Kommentaar

Kätlin Konstabel | Vägivaldseid suhteid paariteraapia ei paranda (4)

Kätlin Konstabel, psühholoog ja pereterapeut, 13. mai 2019, 18:16
 
Pered-paarid, kus omavahelised suhted on kehvad ja seda koguni pikka aega, vajavad kõrvalist abi – olgu see siis ühise teraapia, vanemlus- või paarisuhtekoolituse näol –, see kõlab igati normaalselt ja õigesti.

Järgmise sammuna võikski justkui mõelda, et pered, kus suhted on nii halvad, et tegu on lausa füüsilise või vaimse vägivallaga, vajavad seda kõike veel enam. Ometi võib selle mõtte ajel abi otsima asumine tähendada seda, et olukord muutub veel hullemaks, kellegi elu ohtusattumiseni välja.

Sass Henno rääkis oma 5. mai avalikus kirjas Marti Kuusikule sellest, kuidas tal praegu on häbi, et soovis jõulukingiks oma naist löönud Mihkel Kunnuse enesetappu. Taoline kahetsemine – muidugi juhul, kui see ikka on siiras – on kahtlemata kiiduväärne. Sellele järgnes aga mõte, mis paraku hirmutas. Nimelt teatas Henno, et praegu soovitaks ta selle asemel hoopis PREP-paarisuhtekoolitust,

Esmalt on selline soovitus lihtsalt ekslik. Konsulteerisin PREP paarisuhte koolitaja ja koolitajate treeneri, kogenud psühholoogi ja pereterapeudi Karmen Maikaluga. Tema sõnul saadab ohvriabi perevägivalla tõttu suunatud inimesed esmalt individuaalsele koolitusele, et nad saaks võimaluse suhetest teadlikumalt mõelda, õpiks sõnastama oma ootusi suhtele ja ära tundma seda, kas partner on pühendunud ja turvaline – ja kas ise ollakse selline.

Vägivald võib eskaleeruda eluohtlikuks

Miks on selline Henno soovitus aga eriti halb, on põhjus, et paraku kajastab see hästi valearusaama, mis on seotud suhetega kimpus olevate paaride nõustamise, teraapia ja koolitustega: mida halvemas seisus suhted peres on, seda rohkem on vaja just ühiselt abi otsida.

Halb paarisuhe võib tähendada väga erinevaid asju – nii kõrvalsuhteid, sõltuvuse keskset rolli kui ka seda, et omavahel üldse ei räägita, ent kohe kindlasti tähendab see vägivalda. Mida hullemas seisus aga ühiselt abi otsima pöördutakse, seda väiksem on (vähemalt ühe osapoole) usk, et asi üldse paremaks minna võib. Kui aastaid ja aastaid on elatud kehvasti, kannatatud, siis selles lootusetuses on väga raske korraga leida suurt motivatsiooni pühenduda suhtele ihu ja hingega. Vägivalla tõttu lisandub aga veel turvatunde ja hirmu küsimus – kas paarisuhtekoolitusel või koos kaaslasega teraapiaruumis olles ma üldse julgen end avada?

Suhtevägivald võib lihtsustatult öeldes tähendada kahte tüüpi olukordi. Esiteks, muidu üksteisest justkui hoolivad inimesed tõesti ei suuda konfliktolukordades end kontrollida ja ütlevad või teevad asju, mida hiljem südamest kahetsevad. Teiseks, tegu on toksiliseks muutunud suhtega seotud süstemaatilise vägivallaga, kus üks pool on kontrolliv ja teiselt eeldatakse allumist. Need olukorrad on olemuslikult väga erinevad, aga üks selge ühine joon neil ometi on – mõlemas valitseb hirm, et natukegi viltu kiskuv sõna või tegu võib lõppeda kohutavalt.

Olukord, kus paarisuhtes on ühel või mõlemal poolel nii ebaturvaline, ei võimalda ei paarisuhtekoolitusel ega ühiselt teraapiaruumis olles siiralt oma mõtteid ja tundeid kirjeldada, suhtega seotud murede arutamisest rääkimata. Isegi kui vägivaldne pool nõustub osalema (olgu siis lootuses, et selle tulemusel tõesti omavahel paremini läbi saadakse või hoopis arvates, et nii saab teine pool eksperdi abil aru oma käitumise ekslikkusest ja muutub), võib koolituse või teraapiakohtumise aja kätte jõudes tekkida ülisuur ärevus, mis võib muutuda ka vihaks partneri vastu.

Nii paariterapeudid kui ka suhtekoolitajad teavad, et isegi väga hoolivatel paaridel tekivad nende jaoks keeruliste teemade jutuks tulemisel tugevad emotsioonid, ja nad oskavad sellisel puhul toeks olla. Kui aga ühel või mõlemal partneritest on kogu aeg hirm, et natuke probleemsematel teemadel rääkides või oma arvamust jagades võib see kaaslast nii ärritada, et kodus saab selle eest kas sõimata või lausa peksa, siis kas lihtsalt vaikitakse või riskitakse end avada ja selle tulemusel võib kodus vägivald eskaleeruda tõeliselt eluohtlikuks.

Vägivaldseid mustreid võib süvendada ka see, et nii paarisuhtekoolituste kui ka paariteraapia eelduseks on, et abi otsivad kaks võrdset osapoolt, kes vastutavad oma suhte ja selles ettetulevate probleemide eest samal määral. Reaalsuses on asi ju lihtne. Inimestel on vaba tahe, täiskasvanutelt eeldatakse oskust enda tundeid teatud määral kontrollida ja seega vastutabki igaüks oma käitumise eest.

Kes ütleb teisele vastikult, vastutab selle eest. Kes virutab, vastutab selle eest. Ühe öeldud inetu sõna ei tähenda seda, et teise rusikad peaks ütleja poole liikuma hakkama, sellist automaatset seost pole.  Vägivalla puhul ja eriti siis, kui tegu on toksilise kontrolliva suhtega, võib rõhk ühtemoodi võrdsele vastutusele aga tähendada, et peksasaanu hakkab tundma end süüdlasena.

Kas julgen kallimaga rääkida?

Milliste konfliktidega seotud teemade puhul on siis paarisuhtekoolitused ja paariteraapia kohased? Esmalt peaks mõlemad partnerid endasse vaatama ja mõtlema, kas neil on tunne, et nad on suhtes võrdsed osapooled, neil on mõlemal huvi suhet paremaks teha – ja ise selle nimel pingutada ja vastutada. Vahel võib juhtuda, et kallimate asemel ollakse muutunud hoolitsejaks ja hoolitsetavaks või on üks võtnud teise jaoks justkui lausa vanema rolli. Need olukorrad tekitavad kõvasti pingeid, sest südames pole kumbki sellise paarisuhtega rahul, nii et kui inimesed taolistest mustritest teadlikuks saavad, on nad meelsasti valmis muutuma.

Endale peab ka otsa vaatama ja küsima, et kas ollakse üldse valmis ja tahetakse just ühiselt suhtega töötada? Mõni inimene ei ole ise kindel, mida suhtelt ootab, ning võib-olla eelistab esmalt endas selgust saada. Paarina abi otsimise aluseks on ka enam-vähem ühine arusaam tülidest – kes, kui palju ja mida ütles või tegi – ning valmidus südamest tunnistada, et teine pool on ka tõesti haiget saanud.

Kui konfliktide taga on saladused ja kõrvalsuhted, on paariteraapiata kokku jääda ja lähedustpakkuvas mõnusas suhtes olla ülikeeruline. Koos võiks abi otsida siis, kui inetuks minevad tülid on seotud poolte sooviga rohkem lähedust ja mõistmist saavutada, aga see lihtsalt ei tule õigesti välja – teine aetakse hoopis närvi või endasse kapselduma.

Probleemilahendusoskuste omandamine ja arusaamine sellest, kuidas varasemad põlvkonnad, lapsepõlvekogemused ja eelmised suhted on mõjutanud meie konfliktilahendusviise, tuleb samuti kasuks. Lisaks on need ka teadmised, mida vanemad saavad oma lastele nende tulevikusuhteid silmas pidades edasi anda.

Kui tegu on paarisuhtega, kus kumbki pool ei tunne, et teine teda mõnitab, alandab, pidevalt kontrollib, küll aga on esinenud üksikuid selliseid olukordi või vaid mõni üksik juhtum minevikus, kus on endast välja mindud, aga nii, et arstiabi vajadust pole tekkinud – ka siis võib ühist abiotsimist kaaluda, aga peab valmis olema selleks, et spetsialist soovitab ikkagi individuaalteraapiat. 

Ja võiks mõelda sellelegi, kuidas vastaks samale küsimusele meie kaaslane – kas me ise oleme partnerina turvalised ja olemas, suudame vajadusel kriitikatki vastu võtta?

4 KOMMENTAARI

k
kj 14. mai 2019, 09:43
küsimus on inimeste tahtes. Selleks tuleb olla aus enda ja teise suhtes. Inimesel on vaja tunnistada endale, et jah, ma olen vägivaldne ( paraleel al...
(loe edasi)
m
möller 13. mai 2019, 20:18
kindlasti on maailmas tuhandeid diplomitega suhteterapeute, kes nii ei arva. millest siis hollivuud veel seriaale teeks?
Loe kõiki (4)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee