Kommentaar

Heido Vitsur | Liiga palju riigipühi läheks kalliks maksma (11)

Heido Vitsur, majandusteadlane, presidendi majandusnõunik, 7. mai 2019, 18:23
Kuigi on loomulik, et meie rahvuspühad on sattunud päevadele, mil ülejäänud maailm töötab, kas poleks siiski otstarbekohasem pidada teatavaid pühi oma partneritega võimalikult  ühes rütmis? See mõjuks nii majandusele kui ka meie enesetundele paremini.

On igati loomulik, kui inimene teise ülestõusmispüha hommikul endalt või mõnelt kolleegilt küsib, miks meil ei ole teine ülestõusmispüha riigipüha, nagu see on püha enamikus Euroopa riikides – tervelt 25 riigis, sealhulgas ka Lätis ja Leedus. Ja siit edasi: kui palju see ikkagi maksma läheb?

Formaalne vastus sellele küsimusele võiks olla: meil on ju selle asemel suur reede riigipüha, aga mitmes riigis ta seda ei ole ja ka jõululaupäev on Euroopas püha üksnes 15 maal. Seega oleme oma usupühade arvu poolest täiesti tasemel.

Mitte nii formaalne vastus võiks aga olla selline: me ei saa lõputult suurendada riigipühade hulka. See oleks ettevõtlusele ja ka eelarvele liialt koormav. Lõppkokkuvõttes kannataks selle tõttu meie kõigi tulevik.

Kuigi tundub, et selles teises vastuses ei ole midagi hoomamatut, ei tea ma siiski, kas see vastus on õige või vale. Kuigi aritmeetiliselt saab üpris lihtsalt välja arvutada, kui palju tööd meil ühe päevaga tehakse ja kui palju tööd jääb ühe päeva lisamise tõttu tegemata, ei pruugi saadud vastus praktikas õigeks osutuda. Samuti, kuigi  pole raske välja arvutada, kui palju pühade ajal töötamise eest palka juurde maksta tuleks, pole ka siin ainult matemaatiliselt saadud tulemus päris usaldusväärne.

Loeme kulud kokku

Asi on selles, et päevad pole vennad ja tööd ka mitte. See, mis pühadele päeva lisamise tõttu toimuma hakkab, ei ole üsna tõenäoliselt proportsionaalne selle päeva osatähtsusega tööaja bilansis; seega ka saamata jääva toodangu ega ka pühade ajal töötamise eest makstavate lisatasudega. Otsene kahju on ilmselt väiksem kui ühe keskmise tööpäeva hind. Aga kui palju?

Usaldusväärse tulemuse saamiseks on lisaks küllalt detailsetele arvutustele vaja ka uuringuid. Võtame näiteks ülestõusmispüha teise püha, mis on hea püha selle poolest, et ta langeb alati tööpäevale ja kuupäevade liikumist nagu kõigi teiste pühade puhul siin arvestada ei tule.

Arvutamise loogika võiks olla umbes niisugune. Kõigist Eesti töökohtadest on umbes kolmandik sellised, kus vaba päeva lisandumine ei tohiks endaga kaasa tuua mingeid kulusid või tegemata jäänud tööd.

Nii ei tekitaks üks pühadele lisatud päev, juhul kui neid liiga palju ei kogune, ilmselt kuigi palju probleeme avalikus halduses ja tõenäoliselt ka hariduses mitte. Samuti ei peaks erilisi probleeme tekkima finantstegevuses, teaduses ja ilmselt veel mõnel tegevusalal.

Kuid sellele vaatamata on ka nendel tegevusaladel mõningal määral ametikohti, kus tuleb kohal olla 365 päeva aastas. Eeldame näiteks, et selliseid töökohti on nendes valdkondades rakendatud 200 000 töötajast keskeltläbi viis  protsenti ehk 10 000. Lähtudes keskmisest palgast, võime ühe päeva hinnaks ühe inimese kohta koos maksudega võtta 80 eurot. Seega oleks lisanduva püha tõttu kõige vähem mõjutatud hõivatuse segmendis püha hinnaks 800 000 eurot.

Muudel tegevusaladel, olgu selleks tööstus või ehitus, on olukord tunduvalt keerulisem. Peale lisakulu tähendab seal iga tund toodangut. On ka tegevusalasid, nii tootmises kui ka teenustemajanduses, kus suur osa töötundidest ei saa pühade ajal kuhugi kaduda: tervishoid, korrakaitse, elekter, veevarustus, side, majutus, toitlustus jne püha- ja puhkepäevi põhimõtteliselt ju ei tunne. On tegevusalasid, kus pühad ongi kõige intensiivsema töö tegemise aeg. Kuid ka kõigis neis valdkondades on tegevusi, mida pole vaja teha 24 x 365 režiimis ja kus töö parem korraldamine võimaldaks lisakulutusteta hakkama saada.

Igal juhul aga ei ole neis valdkondades tegu ainult 10 000 töökohaga. Seal töötab peaaegu 300 000 inimest ja võib-olla on neist 10–15% sellised, kes saavad oma töö ka allesjäänud päevade jooksul ilma suurema tülita ära teha. Ülejäänutega on keerulisem.

Täiesti selge on üksnes see, et haiglad pühadest eriti hoolida ei saa, nagu ka pideva tootmistsükliga ettevõtted ja suur osa transpordist.

Osale tootmisettevõtetest on siin valiku koht: kas maksta pühade ajal töötamise eest lisatasu, leppida tootmismahu vähenemisega või nuputada välja midagi kavalamat. Olgu selleks siis tootmise kogu täiega teise kohta kolimine. Milline saab siin olema valikute struktuur, ei ole võimalik ennustada.

Naabritega samas rütmis

Aga orienteeruva summa, millest kohene kulu või kahju ülaltoodud sektorites eriti palju suuremaks kujuneda ei tohiks, arvutamine pole siiski ülearu keeruline. Üks päev on natuke vähem kui pool protsenti aasta tööpäevade arvust ja 300 000 inimest on natuke vähem kui kolmandik kõigist hõivatutest.

Paraku ei ole see siiski lisanduva vaba päeva kogu hind. Kui ka kõik arvutused võimalikult üksikasjalike andmete, mitte näitena välja pakutud proportsioonide alusel ära teha, saame ikkagi tulemuse, mis võib kehtida üksnes olemasolevate ettevõtete ja tegevuste kohta ja sedagi lühiajaliselt. Seda, mida ettevõtjad tulevikus tegelikult tegema hakkavad, ei tea nad praegu ilmselt ka ise.

Olen oma mõtisklusest seni sihilikult välja jätnud hõivatuse suuruse poolest teise tegevusala – kaubanduse.

Kaubanduse ja mõne teise teeninduseliigiga on nii ja naa. Seni on meie tarbijad tahtnud, et kauplused oleks kogu aeg lahti ja et kauplustes oleks avarust. Kaubandusettevõtted võistlevad nii lahtiolekuaegade kui ka kaupluste avaruse pärast. See kõik maksab. Tarbijana oleme seni justkui olnud nõus praeguse teenindamisaja pikkuse, pühade ajal töötamise ja kaubanduspindade avaruse eest maksma. Siiski aga mitte kõik ja mitte alati. Osa ostusid, mitte sugugi ainult õlu, on kolinud sinna, kus on odavam, ja lisa-riigipüha aitaks edasisele kolimisele kindlasti kaasa. Aga kas selline kolimine toob ükskord kaasa ka konkurentsipõhimõtete muutumise, seda ma ennustada ei oska.

Olukord kaubanduses on mõnevõrra vastupidine tootmisele. Kui tootmises saab ettevõte otsustada, kas tal on pühade ajal mõistlik toota või mitte, siis kaubanduses on seni peamiseks otsustajaks olnud tarbija.

Ja nüüd oleks õige aeg meelde tuletada veel sellist detaili, et Eesti ei ela muust maailmast isoleeritult. Riigipühadel on ka rahvusvaheline dimensioon. Kalender näitab, et teisel ülestõusmispühal Euroopa ei tööta, vaid peab pühi. See aga tähendab, et mingites lõikudes on ka meie töö teisel pühal mõnevõrra häiritud. Kui palju, seda me praegu ei tea, aga protsendikümnendikega rehkendav ja iga miljonit lugev majandus  peaks ka selliste asjadega arvestama. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee