Kommentaar

Taavi Libe | Emad ja lapsed väärivad emadepäevakingiks head isa (14)

Taavi Libe, „Vikerhommiku” saatejuht, 12. mai 2019, 19:37
 
Tabasin end emadepäeval mõttelt, et eestlaste kollektiivse kultuurimälu kõige idealistlikum ema pärineb Helle Karise mängufilmist „Nukitsamees", kus Ines Aru mängitud pereema viskab pesakonna iga jama korral käed õieli ning laulab Heidy Tamme häälega päikese välja ning mured minema. Idealism on kaunis virvendus horisondil, mis tihtipeale osutub miraažiks.

Tänapäeva kontekstis leiame hoopis realistlikuma ema veel kaugemalt kinoarhiivist - 1972. aastal valminud „Noorest pensionärist", kus Lia Laats mängitud üksikemast „seltsimees emalendurit". Emalendurist võib leida paralleele kaks aastat tagasi palju kära tekitanud ansambli Naised köögis laulu „Aasta ema“ nimitegelasega. Mõlemad peavad teatud hetkel ohkama, et on sattunud paraja kammarajura keskele ning teinud ka ise vigu, kuid kokkuvõttes saavad hästi hakkama. Ja seda ka ilma isadeta.

Saab ka isata

Võib-olla peitubki selles praeguse aja kõige suurem traagika, et emad saavad nii hästi hakkama, et esmapilgul tundub, nagu isasid poleks tarviski. Minagi olen isata kasvanud põlvkonna täisväärtuslik liige ning võin julgelt öelda, et ema pakkus mulle piisavalt armastust ja tuge, et mul ei tekkinud kordagi vajadust isaliku hoolitsuse järele.

Vahest kõnelevad siin mingisugused oidipuslikud allhoovused, kuid pigem pidasin ma kogu lapsepõlve vältel pöialt, et ema ei tooks koju mingit tegelast, kellega oleks vaja hakata maid jagama.

Samasuguseid jutte olen kuulnud paljudelt oma põlvkonnakaaslastelt. Või on neis juttudes lisaelemendina olnud eluga jännis isa, kes on paha vaimuna vahelduva eduga käinud peret kollitamas. Igatahes on nendest igal juhul olnud rohkem tüli kui tolku.

Minust põlvkond nooremate seas on olukord veel kesisem. Ma ei taha laskuda stereotüüpsetesse üldistustesse, kuid paraku on tõsiasi see, et väga suur hulk peredest on oma isadeta jäänud seetõttu, et püüdlus parema elustandardi järele või lihtlabane tööpuudus ajas mingil perioodil palju mehi tööle välismaale.

Osadele on saatuslikuks saanud distants ja osadele see, et tulusad, kuid ruineerivad lähetused tegid paljudest pereisadest alkohoolikud. Loomulikult pole kuidagi tegemist meie maailmanurgale iseomase nähtusega. Isadeta kasvanud põlvkonnast kirjutatud artikleid ja uuringuid on arvukalt avaldatud nii Suurbritannias kui USA-s.

Kust leida isa?

Miks on emadel nii raske isasid leida? Üks probleem peitub ilmselt meie haridusmaastikul valitsevates dogmades. Aastaid on räägitud sellest, kuidas koolides tolereeritakse pättuseid tegevaid ja kehvasti õppivaid poisse, kuid tüdrukutel lasub pinge, et õpitulemused ja käitumine peavad olema eeskujulikud.

Olen viimasel paaril aastal pisut aktiivsemalt taas Eesti kõrgkoolide ruumides liikunud ning etendades ülimalt subjektiivset hobiantropoloogi, julgen kinnitada, et kõrgkoolid on täis neiusid, kelle hulgas liiguvad ringi mõned noormehed. Mida on neil haritud Eesti naistel kunagi tulevikus peale hakata harimata meestega? Kui vähegi viitsimist on, siis ehk lapsesaamiseks nad kõlbavad, kuid rohkemaks neist ilmselt tolku pole.

Teine probleem on tegelikult olemasoleva mure taastootmine. Üksikvanema peres üles kasvamine tähendab, et õnneliku paarisuhte tõed ei tule kaasa kodusest keskkonnast. Selle asemel tuleb neid hilisemas elus endal hakata avastama. Võin seda enda kogemusest kinnitada, sest oma esimese tõsisema paarisuhte puhul oli ka mu partner üksikemaga kasvanud. Tagantjärele tark olles oleks nii mõnigi konflikt või arusaamatus võinud olemata olla, kui lapsepõlvest oleksid head eeskujud ees olnud.

Sellises olukorras ei saa kuidagi ette heita, et lapsevanemaks saamise keskmine iga on aja jooksul kerkinud. Ilmselt lähebki varasemast rohkem vaja aega, et katsetada ja areneda ning siinkohal on kohatud praegugi meie ühiskonnas kõlavad moraliseerivad kriisked, et mingist vanusest alates on lastetu naine ühiskonnale kahjulik, suguühe ilma eesmärgita last eostada on häbiväärne või suhte kooshoidmine iga hinna eest peaks olema eesmärk omaette.

Loo alguses jäi üks asi täpsustamata. „Noores pensionäris“ ju ikkagi õnnestus emalenduril leida enda kõrvale algaja, kuid edasipüüdlik isa. Loodetavasti on järgmisel emadepäeval ka meie seas vähem emasid, kes peavad lapsi kasvatama ilma isata. Mitte, et see emade väärtust tõstaks, aga elu võiks ehk väheke lihtsamaks teha küll.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee