aga kas me oleksime sellised, nagu rahvusena oleme, ja kas üldse oleks Eesti riiki ilma Johann Voldemar Jannseni isamaaliste kirjutiste ja tema ajalehtede Pärnu Postimehe ja Eesti Postimeheta? Või Carl Robert Jakobsoni Sakalata? Ja kuigi Lydia Koidula on meile tähtis eelkõige luuletaja ja näitekirjanikuna, oli temagi ju isa toimetustes töötav ajakirjanik. Mõelge vaid! Meie esimene naisajakirjanik! Üle 150 aasta tagasi! Kellel veel oleks midagi sellist vastu panna, vahest ainult brittidel, kui neilgi.

Ajakirjanikuna alustasid mitmed meie esimese põlvkonna riigimehed, nagu Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson, viimane on ka Eesti ajakirjanike liidu auliige kui üks selle algatajaid ja asutajaid.

Ja see ongi veel üks asi, mille üle Eesti võib olla tõeliselt uhke – see on Eesti ajakirjanike liit, mis saab 16. juunil 2019 100aastaseks, mis tähendab, et EAL ongi üks Euroopa vanemaid ajakirjanike loome- ja kutseühendusi. Nii näiteks on Saksa ajakirjanike liit 70aastane, nagu ka Portugali oma, Taani ühendus on vaid 60aastane ja isegi Soome ajakirjanike liit on meist kaks aastat noorem, asutatud 1921. Britid on meist loomulikult vanemad, kuigi kõigest 12 aastat. Nende Union of Journalists on asutatud 1907. aastal. Kas see pole mitte Eesti imeline areng, napi 50 aastaga rahvuslikust ärkamisest oma riigi loomise ja kõigi nende oluliste institutsioonide asutamiseni. Ilma jõulise ajakirjanduseta poleks see olnud võimalik.

Kuni veel

Muidugi ei suutnud seda teha ajakirjandus üksi, suur teene selles on olnud ka luteri kirikul, tänu kellele on eestlased olnud mäletamatutest aegadest saadik kirjaoskajad. See oli kaval nipp maarahva harimiseks, sest kirjaoskuseta ei saanud leerist läbi ega võinud seega ka abielluda. Ja mis kasu oleks olnud ühendavast ajakirjandusest, kui rahvas poleks osanud lugeda? Kusjuures nii mehed kui ka naised. Ja nagu me teame, siis enamasti õpetasidki lugema emad, voki kõrvalt.

Kas mammi eksib väga, kui ütleb, et Eesti naisi ei peaks alavääristama, sest isegi kui on palju öelda, et nad on olnud ühiskonna selgroog, siis igal juhul on nad esindanud selle tervemõistuslikumat osa. Siinkohal annaks mammi hea meelega nõu meie Perekonna ja Patriarhaadi Kaitse Ühingule: lõpetage ometi kord see enesehaletsus ja soov ajas vähemalt kaks sajandit tagasi minna, kas poleks märksa viljakam anda meestele nõu, kuidas suunata oma agressiivsus ja viha millessegi loovasse, ülesehituslikku, nii et naised võiksidki neile toetuda, neile loota ja nende üle uhked olla.

Aga mitte sellest ei tahtnud mammi täna rääkida. Tõsiasi, mida eriti poliitikud tunnistada ei taha, on see, et ajakirjanikel on olnud oluline osa selleski, et me ei kaotanud kunagi päriselt lootust. Muidugi oli ka tol punasel ajal ajakirjanikke, kes täitsid punktuaalselt lähimast parteimajast tulnud käske, ent olgem tänulikud neilegi, sest see andis teistele võimaluse kompida piire ning rääkida kas või läbi lillede meile olulistest asjadest. Nimekiri ajakirjanikest, kes said eetrikeelu, lasti lahti või pandi kinni, seda küll varasematel aegadel, saaks päris pikk.

Eriti tähtsaks tõusis ajakirjandus meie laulva revolutsiooni eel ja ajal. Ajakirjanikke, kes hoidsid ülal ja arendasid meie tolleaegset vaimustust, oli palju nii kirjutavas, rääkivas kui ka näitavas ajakirjanduses. Nii palju, et leheruum ei võimalda siia kõiki üles märkida, ja välja jätta ka kedagi ei tahaks. Siinkohal tasub veel kord meenutada Juhan Peeglit, kes kasvatas rasketele oludele vaatamata üles mitu põlvkonda suurepäraseid ajakirjanikke, ja kes pani aluse ka meie praegusele euroopalikule ajakirjanduskultuurile.

Esialgu veel ei ole meil midagi häbeneda. Lihtsalt toimetajate ja peatoimetajate roll kasvab. Nende selgroost sõltub, kas räägime endiselt asjast või jätame ebameeldivad teemad kõrvale; kas laseme poliitikutel segamatult rääkida sellest, mida nad tahavad, või käime peale, et nad ikkagi vastaksid küsimusele.

Alles see oli, kui mammi kirjutas, et on rahatuna õnnelik, aga nüüd ei saa ta ütlemata jätta, et kui tal oleks vähekegi vara, siis asutaks ta ühe toimetajapreemia. Just toimetajapreemia, sest kirjatükkide eest juba mõned preemiad on. Aga et preemiat väärt kirjatükid üldse sünniksid, selleks vajame suurepäraseid toimetajaid. Selliseid kartmatuid, kes hea asja ära tunneksid ja selle autorile igas olukorras turvavõrku pakuksid. Meil on sellised olemas. Veel on! 

9 KOMMENTAARI

m
Maia 23. mai 2019, 09:28
Mammikene,tegele oma lastelastega ja kui neid ei ole,siis loe raamatuid,või jaluta väljas värskes õhus. Ära roni poliitikasse,saad kõrvetada, kas sul seda jama vanadusepõlves enam vaja on,või teenid kopikaid pesile lisaks,ajades suust soppa välja.
l
lemps 22. mai 2019, 22:27
Mis see nüüd oli? Kas tõesti tänu sinusugustele mammidele saime me lõpuks iseseisvaks riigiks? Mammi, mõtle natuke, mida sa suust välja ajad.
Loe kõiki (9)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee