Kommentaar

Mart Soidro | Naeratav Eesti ja murdunud käeluud (9)

Mart Soidro, literaat, 2. mai 2019, 18:17
Foto: TH
Kaks nädalat tagasi pidas peaministrikandidaat Jüri Ratas riigikogus kõne valitsuse moodustamisest. Ratas meenutas Lennart Meri 1993. aasta uusaastakõnet ja kinnitas, et nii nagu toonane riigipea, unistab ka tema naeratavast Eestist.

Eks vahepealsete aastatega ole palju vett merre voolanud, sõnade kunagine tähenduski on oluliselt muutunud. Kus lõpeb naeratamine ja algab irvitamine? Jüri Ratase teine valitsus andis esmaspäeval riigikogu ees ametivande ja see sündmus kirjutatakse kindlasti suurte tähtedega meie ajalooannaalidesse. Õpetliku näitena järeltulevatele põlvedele, kuidas ei tohi ametisse astuda. 

Juba alguses kiskus kõik kiiva. Riigikogu esimees Henn Põlluaas oli käskinud Valgest saalist ära koristada Euroopa Liidu lipud, siis saabus morn president sugugi mitte „tavapärases vormirõivais“. Seejärel lisasid isa ja poeg näitemängule veidi vürtsi ja näitasid pärast ametivandele allakirjutamist Ruuben Kaalepi demonstratsioonesinemiselt tuttavat, kuid kahetiselt mõistetavat „hea tuju märki“. Vanem Helme ühe käega, noorem kahega.

Selleks ajaks oli informeeritum osa vaatajaskonnast kursis tund aega varem lahvatanud koduvägivallaskandaaliga. Arutasime pärast sõprade seltsis, mida öelda taheti. Jõudsime oma rikutuses järeldusele, et vanem ja mõõdukam pidas silmas ühte, noorem ja tegusam kahte käeluud. Kui ametivande andmise järg jõudis väliskaubandus- ja IT-ministri Marti Kuusikuni, sai Kersti Kaljulaidil mõõt täis ja ta lahkus presidendiloožist. Naasis saali, kui välisminister Urmas Reinsalu viimasena vandetekstile alla kirjutas ja käsi laiutas.

Burlesk oli lõppenud.

Uus reaalsus?

Sama päeva hommikul oli Marti Kuusik veel väge ja võimu täis. Reporteri küsimuse peale, mis siis õigupoolest juhtus, vastas tulevane minister üleolevalt ja uulitsapoisi kombel: „Karin Kuusikul on kõik ... suuorgan olemas. Ta saab rääkida.“ (Delfi, 30.04.2019)

Nojaa, selleks ajaks polnud kriminaalasja veel algatatud, õhtuses „Ringvaates“ oli vastne minister hoopis vaguram. Kui ma ei eksi, siis rääkis isegi pereväärtustest. Aga džinn oli pudelist juba välja lastud ja oli vaid aja küsimus, millal jõutakse asjaosaliste aastataguste kõnede ja mobiilisõnumiteni. Siis selgunuks tõde. Soovin, nii nagu siseminister Mart Helmegi, õiguskaitseorganitele edu tõe väljaselgitamisel!  

Inimlikult on mul muidugi kahju, et Marti Kuusik oli minister vaid 29 tundi. Jõudis korra töötajatega kohtuda ja ehk isegi plaane pidada. Siis saabuski aeg asjade pakkimiseks, sest mastaapne nõiajaht ei võimaldanud ministril volbrini välja venitada. Aga pole halba ilma heata – Kuusikule makstakse välja palk 1,5 tööpäeva eest ja see on 374,5 eurot. Lisaks ka esindustasu 74,9 eurot (maksuvaba).

Kired lõõmavad edasi. Meie vastne siseminister on marus ja lubas Kuusiku kurbmängu ajendil hakata taastama põhiseaduslikku korda. Mart Helme meelepaha on ju inimlikult mõistetav. Kui oled kütnud oma valijaid ja lõpuks ka ennast üles süvariigi ja EKRE-vastaste infooperatsioonide mütoloogiaga, kaob pind jalge alt ning hakkadki ennast tundma sedavõrd mõjuvõimsa mehena (senjöör on ta ju ammuilma!), kes õpetab riigipead, kuidas elada.

Lähenevaid Euroopa Parlamendi valimisi silmas pidades on Helme retoorika mõeldud eelkõige tema valijatele. Kuidas saakski muud moodi nende pettumust leevendada? Tunnistada pärast esimesi triibulisi, et oleme papist poisid? Ei tule kõne allagi!

Niipalju ehk veel selle teema lõpetuseks, et valitsuses on mitu ministrit, kes seadsid – tõsi, diplomaatilisemal moel – peaministri dilemma ette: kas lahkub Marti Kuusik või lahkuvad nemad.

Nii et lõpp hea, kõik hea.

Paanikaks pole põhjust

Sotsiaalmeedias on hakatud võrdlema Jüri Ratase teist valitsust Johannes Varese valitsusega (1940). Nojaa, ka tollasesse rahvavalitsusse kuulus terve hulk haritud ja intelligentseid inimesi, meenutagem siinkohal peaministri asetäitjat Hans Kruusi, haridusminister Johannes Semperit või välisminister Nigol Andreseni. Nad läksid ju valitsusse siiras usus, et suudavad hullema ära hoida. Aga seda aega ma ei mäleta, nii et ei oska kaasa rääkida.

Küll aga mäletan Bruno Sauli „valitsust“, õigemini tollast EKP Keskkomiteed, kus ideoloogiasekretäriks oli Rein Ristlaan. 32 aastat on möödas fosforiidikevadest, kuid mälestus kurjast ja ropu suuga inimesest on visa kaduma. Tegime sel kuulsusrikkal kevadel praeguse kaitseministri Jüri Luigega Eesti Raadios „Tudengisõna“ ning ideoloogiasekretär oli pärast ülikooli fosforiidikoosoleku saadet marus. Kas ta nägi meis põhiseadusliku korra õõnestajaid või mitte, igatahes kordussaade eetrisse ei jõudnudki.

Mart Helme on Rein Ristlaane kõrval leebus ise, tema kriitika meie kirjanike aadressil on morsipidu võrreldes sellega, mida Rein Ristlaan Marie Underi kohta „suuorgani kaudu“ kuuldavale tõi. Kõige grotesksem selle kurva loo juures on aga see, et Rein Ristlaan lõpetas oma töömehekarjääri Eesti NSV usuasjade volinikuna...   

Kokkuvõtteks. Ärgem võtkem Mart Helme kõiki ärplemisi ülemäära tõsiselt. Katsugem mõista, et 69aastane mees on alles esimest korda ministriametis. Pealegi võib tuhin süvariigiga võidelda pärast Euroopa Parlamendi valimisi jahtuda. Siseministeerium kinkis talle juba esimesel päeval soojad sussid, nii et kõik eeldused selleks on olemas.

9 KOMMENTAARI

n
no 3. mai 2019, 14:36
järgmine kirjatsura ärkas ja süüdimatult jätkab puude alla ladumist...Kas ring täis ei hakka juba saama?Üks lõpetab, järgmine alustab...
K
" 3. mai 2019, 09:57
Kuule mart. Kui neil naistevastasevägivalla mtü-del on õigus, siis neid va vägivallatsejaid on käinud presidendiga kätlemas ballil ikka sadu kui mitt...
(loe edasi)
Loe kõiki (9)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee