Kommentaar

Ene Pajula | Mammi rõõmustab selle üle, mida tal ei ole (8)

Ene Pajula, ajakirjanik, 6. mai 2019, 18:10
Tunda rõõmu sellest, mis sul on, mitte rikkuda oma tuju sellega, mida sul ei ole. Või isegi tunda rõõmu selle üle, mida sul ei ole. Sellest, kuni me vastastikku ninast verd välja lööme, ei saa keegi rikkamaks ega jää vaesemaks.

Viimasel ajal on olnud palju juttu sellest, et Eesti on nüüd löödud kahte lehte: eliit versus lihtrahvas, mõni ütleb nende kohta isegi pärisrahvas. Ja lööja on olnud ajakirjandus. Räägitud on ka sellest, et ajakirjandus on rahvast eemaldunud.

Nii üks kui ka teine väide on pannud mammi mõtlema. See, et kõigis maailma hädades on süüdi just ajakirjandus, pole üldse üllatav. Ajakirjandus on lihtsalt nii käepärane ja mõnus poksikott, et oleks ime, kui seda oma pingete maandamiseks ei kasutataks. Puha ajakirjanduse süü, ütleb iga erakond, kui nende reiting hakkab langema.

Eks muidugi, kes siis oma peaga mõtleb, ikka usutakse iga sõna, mis ajakirjanduses ilmub (eriti selles ajakirjanduses, mis on rahvast eemaldunud). Ausalt öeldes sobib see mõlemale poolele – sest kes on tegelikult süüdi siis, kui süüdi on ajakirjandus? Süüdistajal pole mingit vajadust oma süüdistust põhjendada ja kuidas õigustaks ennast ajakirjandus, mis teadagi pole mingi ühtne kollektiiv.

Kes kellest eemaldub?

Kusjuures mammi ei saa jätta küsimata – kui öeldakse, et ajakirjandus on rahvast eemaldunud, siis kes või mis tegelikult on rahvast eemaldunud? Mammi muidugi jätaks rahva üldse välja, kas või juba sellepärast, et temagi oleks justkui osa rahvast, ja tema küll ei tunne, et ajakirjandus oleks temast kuskile kaugele jäänud.

Vastupidi, mida segasem aeg, seda rohkem on lehtedest lugeda, raadiost kuulata ja televiisorist vaadata, nii et temale on ajakirjandus tulnud pigem lähemale. Ja mis tähendab ajakirjandus? Sinna alla mahub nii Sirp kui ka Kroonika, nii Eesti Ekspress kui ka Nelli Teataja, nii Klassikaraadio kui ka Tre Raadio. Ja need kõik on korraga rahvast eemaldunud kui üks mees? Tõesti ka või?   

Üldse mitte vähem köitev polnud mammile ka see väide, et meil on nüüd eliit ja liht- ehk nagu mõni on öelnud, pärisrahvas. Mammi hakkas kohe mõtlema, et huvitav, kummasse tema siis kuulub? Penskarist mammi, kes elab väikelinnas, tsaariaegses, umbes 130-aastases ahiküttega palkmajas ja saab üsna keskmist pensioni? Loomulikult lihtrahva hulka.

Aga miks ta siis ennast niimoodi ei tunne? Ja ammugi pole tal vähimatki soovi eliidiga sõtta minna? Pealegi, nagu ilmselt ka lihtrahvas, jaguneb eliitki veel mitmeks osaks: võimueliit, vaimueliit, ärieliit…

Mis nüüd mammisse puutub, siis võimu, isegi väikest, pole tema kunagi tahtnud, sest  võim tähendab vastutust. Ja ta pole tahtnud vastutada teiste inimeste eest. Talle on alati meeldinud eelkõige töö protsess ja vastutus oma töö tulemuse eest on tema jaoks olnud enese proovile panekuks täiesti piisav.

Kui päris aus olla, siis on mammil hea meel, et leidub neid, kes tahavad olla eliit, mis tähendab, et nad võtavad vastutuse mitte ainult enda, vaid ka paljude teiste inimeste töö tulemuse eest.

Nii näiteks ei kujuta tema küll ette, et tal oleks ühel hetkel kasutada tuhandeid eurosid. Issake, neid ei saa ju lihtsalt kontol hoida, need tuleb kuskile paigutada. Ja siis muretseda ööl ja päeval, et see koht, kuhu ta paigutas, läheb pankrotti, kaaperdatakse mingite pättide poolt, hävib ülemaailmses majanduslanguses või juhtub veel kes teab mida. Tänan, ei! Kuni tal on nii palju raha, et ots-otsaga enam-vähem kokku tulla, on ta täiesti roosa ja rõõmus.

Kui ta oma pojalt kord uuris, et äkki ta peaks ikka  natuke kokku hoidma, et matuseraha koguda, siis küsis poeg vastu, et kas ta on kunagi näinud, et keegi jääks maa peale? „Lenin,“ ühmas mammi. „Aga tema pole kindlasti rahapuudusel matmata jäänud,“ arvas poeg, „küll me sinu ka sündsalt maha matame, ära üldse muretse.“

Seda suhtumist soovitab mammi teistelegi omaealistele. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Veri ninast välja

Kas mammi on õnnetu, et tal pole 400-ruutmeetrist lossi? Minge ikka! See toob talle meelde ühe reisi Soome 1980ndate lõpul, kus nad külastasid ühte talu. Häärber oli vana, ehitatud umbes sada aastat tagasi ja tõesti vägev. Pererahva magamistuba oli suur kui ballisaal. Mammi siis küsis peremehe käest, et selline uhke vana maja, kas seal kummitab ka? Peremees põrnitses teda natuke aega ja ütles siis, et ei kummita, aga kütta on kuradi kallis.

Nojah, tänapäeval, kui saab kasutada maakütet, siis küttearved vist enam nii väga meeleheitele ei vii, aga ikkagi. Maakütteks peab olema maad, mis omakorda tähendab maamaksu, kui sa just kuskil ääremaal ei ela.

Pealegi ei kujuta mammi ettegi, et peaks iga päev  koristama 400-ruutmeetrist maja. Tal on oma 30 ruudugagi tegemist, mis on talle, muide, täpselt paras. Muidugi, kui sul on vara lossi soetamiseks, siis on sul tõenäoliselt vara ka koristusfirma palkamiseks. Aga jälle – siis pead koristajatel silma peal hoidma ja oma lauahõbeda pärast muretsema.

Ja üldse, keda õieti peavad silmas need, kellele meeldib rääkida rahva nimel? Nad ju ei ütle, et  lihtrahvas tahab seda või rahvas miinus eliit tahab toda? Mammi arvab endiselt, et oleme üks Eesti rahvas, kellest igal liikmel on siin oma koht ja igaüks, nii see, kellele on rohkem antud kui ka see, kellele vähem, saab õla alla panna sellele, et meil kõigil oleks hea olla.

8 KOMMENTAARI

m
Mammi, rumal jutt suhu tagasi ! 7. mai 2019, 08:58
Kas nii vaigistatakse napi sissetulekuga ja viletsates elutingimustes pensionäre ? Nagu öeldud oleme kõik üks rahvas,siis miks peab vana,eluaeg tööd r...
(loe edasi)
d
Deneb 6. mai 2019, 22:36
nii mõnedki Mammi kirjutised on mul "ülevisanud", aga terve mõtlemine /mis siis,et seisukohad erinevad/ on seal alati olnud. See artikkel on küll " 10 punkti".
Loe kõiki (8)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee