Kommentaar

Peeter Olesk | Iseseisvuse kriitiline piir (19)

Peeter Olesk, Tähtvere mõisas, 7. mai 2019, 13:55
Foto: ALDO LUUD
Alustagem enesemääratlusest. Siinkirjutaja on praegu ligemale niisama vana kui Eduard Vilde surres. Siiski pisut noorem, sest ma käin alles 66. eluaastat. Mis mind pärastpoole ees ootab, ei võinud ma tillukese lapsena kuidagi teada. Ma olen tehtud rõõmust seeüle, et Stalin suri ja korraks valitses Beria sula. Väike olin ma Nikita sula ajal, täis kasvasin nõukogude impeeriumi viimastel kümnenditel.

Kuid Eesti vabariigi rajajate ühe lapselapsena teadsin ma juba varakult, et omariiklus kestis kauem kui mistahes sula, muidu poleks ma saanud oma ellu kaasa seda, mida perel ja kodul anda oli. Nimelt tarvilik põhimõttekindlus.

Toimetulek on kriteerium

Ilma igasuguse bravuurita võin kinnitada, et ma pole olnud ei oktoobrilaps, pioneer, kommunistlik noor ega parteilane tähenduses „NLKP liige“ ja ma pole kaotanud seeläbi suurt midagi, küll aga võitnud palju. Erakondlane sai minust alles sügisel 1993, sest mulle tundus kummalisena suhe, milles ERSP usaldab mind, aga mina teda mitte. Olin parajasti ametisõidul Kreekas, kus võisin sisemonoloogi vormis enesele selgeks teha, mida ma olen oma sõltumatusega teinud. Ent iseseisvuse kriitilist piiri õpetas elu üldse, mitte keegi konkreetselt. Et see piir jääb samasse ajavööndisse kui algab kiirenev vananemine – ei näinud ette. Ei osanud näha.

Iseseisvuse kriitiliseks piiriks on viisakamalt öeldes toimetulek, otsekohesem olles, raha, sest „hädad, haigused ja kärvid“ (Betti Alver) on kõik kulukad väljaminekud. Toimetulek olukorras, kus mitte ükski meist ei saa kinnitada, et tema isiklikult tunneb kapitalismi paremini kui keegi teine.

Tähtvere mõisas õpetatakse toimetulekut maaga ja loomadega. Maarjamõisas tehakse sedasama inimese endaga, kellest võib seal saada ajutiselt „mõistev õppevahend“. Olen minagi olnud, viimati päris äsja, sest ainevahetus on paigast ära. Euroopa oli vananevate inimeste ja väljasurevate rahvaste manner juba ammu enne mind. Sotsiaalkulutuste kasv on niisuguses ajaloolises ruumis paratamatu. Utoopiliselt kujutledes me võime loota, et äkki me panemegi vananemise seisma, realistlikuks jäädes pole see võimalik.

Euroopast on saanud ida- ja lõunapoolsuse käsn, milles Eesti rahvuslik iseseisvus on üks osakene koos kõigega, mis käsna külge jääb. Me ei saa elada nagu järgmine Kreeka või nagu uus Brexit. Mõeldagu ise! Meie, eestlased, oleme Venemaa läänepoolsed üleaedsed Euroopa põhjas ning me valmistume sõjaks.

Kelle oma võiks olla too vaba raha – üldiselt raha ei ole kunagi päriselt vaba nagu lind - , mida paigutatakse eesliinile? Kui see on Hiina kapital, saan ma asjast aru nagu sellestki, et Mosambiigi kapital see olla ei saa. Kuid ma ei mõista, miks me alles nüüd saame teada, et veel tänavu tuleb meil olla valmis riigieelarve kärpimiseks ehk paljud unistused peab ära koristama või muidu … kuidas Poseidon ütleski?  Quos ego ehk Ma teile veel näitan!

Lohakale vabadusele on alati järgnenud mittehalastav diktatuur, mille seekordseteks ristiisadeks me oleme sunnitud olema ise, sest alternatiiviks on uus okupatsioon ehk elamine võõraste nõudmiste järgi. Miks ükski kandidaat riigikokku selle eest veenvalt ei hoiatanud?

Rohujuure tasandil pole raske näha, kuidas inimesed väsivad teadmatusest, mis kurnab neid rohkem kui sisustatud tööpäev. Hematoloogilises ravis Maarjamõisa väljadel on sageli rakkes ainult üks arst, nii et võib juhtuda, et enne, kuni ta sinuni jõuab, tuleb sul käia WC-s koguni 2 korda. Ei ole patsiendi võimuses korraldada nõnda, et seal oleks pidevalt kohal vähemasti kaks arsti, aga süsteem peab sellele mõtlema või minusugune kukub ringist välja.

See ei ole ümbernurga jutt. Kuna me peame ka oma käesolevale iseseisvusele peale maksma, siis on viimane aeg uurida, kui palju ja mis jääb üle kõrvalepanemiseks. Elust ma tean, et mul ei ole pensionikindlustuse teist sammast, küll aga olen ma sunnitud maksma riigile tagasi kahe kuu palga, sest MTA kiri nõudis seda. Minu raha läheb teistele, st. võõrastele.

Tahaksin siiski teada, kuidas need võõrad välja näevad, kas nad on hädalisemad kui minukene. Minu meelest see mu küsimus ei puuduta riiklikke saladusi, kuid ikkagi ei ole meie riik valmis sellele vastama. Mina paraku ei ole alati valmis finantseerima andetut isetegevust ja ma ei taha olla tundmatute suuruste katteta lubaduste käendaja. See on närune roll, mille jaoks pole iseseisvust vajagi.

Tappidest lahti

Eesti on tappidest lahti nagu enamus Euroopastki. Selle põhimõttelise erinevusega, et meie ei ela mitte Euroopa südames, vaid nurgas. Ja keskpõrandale kokku me ei liigu. Me ei ole Euroopa Liidu pumbaks, vaid me oleme polt pumbas. Väike jupp Archimedese kruvi. Küllap kindral Riho Terras saab Euroopa Parlamenti, aga mida ta sealt meile tagasi ja edasi toob? Ta ei tea ju seda isegi!

Seoses mitte ainult eelnevaga: möödunud riigikogu valimised olid väga nõrgad vähemasti kahes punktis. Üks oli välispoliitiline mõõde, teine koduse vastutusvõime kohustuslikkus. Minul paluti uurida, kui suur on Eesti vabariigi manööverdusvõime olukorras, kus Poseidon näitabki, kes ta halvas tujus olles on. Andsin vastuseks, et tulevad lahja lehma aastad, aga mistahes konversioon vältab umbes 7 aastat. Me oleme tormisel merel, mitte heas sadamas. Ja teise samba „tagasimaksmine“ on populistlik samm ilma ühiskondliku kokkuleppeta. Minu teades pole seda veel keegi nõudnud.

Veelkord: me ei ole uus Kreeka või pisike Venetsueela Atlandi serva taga. Me peaksime paremini ette vaatama. Fatalism ei ole lohutav. Ärge uskuge seda, kes lubab. Usaldage toda, kes vastutab. Ainult et Eesti vabariik ei ole niisugune ühiskondlik ruum, mille seinale oleks kinnitatud silt vastutava isiku nimega. Säärast silti ei tulegi.

19 KOMMENTAARI

ü
Üks 9. mai 2019, 06:19
Olesk oma tuntud hääduses- sama jura nagu raffakoosolekul teemal "Mis teha kgb probleemiga?" 1991 a lõpus Tartus...
o
oleskil 8. mai 2019, 18:51
meeldib endaarust tarka ja segast juttu panna prundid kruvid tootsi gloobus
Loe kõiki (19)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee