Kommentaar

Ene Timmi | Kas kõik mõistetakse süüdi? (7)

Ene Timmi, Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör, 10. mai 2019, 17:50
 
Järgnevate kuude jooksul kirjutavad riigi peaprokurör ja teised prokurörid Õhtulehe arvamuskülgedel kümnest kriminaalmenetlusi ning prokuratuuri tööd puudutavast müüdist.

Kriminaalmenetluse eesmärk on selgitada välja tõde ja taastada poolte vahel õigusrahu. Kas mees lõi naist või oli see vastupidi? Kas linnavalitsuse ametnik võttis altkäemaksu või oli tegu lihtsalt tänusõnadega? Kas narkodiiler müüs alaealistele narkootikume või räägiti kõrvaltänavas niisama juttu? Sellised ja paljud teised küsimused on need, millega õiguskaitseasutused iga päev tegelevad. Selleks, et välja selgitada, kes tegi, mida tegi ja kas tehtu on ebaseaduslik, tuleb kriminaalmenetluses kõik need detailid välja selgitada. Prokuratuuri eesmärk on panna kokku tõendite pagas olukorras, kus on selge, et inimene tuleb saata kohtu ette.

Levib väär statistika

Oluline on aga rõhutada, et inimene saab muutuda kahtlustatavaks üksnes siis, kui kahtlustusteks on tõesti alust. See tähendab, et peavad olemas olema tõendid, mis viitavad, et tema pani kuriteo toime. Süüdistus esitatakse talle aga siis, kui prokuratuuri arvates on tõendeid juba nii palju, et kohus saab nende pinnalt otsustada, kas kuritegu on tõepoolest toime pandud ja kas inimene on selles süüdi ning milline võiks olla talle määratav karistus. Kui tõendeid ei õnnestu leida või selgub, et kuritegu ei olegi toime pandud, lõpetab prokurör menetluse. Kohtu ette ei tohi saata inimest, kelle süü kohta puuduvad piisavad tõendid. Seega saadab prokuratuur kohtusse vaid juhtumid, kus prokurör on tõendite olemasolus kindel. Üksnes kohus saab aga otsustada, kas inimene on tõepoolest süüdi või mitte.

On väidetud, et 99% juhtudel tähendab süüdistuse esitamine koheselt ka süüdimõistmist. Kohati on väljendatud ka seisukohta, et vähene õigeksmõistmiste hulk vähendab Eesti usaldusväärsust õigusriigina. Siit tõusetubki küsimus, milline peaks olema õigeksmõistvate kohtuotsuste ideaalne osakaal süüdimõistvatega võrreldes, et saaksime olla kindlad, et elame õigusriigis.

Tegelikkuses ei tähenda süüdistuse esitamine sugugi süüdimõistmist. Tegu on lihtsalt kulutulena leviva müüdiga, mis põhineb emotsioonidel ja millel puudub tõepõhi. Menetluste statistika näitab, et 27 000 kriminaalasjast lahendatakse keskmiselt 10% üldmenetluses. Need on juhtumid, kus kahtlustatav ja kaitsja asuvad seisukohale, et kriminaalasjas on asjaolusid, mille üle vaielda. Pooled esitavad kumbki oma tõendid ja argumendid kohtule, kes langetab otsuse. Üldmenetluses lahendatud kriminaalasjade hulgas on õigeksmõistmisi 7–8%, mis on võrreldav teiste Euroopa riikidega. On see õigusriigi kohta palju või vähe, on diskussiooni koht. 

Teatrit ei tehta

Üle 90% asjades leitakse lahendus sellistes lihtmenetlustes nagu kokkuleppemenetlus, kiir- või lühimenetlus. Kokkuleppemenetluses sõlmivad prokurör ja kahtlustatav ning tema kaitsja kokkuleppe, mis kuritegu toime pandi ja milline karistus võiks sellele järgneda.

Kokkulepemenetlus on tihti saanud kriitikat. Kas võiks müüdi tekkepõhjusi otsida siit? Seda menetlusliiki on nimetatud „vormistuslikuks tubateatriks“, kus sisuline õigusemõistmine puudub. Tegelikult ei vasta see tõele.  Sest kuigi kokkulepe on sõlmitud, kontrollib kohus asja üle ja kas kinnitab kokkulepitu või tagastab asja menetluse jätkamiseks. Pooltele jääb võimalus kaaluda uue kokkuleppe sõlmimist või üldkorras kohtusse pöördumist. Möödunud aastal tagastas kohus prokuratuurile ligikaudu 5% kokkuleppemenetluses kohtusse saadetud asjadest, sest ei nõustunud kuriteo kvalifikatsiooni, karistuse või kuriteokoosseisu olemasoluga üldse. See fakt lükkab ümber „tubateatri“ sildi kohasuse.

On tagastamiste näitaja piisavalt suur või väike, on jällegi hinnangu küsimus. Iga prokurör annab endast maksimumi, et selgitada välja tõde ja tehakse kõik, et mitte süüdistada kedagi alusetult. Samuti püüab prokurör taotleda kohtult õiglast karistust ja teha seda kõike ka vormiliselt õigesti. Prokuratuur peab tagama menetluskvaliteedi ja kohtu roll on hinnata talle esitatud tõendeid – kas need on seaduslikud ja ka piisavad, et võtta keegi kuriteo eest vastutusele.

Prokurör saab olla õiglane ja hoolikas, seista kannatanute õiguste eest, seejuures mitte unustades kahtlustatavate ja süüdistatavate inimväärikust. Kohtunik mõistab kohut inimsaatuse üle tõenditele tugineva siseveendumuse alusel. Prokuratuur analüüsib õigeksmõistmise põhjusi iga juhtumi puhul väga hoolikalt. Kui põhjuseks on ebakvaliteetne töö, suhtutakse sellesse täie tõsidusega. Kui aga õigeksmõistmine on tingitud sellest, et tuginetakse teistele õiguslikele argumentidele, peame seda võtma kui õppetundi.

Seega kui küsida, kes siis ikkagi Eestis süüdi mõistetakse, siis on vastus – kõik, kes on kuriteo toime pannud ja kelle süü saab kohtus tõendatud.

7 KOMMENTAARI

o
Odin 11. mai 2019, 08:12
Ene jutt on juristile kohaselt paragrahvivääriline. Oleneb kumb paragrahvi § ots on kord üleval, kord all. Lisaks T. Metsa poolt toodud näitele on ka ...
(loe edasi)
t
T.Mets 10. mai 2019, 22:48
Ei, kõiki süüdi ei mõisteta. Kui mängus on vähemalt 10 miljonit, siis saad kindlasti õigeks, aga kui tegu on pisiasjaga, on karistus vältimatu
Loe kõiki (7)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee