Eesti uudised

Eraklik kirjanik Nikolai Baturin oli kõva töömees (3)

Katrin Helend-Aaviku, Rainer Kerge, 18. mai 2019 00:05
Foto: Elmo Riig / Sakala
„Nikolai oli suurt kasvu ilus ja uhke mees,väga koloriitne isiksus. Väga omapärane mees ja väga omapärane kirjanik. Lahkus eesti kirjandusklassik, läks taevastele jahimaadele,“ mälestab eile surnud Nikolai Baturinit filmimees Arvo Iho.

„Ta elas eraku elu, aga oli tõsine tegija,“ hindab Nikolai Baturinit (5. august 1936 – 17. mai 2019) kirjanik Ülo Tuulik. „Nikolai ja Mats Traat on ühtemoodi inimesed eesti kirjanduses: suured töömehed, väsimatud ja tüdimatud töömehed.“

Ka kadunukese kolleeg Teet Kallas tõdeb esimese asjana: „Kolja elas väga-väga eraklikult.“ Ja lisab kohe: „Aga ta oli vaieldamatult väga omanäoline kirjanik. Kolja naeris ise ka vahel, et on vaat et kõige peenemas eesti keeles kirjutav venelane. Tal oli ka paljudest eesti kirjanikest palju peenem keeletaju.

Muide, ma olen raamatukogudes teinekord ringi vaadanud ja palunud raamatukoguhoidjal panna õigesse nurka Baturin – kes on millegipärast vene kirjanduse alla torgatud.“

Arvo Ihogi ei jäta mainimata, et Baturin oli suur üksiklane. „Nikolai elas suurema osa oma elust üksinda – ehkki tal on kaks poega ja tütar – ning pühendus kirjutamisele,“ räägib Iho.

„Viimastel aastatel hooldekodus ta ainult oma loomingule elaski,“ meenutab kirjanik Berk Vaher. „Imetlusväärne, kuidas ta töövõime säilis ja vaim püsis terav kuni lõpuni välja. Pooleli olnud käsikirjad said valmis.“

Samal teemal

Maal elav mees peab olema jahimees

Suure jälje Baturini loomingusse jättis tema kütitöö Krasnojarski krai Motõgino jahimajandis. „Ta veetis Siberis 16 aastat. Läks sinna samasuguse rohelisena nagu Nika „Karu südames“ ja tahtis saada taigakütiks. Nikolai suur romaan põhineb tema enda elulistel seikadel. Tasapisi õppis ta seal laane inimestelt, kuidas olla looduseinimene, mitte linnainimene,“ mõtiskleb Arvo Iho.

Teet Kallas mäletab, et mingil ajal olid tema ja Baturini korterid Mustamäel üsna lähestikku, aga Kolja seal peaaegu ei elanud. „Läks aga ära taigadesse ja karuküttimistele,“ muigab Kallas, ja räägib, kuidas Baturini maakodus, õigemini kodus külas käinud kurtsid, et elamises olnud jube külm.

„No ta oli Siberis talvitunud mees, tal polnud vist sooja vaja,“ muheleb Kallas. „Koljal olid terve loodusinimese refleksid.“

Filmi- ja jahimees Janno Simm sattus Baturiniga juttu ajama paar aastat tagasi, kui filmis videoklippe kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominentidest. „Muidugi läks jutt servapidi ka jahinduse peale. Oli ju Nikolai aastaid Siberis kütileiba söönud ja mina Obi jõe hantide juures põhjarahvaste jahindusega kokku puutunud,“ mäletab Simm. „Nikolai nentis, et pärast Siberi kogemust ei ole Eestis jahipidamine enam pooltki nii põnev. Teisalt arvas ta, et ka Eestis peab üks maal elav mees paratamatult jahimees olema, muidu on ta nagu pool meest.“

Raamatuis on eriline poeetiline keel

Filmi „Karu süda“ ettevalmistamise käigus suhtles režissöör Arvo Iho kirjanikuga aastaid. „Võttis aega, kuni me dialoogi peale saime. Alguses mina kuulasin.“

Baturini eraklikkus kajastus tema suhtlusstiilis, aga on selgelt märgatav ka tema raamatutes. „Kui süüvisin neisse, sain aru, et inimesed ei kõnele seal dialoogi, vaid peavad rohkem monoloogi,“ arutleb Arvo Iho. „Need on kõik Nikolai enda heiastused. Neid on küll huvitav, aga ka raske lugeda, tema raamatud ei ole mõeldud trammiistmel lugemiseks. Neis on täiesti eriline poeetiline keel.

Luulet kirjutas ta murdekeeles ning sellest murdekeelest ja vene keelest on tulnudki tema eripärane keel.“

Samal teemal

25.04.2019
GALERII | Nikolai Baturin saadeti viimsele teekonnale
17.04.2019
ÕHTULEHE ARHIIVIST | Nikolai Baturin: „Mõtlesin, et hooldekodus enam sulge kätte ei võta. Aga mis ma ikka lakke vaatan?“
17.04.2019
Suri kirjanik Nikolai Baturin