Ohtuleht.ee 3. mai 2019 16:56
Eesti riik on uue valitsuse ametisoleku mõne päeva jooksul rohkelt  rahvusvahelist tähelepanu pälvinud ilma kulukat reklaamikampaaniat korraldamatagi. Viimati sai Eesti sedavõrd palju üleilmset tähelepanu ehk pronksimässu, Estonia parvlaeva uppumise või suisa taasiseseisvumise tormiliste sündmuste ajal.

Mõelda vaid, kui meist kirjutavad ühekorraga nii The New York Times, Washington Post või The Guardian! Mart ja Martin Helmel ei pruugi rahvusvahelise uudiskünnise ületamiseks isegi suud lahti teha, piisab üksnes Ruuben Kaalepi eeskujul „hea tuju“ märgi tegemisest ametisseastumise ajal, kui Eesti ongi maailmameedias.

Kuid nii nagu paljudel varasematelgi juhtudel tuleb siingi küsida, kas me siis sellist kuulsust Eestile tahtsimegi? Kui sise- ja rahandusministrite hea tuju märk kõrvutatakse Uus-Meremaa massimõrvari žestiga, on see ikka hea reklaam meie riigi jaoks? Või kui valitsuse pressikonverentsil siseminister võrdleb presidendi käitumist emotsionaalselt ülesköetud naisterahvaga, siis kas selline rustikaalselt patriarhaalne lähenemine iseloomustab Eestit ikka parimal moel? Kodumaal võidakse ju pihku itsitada EKRE „isside“ kojujõudmise loosungi peale, aga muu maailm meie sisepoliitilistesse nägelemistesse ei süüvi ja laiendab kuuldu kogu Eesti peale.

Muidugi võib öelda, et riigipea oleks võinud väärikam olla ning mitte minna riigikokku sõnumiga dressipluusis. Seda EKRE ministrid talle nina peale viskasidki, väites, et see pole presidendile väärikas käitumine. Kahjuks on aastad opositsioonis ja sellega tekkinud käitumismustrid visad kaduma, sest uutele ministritele tuleks nüüd ja kohe meenutada, et nad pole suvalised tüübid tänavalt, vaid nende öeldut ja tehtut vaadatakse nüüd väga tähelepanelikult Eestist väljastpooltki. Eks jutus väärtusi enda jaoks nii tähtsaks pidav Jüri Ratas saab seda oma „suuorganiga“ seltsilistele ikka ja jälle meenutada ning loota, et kui kogu rehnung korraga pähe ei jää, äkki jääb poolgi.