Maailm

Kurtšatoovium või rutherfordium? 104. elemendi pärast läks kismaks (6)

Triin Tael, 4. mai 2019, 00:01
ÜKS AVASTAJAID: Ameerika tuumateadlane Albert Ghiorso aastal 1969 Berkeley laboris koos tsüklotroni ehk osakestekiirendiga, mis võimaldas sünteesida 104 aatomiga elementi. Tsüklotroni kasutati ka mitme muu suure aatomite arvuga elemendi valmistamiseks. Ghiorsot peetakse 12 keemilise elemendi kaasavastajaks. Ta suri 2010. aastal 95 aasta vanuses.Foto: Vida Press
Perioodilisustabeli 104. element on kurtšatoovium. See taoti pähe igale Nõukogude koolilapsele. Kuid 50 aastat tagasi käis esimese uranoidi nimetuse pärast Nõukogude ja USA teadlaste vahel tige madistamine. Nüüd tunneme sama radioaktiivset elementi rutherfordiumi nime all. 

Nüüdse nimega rutherfordiumi (lühend Rf) suutsid esmakordselt sünteesida 1964. aastal Nõukogude teadlased Dubna tuumauuringute ühendinstituudis. Uurimisrühm tegutses riigi ühe mõjukama tuumafüüsiku Georgi Fljorovi juhtimisel.

Kuid 1960. aastatel tegid samas liinis katseid ka teadlased Berkeleys California ülikooli alla kuuluvas Lawrence'i nimelises kiirguslaboris, kus oli 1940. aasta detsembris esmakordselt toodetud plutooniumi. 1969. aastal teatas sealne uurimisrühm Albert Ghiorso juhtimisel (teadlaste tiimi kuulusid ka Soome tuumafüüsikud Kari ja Pirkko Eskola ning Matti Nurmia), et nemad said sünteesitud sama elemendi mis Nõukogude teadlased, ainult teisel meetodil ning teiste isotoopide kujul.

ESMASÜNTEESIJA: Kurtšatooviumi, nüüdse nimega rutherfordiumi sünteesisid esimest korda Nõukogude teadlased 1964. aastal Georgi Fljorovi (1913–1990) juhtimisel. Pildil erimark, mis anti Venemaal välja tuumafüüsiku 100. sünniaastapäeva puhul 2013. aastal.Foto: Wikimedia Commons

Samal teemal

Puhkes äge tüli uue elemendi nimetuse pärast. Vene teadlased pakkusid nimeks Dubna järgi dubniumi (Db) ning ka kurtšatooviumi austusavaldusena Igor Kurtšatovile. See aga ei tulnud USA leeri arvates kõne allagi – 1960. aastal surnud Kurtšatov oli ju Nõukogude aatomipommi isa. Ent nii Nõukogude Liidus kui ka kogu idablokis sai 104. element tuntuks kurtšatooviumina. 

Konflikti juured ulatusid 1956. aastasse

California teadlased seevastu pakkusid nimeks rutherfordium tuumafüüsika isaks tituleeritud Uus-Meremaa keemiku Ernest Rutherfordi järgi. Rahvusvaheline puhta ja rakenduskeemia liit IUPAC pakkus välja kompromissnime: unnilquadium (Unq). Nägelus õige nime pärast kestis aga aastakümneid. Laborid üle USA, Euroopa ja Nõukogude Liidu jätkasid omavoliliste nimede panemist 40 aastat. Külma sõja ajal puhkenud dispuut sai lausa omaette nime: transfermiumisõjad – perioodilisustabeli 100. elemendi fermiumi järgi.

Kisklus ei puudutanud mitte ainult kurtšatooviumi-rutherfordiumi, vaid mitut 100. elemendile järgnevat elementi. Konflikti juured ulatusid 1956. aastasse, kui Nõukogude labor tootis 102. elemendi umbes samal ajal kui Berkeley teadlased. Mõlemad nõudsid nimepanekuõigust endale. Oma sõnaõigust taotles ka Rootsi, kelle teadlased olevat elemendi samuti avastanud. Nemad tahtsid uuele elemendile nimeks panna nobeelium.

ÜKS AVASTAJAID: Ameerika tuumateadlane Albert Ghiorso aastal 1969 Berkeley laboris koos tsüklotroni ehk osakestekiirendiga, mis võimaldas sünteesida 104 aatomiga elementi. Tsüklotroni kasutati ka mitme muu suure aatomite arvuga elemendi valmistamiseks. Ghiorsot peetakse 12 keemilise elemendi kaasavastajaks. Ta suri 2010. aastal 95 aasta vanuses.Foto: Vida Press

Aastail 1940–1955 oli keemiliste elementide ristimine olnud lihtne, sest kõik uued elemendid olid pärit Berkeleyst. 1947 otsustas IUPAC, et nimepanekuõiguse saab see teadlaste tiim, kes suudab uue elemendi olemasolu näidata. Ühtlasi pidi nime heaks kiitma IUPACi komisjon. See vallandas veelgi ägedama konkurentsi USA ja Nõukogude teadlaste vahel. 

1997. aastal Genfis IUPACi üldkoosolekul pandi 102.–109. elemendi nimed viimaks enam-vähem jõuga paika. Elemendid 104–106 läksid ameeriklastele, 105–107 venelastele, 108–109 sakslastele. 102. element sai nimeks nobeelium, ehkki Rootsi oli loobunud avastamisõigusele pretendeerimast. 104. element kuulutati ametlikult rutherfordiumiks. Kuid lõplikud reeglid said paika alles 2002. aastal, kirjutab qz.com. Need on järgmised.

* Kui IUPAC on otsustanud, kellele läheb elemendi avastamise õigus, pälvivad avastajad õiguse pakkuda välja nimetus.

* Nimi peaks eri keeltes võimalikult vähe erinema.

* Traditsiooniliselt saavad elemendid nime mõne mütoloogilise mõiste või tegelaskuju (sealhulgas astronoomilise objekti), mineraali või mõne sarnase aine, koha või geograafilise piirkonna, elemendi omaduse või siis teadlase järgi.

* Uue elemendi nimetus peaks lõppema liitega „-ium“.

* Kui elemendi avastamine on kinnitatud, kuid nimi pole veel heaks kiidetud, viidatakse elemendile selle numbri (nt element 118) või töönimetuse järgi (ununoctium). 

* Lõplik nimetus sõltub IUPACi heakskiidust ning IUPACil on õigus jätta avastaja arvamus arvestamata. 

* Kui mõne elemendi mitteametlik nimi on juba kasutuses olnud, kuid lõpuks valitakse ikkagi teine nimi, ei tohi esimest enam teisele elemendile panna. „Isegi nende reeglite järgimise puhul võib elemendile nimepanek võtta üle kümne aasta,“ nendib qz.com.

RISTIISA: Pärast ligi 30 aastat kestnud vaidlust sai radioaktiivne 104. element nimetuse Uus-Meremaa füüsiku Ernest Rutherfordi (1871–1937) järgi. Kanadas McGilli ülikoolis töötanud Rutherford tõestas, et radioaktiivsus hõlmab ühe keemilise elemendi muundumist teiseks, eristas ning võttis kasutusele poolestusaja, alfa- ja beetakiirguse mõiste. Aastal 1908 pälvis ta Nobeli preemia.Foto: Vida Press

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee