Maailm

„Tulistasin kogemata oma väikese õe surnuks...“ (4)

Toimetas Greete Kõrvits, 7. mai 2019 17:08
Tegemist oli õnnetusega, ent nii Sean kui tema isa süüdistasid kord iseennast, kord üksteist. Illustreeriv fotoFoto: PantherMedia/Scanpix
Sean oli 10aastane Florida poiss, kui haaras kodus kätte relva, mida ekslikult mängupüstoliks pidas. Seinast rikošetina tagasi põrganud kuul läbistas tema väikese õe südame. 30 aastat hiljem meenutab perekond BBC videoloos neid traagilisi sekundeid...

„Ma tulistasin teda. Ma ei tahtnud seda teha,“ kostab hirmunud poisikese hääl hädaabinumbri 911 salvestiselt. Õde Erin lamab venna süles, suremas. „Palun kutsuge mu ema ja isa!“ karjub poiss, kes paanikas nutma hakkab.

Õhtul enne seda olid Seani vanemad ärevil. Naabruskonnas toimus rööv, kellegi koju murdsid vargad sisse. Seani isa võttis välja relva, et oma perekonda kaitsta, juhuks kui röövlid peaksid tagasi tulema ja nende kodu valima. Isa pani püstoli oma öökapi sahtlisse.

Järgmisel päeval tuli Sean koolist koju ja hakkas oma videomängu taga otsima. Muu hulgas otsis poiss seda ka vanemate sahtlitest.

„Arvasin, et nagu iga mängupüstol, hakkasin sellega mängima,“ kirjeldab Sean. Tema noorem õde Erin ehmatas selle peale ära ja läks kurjustades toast välja, teatades, et tema küll pahandusse ei taha sattuda. Täpselt sel hetkel, kui toast lahkuv Erin oli oma vennaga samal joonel, kärgatas relv poisi käes, kuul põrkus seinast tagasi ja...

„Selleks hetkeks, kui mina koju jõudsin, oli kogu maja politseinikke täis,“ räägib ema. „Õnnetused juhtuvadki kiiresti...“

Inimesed kommenteerivad asju, millest ise midagi ei tea

„Algul tundsid inimesed kaasa,“ meenutab ema Lee. „Palju tähelepanu igatahes küll. Aga see polnud niivõrd see, et inimesed hoolisid. Rohkem nagu... Nad tahtsid, et me valiksime poole. Ega mul polnud ju kellegi peale vihane olla. Mul oli see kümneaastane väike poiss ja eks ole, see oli ju õnnetus. Mõned küsisid, et tegi ta seda meelega? Ei,“ on ema pahane, et selline mõte üldse pähe võiks tulla. „Kui vaadata pilte Seanist ja Erinist, siis neil on alati käed ümber üksteise. Ta kaitses oma õde.“

„Kõige raskem oli see, kui inimesed hakkasid oma arvamust avaldama,“ räägib Lee. „Asjade kohta, millest nad midagi ei teadnud.“

Sean ja tema isa ei suhelnud järgnevatel aastatel eriti. Kas süüdistas üks iseennast, teine ennast või mõlemad üksteist vastastikku, Erini surm oli nende vahel raske ja rõhuv. Teismeeas hakkas masenduses poiss pidutsema, vargil käima ja ennast tasapisi hävitama.

Seani elu muutus, kui ta sai teada, et temast endast saab isa. „Mõistsin, et ma ei ela enam ainult endale,“ räägib ta. „Vastutasin uue elu eest.“ Ta läks sõltuvusravisse ning leidis endas jõudu endale andestada.

Sean leiab, et midagi eriti rahustavat on varahommikuses rannas. Ta käib päikesetõusu ajal rannal jalutamas ja laineid vaatamas. Sean on näinud lugematul arvul imekauneid päikesetõuse, mis tema vaevatud südant soojendavad. Ta tunneb rannal käies ka sidet oma siitilmast lahkunud väikese õega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee