Kommentaar

Sass Henno avalik kiri Marti Kuusikule: sinu käes on meie vägivallavaba tuleviku võti, keera lahti see lukustatud uks (144)

Sass Henno, 5. mai 2019, 19:31
 Robin Roots/Erakogu
Tere, Marti Kuusik

Ma ei tunne sind, aga pean alustuseks midagi üles tunnistama. Ma kirjutasin paar päeva tagasi su endisele naisele, kellega – nagu ma aru sain – sa proovid suhteid korda saada, et ta sinu kontrolli alla edasi jääks. Ma tean, et tal on raske aeg. Ega sul ka kindlasti mugav pole, aga sa oled konfliktidega harjunud.

Samal teemal

Nagu mees mehele võin öelda, et ausõna, ma ei flirtinud ega midagi. Lihtsalt kirjutasin, et tahaksin klaverit õppida ja kirjutada ta elust raamatu, mis võiks tulevikus aidata tuhandeid Eesti naisi. Ja see pakkumine on endiselt jõus. Ka kümne aasta pärast. Aga see selleks.

Miks ma sulle kirjutan, on seetõttu, et pärast seda olen saanud mitmeid kirju su lähematelt ja kaugematelt tuttavatelt, endistelt töö- ja koolikaaslastelt, suvalistelt inimestelt, kes ütlevad, et ma oleksin pidanud kõigepealt hoopis sinuga suhtlema. Ja mitte selles meediale omases „Kas olete vägivaldne?“-stiilis, vaid nagu inimene inimesega. Sest võibolla on sul vaja, et mõni mees aitaks mõelda, kuidas siit tegelikult oleks tark edasi minna. Sest ega sa vist nende uute sõpradega, kes sind ümbritsevad, ei ole kunagi eriti rääkinud päris tegelikest, tumedamatest teemadest, hirmudest, kahtlustest ja tunnetest. Hea mugav, keegi ei urgitse. See on tavaline. Meeste puhul. Nii oma tunnete alla surumine kui ka see, et me ei julge olla ausad. Isegi enda vastu. Või kui oleme ja räägime, siis kõneleme ainult nendest asjadest, mis on mugavad.

Mina olen teistsugune. Ma ei räägi kunagi mugavatest asjadest, vaid nendest, mis on olulised. Ja sina oled minu jaoks täna kõige olulisem.

Sinu käes on meie kõigi vägivallavaba tuleviku võti. Sa oled terve elu ehitanud üles sellele, et tunneksid end kindlalt, ja su lähedastel oleks kõik olemas. Sa oled tugev, tark ja kõike kontrolliv mees, kes on kasvanud seesmiselt ebakindlast lapsest. Võibolla sul ei olnud piisavalt mõistmist ja sind karistati ebaõiglaselt, ma ei tea. Räägi sellest oma emaga. Aga sa oled õppinud end kaitsma ja valetama, nii et silm ka ei pilgu. See ei ole sinu süü. Ehitades seda kaitsekihti enda ümber oled sa hakanud uskuma, et teed õiget asja. Lood tugevat Eestit. Ja lood endale tunnet, et sa oled vajalik ja oluline. Mina loon ka seda tunnet kogu aeg. Tunne, et sa oled tühi koht ja sa ei suuda ootusi täita, ajab su hulluks. Ma olen sarnane. Ja seda räägivad ka mõned need, kes on sinuga koos joonud.

Mis seal salata, sa oled lõbus ja karismaatiline tüüp. Oskad suhelda ja olla ning loomulikult oled sa ka natuke impulsiivne. Väljaspool reegleid. See täis peaga sõitmine on jama. Aga veel hullem on see, et niikaua kui sa seda õigustad, pisendad või üritad varjata, ei õpi sa kunagi muutuma paremaks inimeseks.

Alkoholism on meie rahvushaigus. Ilma naljata. Kui sa jõuad kunagi niikaugele, et sa tahaks loobuda, ma võin toetada. Ära mõtle, et sa ei vaja mu toetust. Või et oled nii kõva mees, et saad ise kõigega hakkama ja abi ei otsi. See haigus on nagu ühiskonna vähk, mis algab nähtamatult, areneb jõhkralt ja ohvrit ei küsi. Selle ees oleme kõik tähtsusetud.

Vahet pole, et me arvame elust, poliitikast ja asjadest erinevalt ja ma kõlan nagu liberaalne möga. Sa olid enne EKREsse astumist ka Reformi liberaal. See pole oluline, mis me oleme. Oluline on, et me toetaks üksteist seal, kus on päriselt abi vaja. Ütlen ausalt, võin aidata ja näiteks Anonüümsetesse Alkohoolikutesse kaasa tulla. Olla toeks. Päriselt. Ma ise olen tänaseks olnud 522 päeva täiesti kaine.

Seda, et sind ei lööda risti, kui sa vahele ei jää ja avalikkusele valetad, on lihtne mõelda. Seda teavad juba väiksed lapsed, kes pärast esimesi karistusi on õppinud mitte pahandust tegemata jätma, vaid pahandust varjama. Aga seda tunnet, et sind mõistetakse ka siis, kui sa ausalt üles tunnistad, sa ei tea. Ma luban, et see on kergendus ja selle lõpus ootab mitte karistus, vaid autasu, mille kõrval kõik karistused on vaid vastutuse võtmine enda tegude eest.

Surematus. Legend sinust, mis elab kauem kui sa ise. Kui sa tahad muutuda, lähed sa ajalukku mitte kui argpüks ja valetaja, vaid kümnete tuhandete vägivaldseks kasvanud meeste paremaks muutumise eeskuju.

Sina võid olla see mees, kes näitab igale jõhkrale ja kõva käega pereisale, igale karismaatilisele ja funktsioneerivale alkohoolikule, igale noorele konservatiivile ja liberaalile, et sõltumata tehtud vigadest on võimalik endale otsa vaadata ja öelda: „Ma tegin valesti. Ma kartsin iseennast häbistada. Ma kartsin tunda end läbikukkununa. Ja ma valisin valetamise mugavama tee. Aga nüüd ma otsustasin, et ma ei valeta enam, vaid tahan muutuda. Alustades iseendast. Mitte põhjendustest, miks. Vaid põhjustest, mis tõid mu valu.“

Mõtle meie dopingusportlaste peale. See, kes üles tunnistas, sai rahvalt andeks. See, kes valetas, peidab end tänaseni. Mõtle Bill Clintoni peale. Oleks ta tunnistanud enne, kui tema vastu olid pöördumatud tõendid, oleks ta võitnud sellest pigem austuse julguse eest. Aga ta ootas liiga kaua. Mõtle Tiit Ojasoo peale. Algul ütles ta ka, et see on siseasi, kuid hiljem vabandas nagu mees. Ja sai preemiaks vabanduse eest presidendilt kontserdiprojekti, mida ma tookord isegi kantseleile avaliku pöördumisega ette heitsin.

Iga mees, iga isa, iga suur autoriteet ja poliitik võib teha väga lolle vigu. Me oleme inimesed. Aga inimesest teeb kurjategija üks nüanss: võimetus oma viga tunnistada ja end muuta. Niikaua, kui me õigustame enda vigu või peidame neid valede taha, on tulemuseks üks kole sõna – arengupeetus.

Ma ei räägi ainult sinust, vaid räägin ka endast. Ma pole ühelegi vägivaldsele mehele sellise mõistmisega kirjutanud, täiesti ausalt. Olen olnud varem oma väljaütlemistes hästi jõhker, soovides valu põhjustajale valu. Aga nüüd, olles mõelnud ööde kaupa, kuidas Eesti peresid päästa, tean, et pean valima teise tee. Kuidas kasvatada peale põlvkond, kes isegi ei tutistaks oma last, vaid kasvataks teda vägivallata? Kuidas jõuda koolidesse ja kodudesse nii, et vägivallatsejal aidatakse muutuda? See on võimalik. Aga võimalik ainult siis, kui ta ise siiralt tunneb, et on teinud vea ja tahab muutuda.

Ma olen olnud vägivallatsejatega väga jõhker, just oma väljaütlemistes. Täna, kui ma tahan eeskujuks olla oma pojale, kahetsen ma päris mitut asja. Mul on häbi. Kui mu kolleegil Eesti Kirjanike Liidust, Mihkel Kunnusel oli naisepeksu kriminaalasi, soovitasin avalikult tal ennast üles puua. Praegu soovitaksin PREP-paarisuhtekoolitust ja ütleksin, et sa ei pea oma tegu õigustama, vaid laskma endasse uued tõekspidamised. Kui muusik Kõmmari läks oma naist kangiga tapma ja hädakaitseks surnuks sõideti, kirjutasin ma inetu parastava postituse õigluse võidukäigust. Mul on häbi ka selle pärast, ja häbi hakkas alles siis, kui mõtlesin, kuidas mu poeg seda aastate pärast loeb. Täna kirjutaksin selle postituse mitte rünnates vägivaldset meest, vaid mõeldes lastele, kes sageli armastavad läbi hirmu neidsamu vanemaid – ka seda, kes nende silme all jalalöögiga ema käeluu purustab. Armastavad, sest kedagi teist neil vanematena võtta pole.

Kui ma varem oleksin tahtnud sind solvata, siis nüüd tahan aidata. Alustades AAst, lõpetades sellega, et julgustada tegema teraapiaid, mis aitavad lahti võtta sinu lapsepõlvehirmud, üksijäetuse ja tähtsusetuse tunded, sinu valu, sinu armukadeduse, hirmu naistepoolse mahajätmise ees ja kõik need sõjajõud, mis sinu deemoneid juhivad – ning mis kõige tähtsam, julgustada sind muutuma.

Sul on mitu võimalust. Mind mitte kuulata. Mind kohtusse anda (aga ma võidan niikuinii). Või mind kuulata ja proovida mõista, miks üks võõras kirjanik, kes ei pea lugu valelikest poliitikutest nii paremal kui ka vasakul, vaid seisab üksi oma põhimõtete eest, üldse sellist teemat ajab.

Sest kui sa tõesti tahad teha pereelu korda nii, et sellest ei jääks su elulukku mitte üks valupõhjustamise vaid muutumise peatükk, siis siin on see hetk. Sa ei pea seda maailma oma õlgadel kandma. Sa ei pea olema rahakraan oma pere jaoks. Aga sa pead olema isa, kes enam ei tee emale haiget. Iga isa peab olema isa, kes ei tee emale haiget. Kuulsite? Rahaasjad saavad korda, ma luban. Sa ei pea nende pärast muretsema.

Mulle kirjutasid mitmed kohalikud miljonärid, soovides asutada fondi Karini rahalise olukorra kaitseks. Mulle saadeti kiri Eesti ühest parimast koolist, kus oleks Karinil võimalik töötada klaveriõpetajana ja kus saaksid lapsed ka kvaliteetse ning kiusamisvaba hariduse, kui seda peaks vaja olema. Mulle kirjutasid kümned eraisikud, nende hulgas teie meestuttavadki, kes pakkusid rahalist ja isiklikku abi kohe, kui seda peaks vaja minema. Mul on viimastel päevadel tekkinud tunne, et minuga koos soovib leida vägivallaprobleemile lahendust Eesti probleemilahendajate raskekahurvägi.

Lisaks kirjutasid tunniajase vahega üleeile lausa kaks väga väärika advokaadibüroo partnerit, kes pakkusid igakülgset abi. Tasuta. Helistas ka üks endine Rakvere jõumees, suure südame, aga kirju minevikuga Afganistani sõja veteran, kes pakkus vajadusel ka kaitset kõigile, kes julgevad olla ausad. Olen saanud oma sotsiaalmeedia kontodele sadu uusi sõpru, kes kõik soovivad toetada.

Ma ei kirjuta seda sellepärast, et teid rünnata, vaid sellepärast, et näidata, kuidas vigade tunnistamine võib Eestit tugevamaks muuta.

Vägivald on nagu vähk. See levib põlvest põlve. Selle õigustamine või varjamine halvab kogu organismi. Aga me saame ükshaaval neid rakukesi tervendada. Ma tulin ka halvast lapsepõlvest. Aga sain korda. Sina saad ka korda, kui sa tahad. Julged. Ja endaga aus oled.

Sellest kõigest räägibki ka minu tänane kiri sulle kui mehele, kelle käes on meie vägivallavaba tuleviku võti. Ole mees, ja keera lahti see lukustatud uks, mille taga on mitte ainult sinu, vaid tuhandete perekondade võimalus nautida ausust, austust ja seda päris õnne, mida väärivad meie kõigi lapsed.

Mehe tegu pole kontrollida kõike, vaid kaitsta vabadust. Ka oma lähedaste vabadust ja õigust elada ilma valuta, õnnelikult ja tervelt.

144 KOMMENTAARI

1
1 arvaja 6. mai 2019, 07:00
Järgmine kiri läheb lastele.
s
Sass 5. mai 2019, 23:55
Sass Henno tundub mulle päev päevalt aina rohkem olevat psühhopaat. Las politsei teeb oma tööd, mitte ära tiirle iga päev Kuusiku ja tema eksnaise ümber. See on tõesti haiglane.
Loe kõiki (144)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee