Uudised

Peatume palvehetkeks  

21. september 1997 00:00

ANTS REBANE

pastor, D. Min.

Keegi meist ju ei tea, mis on surm, kuni see on käes. Ehk suhtusid nad kergemeelselt nii elusse kui surma?

Siis otsisin ma ülemuste süüd. Ei usu, et keegi neist oleks seda soovinud või oma teenistusega soosinud. Hoopis vastupidi, mulle tundus, et poiste üle tunti uhkust, hinnati nende otsust teenida rahuvalvajana oma kodumaad. Just ülemused tundsid neid isiklikult, teadsid nende tugevaid, aga küllap ka nõrku külgi. Nad teadsid ka, et need noormehed ei püüa pääseda ettevalmistuse raskustest, ei kohku tagasi inimeste või tormi ees. Ei otsi kergemat teenistust. Milline võib olla Eesti ohvitseride lein? Kas me oskame seda mõista?

Ma küsisin mõttes hukkunud poistelt: ehk olite te liiga hulljulged, liiga enesekindlad, liiga mõtlematud? Mulle meenus mu oma noorus, eluperiood, kui ma Odessa oblastis Doonau kaldal sundaega teenisin. Enamasti olin ma üksi venelaste, ukrainlaste, usbekkide, grusiinlaste keskel. Koos elasime me üle õige mitu sündmust, millele tagasi vaadates imestasime, kui rumalad, mõtlematud ja hulljulged me olime. Mõtlesin ka sellele, et enam hinnati neid sõdureid, kes ei soigunud, ei käinud aina arsti juures, et kõrvale hiilida õppuste koormast kesk kõrvetavat kuumust. Need kolm pikka aastat võõrsil sõjaväes tegid minust mehe.

Ma ei kahtle, et noored Eesti sõdurid teadsid: nad on Eesti kaitsjad, neilt oodatakse tegutsemist ekstreemolukordades. Sellisteks olukordadeks ei olda valmis päevapealt. Jah, nad ei arvestanud kõiki asjaolusid, aga nad olid valmis andma oma parima. Kas polnud see siiski pigem mehetegu kui poisikeselik ärplemine?

Mõelnud niimoodi oma noorusele, oma mõtlematutele tegudele, küsisin ma endalt: ehk oleme me kõik süüdi, et meie pojad on sellised nagu nad on? Ka meie ise olime sellised. Nad on meie liha ja veri.

Oleme sellised juba Kalevipojast peale. Haaranud Soome sepa juures mõõga, ei andnud Kalevipoeg endale oma teost aru. Lisaks istub meie iseloomus sügavalt sees tagantjärele tarkus. Eesti rahvasuu ütleb, et kõik maantekraavid on pärastist tarkust täis.

Kindlasti on oma osa üle selles tragöödias mõelnud kõik sellega seotud inimesed: valitsus, sõjaväe juhtkond, teenistuskaaslased. Kurb sündmus seob meid kõiki. See on õppetund meile, elavaile. Aeg oma töö hindamiseks.

Leinapäev räägib meile tõsiasjast, et inimese elu ei kulge tema enda väljamõeldud kavade ja seaduste järgi. Me ei tea oma päevade mõõtu.

Piiblis Laulude kogus on 90. laulu pealkirjaks Moosese, jumalamehe palve. Piiblitundjad peavad seda laulude kogu kõige vanemaks lauluks. See on kirjutatud umbes 1400 aasta e.Kr. Tegelikult on kogu laul palve, et Jumal õpetaks meid päevi õigesti arvestama, et meie lühike elu saaks targasti kasutatud. Kas pole imeline, et nii ammu kirjutatud read pole tänagi kaotanud aktuaalsust?

12. salmis on sõnad: "Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!"

Hiljaaegu lahkus siit ilmast ema Theresa. Ta oli kogu oma elu pühendanud vaeste ja hädaliste teenimisele võõral maal. Tema maksiimideks olid mõtted: Pole tähtis, mis me teeme, vaid see, milleks me seda teeme.

Pole tähtis, millised näime olevat, vaid see, kes me oleme.