Mida armsam laps, seda valusam vits?! Ligi viiendik Eesti lapsevanemaist klohmib pidevalt oma võsukesi, ehkki seadus keelab lapse füüsilist karistamist. Hingetohtrid on ühel meelel, et peksuga kedagi „inimeseks“ ei kasvata. „See, kas lapsi õpetatakse õrnuse ja kindlusega või jõhkrust ja alandamist appi võttes, on rahvuskultuuri osa,“ tõdeb pereterapeut Meelike Saarna.

Töörahvapühal kirjeldas kirjanik Sass Henno oma Facebooki kontol pealtnähtud juhtumit, kus laps hüsteeriliselt nuttis ja anus: „Ära anna rihma, palun sind, ära anna rihma!”. Algkooliealine poiss, kes tundus olevat paanikast halvatud, seisis auto kõrval ega julgenud masinasse istuda. „Jätame su siis siia,“ kõlas liikuma hakkavast autost. „Ärge sõitke ära, palun!“ karjus laps läbi nutu ja jooksis auto poole. Auto seisatas. Laps tõmmati jõhkralt kättpidi sõidukisse. Juhtunut pealt näinud Henno ei jäänud tuimalt vaatama, vaid röökis rõdult täiest kõrist: „Ei peksa last, ma kutsun politsei!". Seda mees ka tegi. 

Ehkki lapse füüsiline karistamine on Eestis seadusega keelatud, peab Praxise 2018 aasta „Lapse õiguste ja vanemluse uuringu” kohaselt üle kolmandiku Eesti vanematest lapse füüsilist karistamist kasvatusmeetodiks, mitte vägivallaks. Ligi viiendik lapsevanemaid aga kasutab kehalist nahutamist regulaarselt. Hingetohtrid on ühel meelel, et peksuga kedagi „inimeseks“ ei kasvata.