Kommentaar

Mart Soidro | Juhan Peegli peale mõeldes (3)

Mart Soidro, literaat, 16. mai 2019, 16:56
 
Tartusse kogunevad sajad Juhan Peegli õpilased, et tähistada oma õpetaja 100. sünniaastapäeva.

Aeg lendab linnutiivul. Imelik mõelda, et enamik Juhan Peegli lastest – nii armastas Õpetaja oma õpilasi kutsuda - on juba pensionieelikud või suisa pensionärid ja tikutulega tuleb Peegli laste hulgast otsida neid, kelle turjal alles viies aastakümme.

Vanast Juhanist, suurte uudishimulike silmadega südamlikust ja lokkispäisest mehest on kirjutatud loendamatul hulgal helgeid mälestusi. Kui neid korraga lugeda, kipub sellest paraku kujunema ühetooniline ülistuslaul, mis kindlasti pannuks Õpetaja häbelikult punastama.

Juhan Peegli õpetussõnad ja tähelepanekud

Kui aktuaalsed on need tänapäeval? Kuidas veebireporterile selgitada, et „ajakirjanik võid sa olla, aga inimene pead sa olema”? Kuidas teha klikitööstuse ajastul verisulis kirjatsurale selgeks, et „kui saad, siis ära kirjuta”? Et „uudis pole see, kui koer inimest hammustab, vaid see, kui inimene koera hammustab.”

Aeg teeb oma töö. Äsja ilmus „101 eesti ajakirjanduspala” (autoriteks Roosmarii Kurvits ja Tiit Hennoste). Juhan Peeglit on selles 223-leheküljelises kogumikus mainitud vaid ühel, 126. leheküljel. Sisukorras kannab see lugu pealkirja „Ajakirjanike harimine”. Loos päises on siiski ka PEEGEL.

„Juhan Peegli (1919-2007) juhtimisel alustati aastal 1954, algul eesti filoloogia tiiva all ühe spetsialiseerimisvõimalusena, alates 1976 iseseisva erialana /- - -/ Õppeplaanid tulid küll Moskvast ja olid punased, aga tegelikus õpetuses valitses valgustuslik ja aateline, võiks öelda, 19. sajandi ja mõnes osas ka niinimetatud Tõnissoni kool, mille tuumaks arusaam, et ajakirjandus on rahvuskultuuri oluline osa.”

Ilusasti kirjutatud. Sellelt tõdemuselt on hea edasi minna. 70-80ndate ajakirjanduskateedrit võib vabalt võrrelda lavakunstikateedriga. Mitte üksnes selle pärast, et enne eksamitele pääsemist toimusid mõlemal erialal katsed ja vastu võeti vaid 15 tudengit (lavakasse üle aasta ja konkurss oli tihedam), vaid ka selle pärast, et mõlemas kateedris valitses vaba vaim. Ja seda kurjade ilmade kiuste. 

Nojaa, muidugi oli meil terve trobikond punaseid aineid, ka sõjaline õpetus, millest edaspidises elus pole miskit tolku. Seda enam oskasime hinnata „inimeseks olemise õpetust”. Nii nagu lavakunstikateeder, jaguneb ka ajakirjanikuks õppinute seltskond kaheks – need, keda jõudsid juhendada Panso (kuni 1977) ja Peegel (kuni 1993) ja need, kes suurmeeste õpetusest ilma jäid. Ja on kadedusest tänapäevani üleolevad.

Juhan Peegli romaan, õigemini fragmentaarium „Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979) tekitas tema ümber mingil määral kaitsva tsooni. Peegli renomee oli laitmatu isegi ülikooli parteituusade hulgas, tema kaitsva selja taha sai varjuda ja seal ennast turvaliselt tunda nii mõnigi õhtu edenedes ogaraks muutunud vembumees. 80ndate esimesel poolel sai ta meie pärast koledasti pähe. Tuli pärast peapesu päevinäinud tolmumantlis kateedrisse ja ohkas raskelt. Ja meie olime süüdlaslikult vait.

Mida ta mõtles? Sama, mida Juhan Peeglist sada aastat ja 3 päeva varem sündinud Johann Voldemar Jannsen: „Kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem mõnitama.”

Või kahetses, et murdis lubaduse, mille oli andnud 70ndate lõpus: „Saan kuuekümneseks, lähen kohe pensionile. Ei kirjuta ka enam. Lähen Saaremaale ja hakkan õlut tegema.”

Tõsi, mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ülikooli rektoraadis ja parteikomitees käima ja meie eest kolki saama Marju Lauristin. Pilt võib olla petlik, aga minu meelest tekkis Peeglil pärast kateedrijuhi koha mahapanekut (1987) suisa uus hingamine. Käis kateedris ringi, nägu naeru täis. Kui ma talle 30 aastat tagasi talle viimase eksami tegin, oli professoril matriklisse hinnet pannes igatahes kaval naeratus suunurgas.

Kolmest rublast ja põiest

Aga oli neidki, kes kasutasid Juhan Peegli nime kurjasti ära. Andrus Kivirähk jõudis 1. septembril 1988 vaevalt oma kompsud Rudolf Pälsoni tänav 14 ühiselamutuppa viia ja juba kostuski koduuksel kurjakuulutav koputus. Sisse astus tumedapäine sportliku olekuga 30-aastane mees, kes tutvustas ennast Juhan Peegli õpilasena. Küsis algatuseks kolme rubla. Tuli anda, Peegli nimi ju maksis.

Ilmselt oli sellel rahaküsijal ülikooli ajal lugemata jäänud vähetuntud, kuid kõrgeandelise kirjamehe H. D. Rosenstrauchi „Kolm tahedat lugemist” (neljas, mis oli väga halvasti säilinud ning nõudis akadeemikult vaevarikast restaureerimist, ilmus 1996. aastal).

Kuigi Rosenstrauchi loomisjõud oli vägevasti õitsele löönud juba XIX sajandi kolmandal veerandil, „avastas” Juhan Peegel need käsikirjad alles sada aastat hiljem. Need jutustavad ahnusest, kangest armastusest ja porduelust. Ühes õpetlikus loos on juttu ka sellest, et sa ei pea mitte võõrast vara himustama. Minu nõder sulg ei jõua seda mitte ära kirjutada, soovitan ise lugeda!

Aga igal naljal on piir. 1982. aastal ajakirjandusosakonda astujatel oli valida 8 teema vahel, millest kirjutada. Üks neist oli „Uhti, uhti uhkesti”. Ma ei tea, mis oli sellel poisil arus, kui ta sellel teemal kirjutades võrdles USA tollast presidenti Ronald Reaganit põiega, mis kohe lõhki läheb. Küllap oleks see poiss mõnes vennasrahva ülikoolis oma vaimusünnitise eest kiitagi saata, Tartu ajakirjandusosakonnas aga mitte. Mäletan, et Marju andis sellele kirjatööle hävitava hinnangu, aga Juhan vaatas autorile pikalt ja sügavalt silma. Jutul lõpp. Aga õhku jääb küsimus, kuidas Juhan Peeglil meeldis rohkem loengut lõpeta. „Siinkohal panen punkti” või „sellega lõpetan oma pika, kuid sisutu jutu”.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee