Kommentaar

Manona Paris | Minu vanaema õppetunnid Pätsi ajast: ära kunagi anna alla, alati ujud välja (1)

Manona Paris, Toidutare peatoimetaja, 12. mai 2019, 08:53
Meil pole tegelikult vaja eripäevi, et austada ja hinnata ilmset – ema, olgu ta siis sünnitanud või vaimses tähenduses. Aga kuna see on, siis ma kirjutaksin hea meelega ühe armastuskirja – emadele. Ja vanaemadele.

Ema on minu jaoks olnud alati olemas, nagu päike, mis igal hommikul uuesti tõuseb. Igikestev, igiarmastav. Ta ei tee suuri sõnu ega dramaatilisi žeste – ta lihtsalt on. Viimased kaks aastat on ta tulnud igal hommikul 20 kilomeetri kauguselt minu juurde, et ma ei peaks oma pisemat lasteaeda panema. Tänavu kaasnes sellega ka esimesse klassi läinud vanema pojaga koos õppimine. „Teate, see vanaema teil kodus on kullatükk,“ ütles lapse õpetaja koolis.

Samal teemal

On küll. Igal õhtul, kui ma ema koju saadan, mõtlen – kas ma suudan seda talle vääriliselt väljendada? „Eks kunagi ole meil kõigil abi vaja,“ ütleb ema vaikselt, kui selle välja toon. Lapselastele pühendumine oli tema otsus – ta ütles elupõlise lasteaednikuna, et ei taha ette kujutada, kuidas tema lapselaps sõimerühmas nutab.

Vanaema näeb elu teistmoodi

Ma saan aru, see on osa tsüklist. Mina olin ka veidi vanaemade laps. Kõik suved veetsin Kursis vanaema ema juures, käisin rattaga poes, tegin heina ja kõplasin kartuleid. Eks see ole teatud määral elu seaduspära – vanaemad aitavad tütardel lapsi kasvatada. Selle seaduspära tegelik mõju on mulle alles viimase kahe aasta jooksul pärale jõudnud.

Mu sõbrannad osutavad, kui palju mul on vedanud. Paljudel neist pole selliseid vanaemasid kuskilt võtta – nad kas on kolinud kalmistule, elavad kaugel – või lihtsalt ei huvitu lastehoidmisest. See viimane on ka täiesti õigustatud hoiak – keegi ei arva, et täis teojõus naine peaks järsku hakkama uuesti beebidega tegelema. See on samamoodi õigustatud valik, nagu minu ema otsus pensioniea saabudes töölt lahkuda ja vähemalt kaks aastat pisikesele Robinile pühenduda.

Vanaema on meie kodus väga oodatud. Koos temaga saabuvad ka suhkruta kommid ja kaneelisaiakesed pärast und. Lõputud raamatute ettelugemised ning akna peal linnuhäälte aimamised. Vahel küsin poolirooniliselt emalt, et ma küll ei mäleta, et mina omal aja lapsena nii palju kommi oleks saanud. Ema pareerib, et see on tegelikult konsentreeritud mahl ja vanaemad ongi leebemad. Et ta ise ka ei uskunud seda, kui pidas kunagi sama vestluse maha oma emaga, kes ütles – oota – saad vanaemaks ja näed ka elu teistmoodi.

Minu vanaema, ema ema oli väga võimas naine. Tema enda ema oli muidugi veel kangem – rikka ja uhke mulgi talu peretütrena saatis suguvõsa arvamuse pikalt ja abiellus armastusest vaese Jõgevamaa mehega. Niipalju kui ma enda emalt olen kuulnud, oli ta vanaemana väga leebe ja lahke.

Minu enda vanaema oli kummaline segu uhkusest ja pealehakkamisest. Ta põlastas klatši. Lavkapäevadel läks ta seetõttu alati viimasena sappa, kuigi see tähendas, et jäime nii parematest kommidest ja limonaadist ilma. Kodumajandust õppinuna teenis ta noore piigana esimese vabariigi ajal suisa Oru villas. See saatis teda kogu ülejäänud elu. Nüüd ma saan aru, kes oli see imeliselt hea peremees ja kus see suur talu, millest ta mu lapsepõlve unejuttudes rääkis. Loomulikult ei saanud ta oma lobisemishimulisele lapselapsele nõukaajal midagi täpsemalt öelda. Ma mõistan ka, et omal moel üritas ta kogu aeg taasluua oma toonast univormi – tumesinine kleit, pitspõlleke prossiga kaelusesse kinnitatuna. Mul on väga kahju, et ma nii vähe vanaema retsepte taipasin üles kirjutada. Ühe keerulisema kirjutasin, kuigi ta torises, et mis ma pinnin teda, tal on juba ammu oma käemõõdud, neid ei saa teised tunnetada. 

Mida õppida vanaemalt?

Vanaema õpetas hoopis midagi muud. Sõja ja sellele järgnenud õõvaaja üleelanuna oli ta uskumatult elujaatav. Tema jaoks polnud võimatuid olukordi. Ta leidis igast kohast midagi head. Mäletan, kuidas vanaema ehitas mulle tordikarbist nukumaja, õmbles suvalistest värvilistest riideribadest maailma ilusamaid pihikseelikuid või õpetas: pane valge krae mistahes asja peale – kohe on väga pidulik. Ta oli võimeline presendist ja pallinöörist ehitama vaheseinu ning aasade süsteemi, mille ees Ikea kahvatuks kadedusest. Vanaemas tunnen nüüd ära ühe enda peamistest iseloomuomadustest – kuitahes raske on, alla ei anna! Kuidagi ikka ujun välja. Kui keegi ütleb, et midagi ei saa teha, siis tõestan – saab küll ja veel kuidas!

Vanaema suutis alati enda ümber luua mingisuguse kummalise me-saame-hakkama aura. Ta tegi rasket tööd pullilaudas, ent ka seal olid tema loomad alati teistest rammusamad ja puhtamad. Meie enda lehma piima rasvaprotsent oli peaaegu kohvikoore lähedane. Tema koogid oli teistest muredamad ja kollasemad. Tema hapukapsad olid magushõrgumad kui kellelgi teisel. Tema just paraja konsistentsiga õige hapususega kissell jahutas ja toitis samal ajal. Ooh, ja mannavaht sinna juurde! Tema kindad ja sokid olid aga nii mustrikirevad, et peletasid eemale iga pakase ning tekitasid kõikjal imetlust. Üks paar on mul neid veel alles – enam kätte panna ei raatsi, aga hea on käia aeg-ajalt silitamas.

Ma kujutan ette, et umbes samamoodi saavad kunagi minu emast rääkida minu lapsed. Kuidas nad vanemaga rattaga sõitmas käivad. Kuidas vanaema teeb pannkooke – mu emal on selleks täiesti omamoodi nõks Juubeli tordipulbriga, koogid on täiesti võrdsel tasandil tema ema omadega. Kuidas nad ehitavad terve koridori ja elutoa täis autoradasid – vanaisa ehk mu kasuisa abiga. Usun, et parimad lood on veel sündimata.

Ma tean, et mul on korralik krediit vanaemaduse näol üleval. Mind on, nagu öeldud, õnnistatud mitmekordselt, mul on olnud vinge vanaema (rääkimata veel teisest memmest, sellest isapoolsest). Olen näinud, kuidas eri põlvkonnad ulatavad üksteisele käe, et paremini hakkama saada. Kusjuures, need põlvkonnad ei pea ilmtingimata olema suguluses või üldse kedagi sünnitanud.

Mulle üldse tundub, et päriselt ei saadagi emaks sünnitades, vaid emaks kasvatakse. Niimoodi, nagu ühel hetkel kasvad ka vanaemaks ja teed võib-olla asju, mida sa emana poleks teinud. Eks seegi ole osa kasvamisest – pikem meel, parem oskus süveneda, võimalus aeglustada oma elutempot selliseks, et see mahub su lapselapse silmadesse.

Ma tean, et ühe hetkel on see ka minu maailm. Võib-olla see ongi osa elu seaduspärasusest – aeg antud end kindlustada, aeg antud aeglustada. Elu on üldse selline tabamatu asi, et pole üheselt sobivaid kalambuure. Ega ka tõdesid. On aga pühapäev ja emadepäev, mida igaüks tähistab omaoodi. Mina olen arvatavasti üksi kodus ja vuhin tööd teha, sest üks suur ja põnev projekt tahab lõpetamist. Ema on oma maakodus ja istutab seal lilli. Vist. Mu enda lapsed on meie maakodus ja panevad seal mulle üllatust mulda. Ploomi või kirssi.

Kuid ma tean, et vähemalt korra tõstan ma pilgu kuvarilt, küpsetan esmaspäevaks emale ühe koogi (Toidutares on ohtralt imelisi retsepte!) ja ütlen sinna sekka ühe väikese palve kõigile vanaemadele, emadele ja lastele, olgu nad siis seotud omavahel hinge- või veresidemetega. See on tänupalve. Me oleme ühendatud anumad.  Aitäh, et olete olemas, et annate üksteisele jõudu ning ruumi hingamiseks.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee