Kommentaar

Presidendi kõnevõistlus | Kliimaprobleem ei tunne riigipiire (12)

Lena Kurg, Prantsuse lütseum, 10. mai 2019, 17:50
Kuuldes teiste riikide suurtest muredest, on alati tundunud, et vähemalt Eestis läheb kõik hästi. Uhke olen olnud keskkonna ja inimeste üle. Ilus loodus, neli aastaaega ning lumised talved on alati loomulikuna paistnud.

Tundub, et vähene teadlikkus üldiselt maailmas toimuvast on Eestis tõusev tendents ja see pole probleem ainult suurematest linnadest väljaspool.

Maailmas on suure kaaluga muresid palju, alates teistsuguse tolereerimisest kuni majanduse ja ülerahvastumiseni välja. Probleemid moodustavad ahela, milles üks on tingitud teisest. Aga kõik viivad siiski välja suurimani: kliimaküsimuseni. See on probleem, millest on räägitud aastakümneid, kuid mida on siiani ignoreeritud. Kuhu me paigutame oma mured siis, kui meil pole enam planeeti, kus elada? Kliimamuutusest tulenev kriis üha suureneb ning mõjutab kogu maailma, arvestamata inimese elupaika, majanduslikku olukorda või maailmavaadet.

2015. aasta Pariisi kliimakonverentsil võeti eesmärgiks, et globaalne keskmine temperatuuritõus tuleb hoida alla 1,5 kraadi Celsiuse (võrreldes tööstusrevolutsioonijärgse ajaga). Selle saavutamiseks tehtud reaalsed sammud hoiaksid soojenemist lähima kolmekümne aasta jooksul parimal juhul ainult 3 kraadi piires. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse sõnul on Maa keskmise temperatuuri tõus 3 kraadi võrra väga ohtlik, sest selle tagajärjel vihmametsad kuivaksid ja sellega kaasneks massiline looma- ja taimeliikide väljasuremine. Lõuna-Euroopast saab kõrb, migratsioon kasvab ja see toob omakorda kaasa konflikte ja sõdu. Haigused levivad kiiremini, paljud inimesed surevad nälga, sest pidev põud hävitab saaki. Metsade kuivamise tagajärjel sagenevad tulekahjud ning sellest omakorda eralduv CO2 viib üha suurema ja veel kiirema globaalse soojenemiseni. Tekib hiiglaslik nõiaring, millest väljuda oleks võimatu. Praegu on viimane võimalus vaadata üle inimese tekitatud kahjud, seada reaalsed eesmärgid ja hakata võitlema parema tuleviku eest.

Ometi nägime viimaste riigikogu valimiste eel ja järel hoopis muud: räägiti küll alkoholiaktsiisist, pensionisambast, tööjõupuudusest, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, aga mitte ükski suurem erakond ei soovinud oma peateemaks võtta kliimamuutusi ja sellega kaasnevat looduskatastroofi. Veelgi hullem, äärmuskonservatiivide initsiatiivil on diskussioon jõudmas tagasi saja aasta taguste moraaliküsimusteni, kliima muutuste osas aga ollakse selles seltskonnas lausa eitaval seisukohal. Näib, et lihtsam on tänased toimetused visata homse varna ja puhuda suureks väikesed asjad, lasta inimestel rohkem vaielda olmeküsimuste üle. Sealjuures on Eesti ise Euroopas üks suuremaid õhureostajaid. Alkoholimaksude üle diskuteerimise asemel vajame hädasti arutelu reostuse kõrgemast maksustamisest, tõsiseltvõetavat survet taastuvenergiale üleminekuks, lahtiste kaartidega prognoose sellest, millise panuse annab Eesti teiste riikide kliimakatastroofi leevendamisse ja kliimapagulaste vastuvõtmisse.

Üks hiljutine kirjandusteaduslik uuring mainib, et lapse metafoor Lydia Koidula kuulsas luuletuses „Kodu“ võis tähistada ka rahvast. Nagu laps, nii kasvas romantilist vaimulaadi esindanud Koidula jaoks ka rahvas: pürgis noorena suurde maailma, aga seda lõpuks nähes tõdes, et see polnudki nii armas, kui ette kujutas.

Eesti on olnud läbi aegade vaba maailma poole püüdlev riik, siinne areng on olnud ehk isegi kiirem, kui seda loodeti paarkümmend aastat tagasi. Läänemaailmaga ühinemine on andnud riigile suure arenguhüppe, aga on toonud kaasa ka tõdemuse, et kunagine kujutlus piiramatust heaolust on petlik ning selle eest peab maksma kõrget hinda. Oleme rahvana omamoodi teelahkmel: meil on võimalus tegeleda oma „aiaäärsega“, kus kasvab veel sama „lill ja rohi“ mis lapsepõlveski, ning silmi kinni pigistades uskuda, et lapsepõlve idüll jääb igaveseks kestma. Või meil on võimalus vaadata silma tõsiasjale, et kliimamuutused ei tunne riigipiire, et see, mis on „üle aia“, puudutab ka meid siinpool aeda ning olukorda on võimalik muuta ainult riikidel ja rahvastel omavahelist koostööd tehes. See ei pruugi tõepoolest ehk olla pooltki nii armas kui lapsena või noore riigina kujutleti, aga see on ainus võimalus. Oleme saanud täiskasvanuks.

Õhtuleht avaldab Euroopa päeva nädalal president Kersti Kaljulaidi kõnevõistluse „Kirjuta Eestile“ žürii poolt äramärkimist leidnud kirjutised. Selle aasta teemaks oli Eesti koht Euroopas.

12 KOMMENTAARI

d
Degaže 11. mai 2019, 11:09
kiimaprobleem ei tunne tõesti riigipiire. Seda nägime meedia vahendusel Kölnis uusaastaööl.
r
Risto Tanner 11. mai 2019, 11:09
Tubli oled, Lena, aitäh, et nii ilusti kirjutad. Aga loe ka kainet arvamust Eesti Ekspressis 24.04. Prügimajandus on tõesti asi, millega peame hoolsad...
(loe edasi)
Loe kõiki (12)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee