Kommentaar

Jüri Pino | Süsteemita Süvariik (12)

Jüri Pino, kolumnist, 17. mai 2019 18:46
Valmis uskuma suurima heameelega, et meil on süvariik majas. Millegagi peab ju ümberringi sündiva ära seletama. Kuskil peab olema keegi, kes kõiki kummalisusi välja mõtleb ja elusse rakendab.

Nagu käib legend KGB osakonnast, mille ainuke töö olnud anekdootide väljamõtlemine ja käibelelask. Ei tea, võibolla oligi, kui meenutada, siis paljudes anekdootides jäid imperialistid häbisse, nõukogude inimene, küll tobedal moel, võitjaks. Kasvõi: kus see naine on, kellel ma kätt pidin suruma?

Kes on süva?

Nõnda ei maksa imestada, pahaks panna ega irvitada, kui lugupeetud Mart Helme arvab, et süvariigi taga on Süsteem. Selle peale on ammu tuldud ja mitmes kohas. Süsteem on. Kes just, valik avar. Bilderberg, juudid, illuminaadid, templirüütlid, vabamüürlased, atlandid, sisalikud, teised „salajased valitsejad”, RenTV sai ammu vaatajate käest pahandada, et iga päev uus salavalitseja, otsustage ükskord ära!

Usuks ise hea meelega, aga kuidagi ei tule välja. No näiteks sisalikud. Miks peaksid nemad tundma muret planeedi soojenemise pärast? Ise kõigusoojased ja nutavad talve taga?

Ikka ronib vastik küsimus, hüva, kui keskid-miskid-kuskil on kõikvõimsad, miks siis asja pole ära vormistatud. Kuulutatud välja Õnneriik ja Ülim Olend, elanikkond mobiliseeritud tinakaevandustesse, sest sinna juba saadetud vastalised kipuvad koolema.

Peaks välja targutama, misasi see süvariik on, siis saaks – väga võibolla – hakata süüdlast otsima, et „kus on ämbliku süda. Ja kas ämblikul ongi südant.”

Mis muud kui riik, mis topib ennast igale poole. Kahetsedes hea demagoogilise nipi varast ärakasutamist, viitaks kohe seltsimees Mussolinile: kõik riigi heaks, ei midagi riigita, ei midagi riigi vastu. Ega paremini olegi keegi öelnud.

Eks pea iga päev leiab keegi elunähtuse, mis tahaks riigi sekkumist. Hea küll, võibolla nädal. Märkamiseks pole muud vaja, kui korraliku riigialamana „Terevisiooni” vaadata. Ikka on saates mingi tädi, kes on leidnud lahendamist vajava probleemi, mispeale tahaks korraliku vanamoelise spordihuvilise kombel telepurki karjuda: mis see sinu asi on? Ning loomulikult leiab, et riik võiks nüüd toetada tema üritust, eelkõige muidugi rahaga.

Näib, nagu riik otsiks jamasid, mille peale loll alam pole kunagi tulnudki. Väga tõenäoliselt tulebki tädile appi. Sest see annab hea põhjuse jälle mingi osakond, keskus, instituut, sihtasutus püsti panna ehk laieneda. Ega probleem ise lahene, tahab lahendajaid.

See ongi – mu meelest – süvariik, topib ennast aina enamasse, muudkui kasvab ja kasvab. Ulatudes palju sügavamale, kui loll riigialam esimese hoobiga arvata oskab. Valimiste aegu tundus mõnele mehele, näiteks, et „riik” hääldatakse juba suure tähega. Proovige kirja panna suvaline lause, aga ühes on riik, teises Riik. Oi, kõlab ikka teisiti küll. Riik ei ole ju ainult ametnikud, Riik (no nii!) on ka kõik need justnagu sõltumatud sihtasutused-instituudid-ühingud, kes sellelt raha saavad, Riik on ka niiöelda ettevõtted, mille suurim klient see on. Seega on Riigi püsimisest, vohamisest, süvenemisest huvitatuid rohkelt ja mitmesuguseid.

Tõmblev süvariik

Mis lubaks veel kord väita, et värk on hoopis prostam kui Süsteem. Suure essuga Süsteem võiks/peaks olema järjekindel. Meie süvariik selline ei tundu. Pigem tõmblev. Kord on jamaks üks, kord teine, kord kes kellega käib, kord, kes mida sööb, inimõigused ja kliimasoojenemine alati varnast võtta. Väga loomingulise mulje jätab, otsekui tõtataks riigi abi nuiama, sest keset ööd tuli pähe järjekordne mure. Keda peaks ajendama midagi ühist. Näiteks enesealalhoiuinstinkt.

Inimese võime ennast ära petta on muidugi lõputu, aga ainult peaaegu. Kusagil sisimas võib väga palju lauaülemaid, projektijuhte ja mis kõik nad veel on, meeletult karta küsimust: mis see sinu asi on? Mida ma söön, mida ma mõtlen, mida ma räägin. Millele võib, lausa peab, järgnema küsimus: milleks su ametiposti ülepea vaja on, milleks su asutust-organisatsiooni mulle vaja on? Vaba maa – aga tee siis oma raha eest. Sest riigil ei ole oma raha, see virutatakse lollide alamate taskutest.

Keegi, ma arvan, ei tahaks endale tunnistada, et tema tegevus võib osutuda täiesti mõttetuks või isegi kahjulikuks. Et nt vihakõne vastu võitlejad on need kõige suuremad tigeduse külvajad. Labane, aga kisub ikka tõe poole küll.

Mida teha selle mõttevirvendusegi alla surumiseks – loomulikult jätta mulje usinast tegevusest ja selle vajalikkusest. Otsida uusi muresid, mille lahendamisega seoses tekkivad töökohad võivad osutuda turvavõrguks, kuhu maanduda, kui peaks miski nihu minema. Paremal juhul saab ise loodud väljajuurimise osakonna juhiks.

Muidu. Siin saab sisse tuua rahvusvahelise finantsoligarhia ehk pangad. Siin maal ju kenaks kombeks võtta laenu nii palju kui antakse. Kui aga soe paigakene peaks kaduma ning osutub, et polegi kedagi otsimas kõrgharitud juhtijat-haldajat-eksperti, on üsna hapu majas. Tuleb joosta, et paigal püsida. Kuulata iga virvendustki probleemist. Lohutuseks pakun kohe ühe. Suvi tuleb, vist. Puugid tulevad, eks. Muide, igal looduskaunil ruutmeetril on 2-3 puuki, ma küsisin kunagi Ülikoolist järele.

Kas neid ikka hukatakse humaanselt? Osakonda ehk välja ei vea, MTÜ küll, vähemalt projektijuhtide kohad paistavad. Ning et riigi nisa otsas rippujaid on erinevatel andmetel... igal juhul kõvasti üle 100 000. See on ikka jõud, mille vastu see esseeride punt EKREl pole midagi öelda. Nii suure kambaga ei taha keegi tülli minna.

Elagu Süvariik, mis õitseb ja kasvab ka ilma Süsteemita! Mis tal üle jääb.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee