Vello Salo ärasaatmineFoto: Teet Malsroos
Rainer Kerge, Jaanika Vilipo 2. mai 2019 10:56
Täna, 2. mail saadeti Kaarli kirikus viimsele teekonnale katoliku vaimulik, ajaloolane, literaat ja tõlkija Vello Salo, kes paistis silma uskumatu energia ja hea huumorimeelega.

Õhtulehe ajakirjanik Rainer Kerge meenutab kohtumist legendaarse vaimulikuga nõndaviisi.

„Homme kell 11 Pirita kloostri roosiaias!“ määras Vello Salo kokkusaamise, oli august 2014. „Enne kella kümmet olen ma muinsuskaitse all ja keskpäevast lähen jälle muinsuskaitse alla.“
„Teeme nii!“ valmistusin ma kõnet lõpetama ja küsisin pigem retooriliselt: „Mis ma sulle kaasa võtan?“
„No võta, mida ise jood!“
„Eee… Okei, ma üldiselt joon õlut, aga mis ma sulle toon?“
„No kui sa juba nii küsid, siis St-Rémy Extra Old’i.“
„Selge pilt!“ lõin mõttes kannad kokku ja siirdusin peatoimetaja 
Koorbergi kabinetti.
„Mul on sulle üks hea ja üks halb uudis! Hea on see, et intervjuu sünnib homme. Halb on see, et sa pead nüüd hakkama brändit ostma.“
Ei saa salata, et eluvõõras Koorberg oleks asunud nõutud kauba hinda guugeldama just kõige muretumal ilmel. Tuvastanud, et Salo tellitud napsu ostmiseks ei pea siiski kogu sporditoimetust koondama, käskis ta poest asjakohase tšeki võtta ja uuris Perekooli foorumit edasi.
Muidugi pidin ma kõigepealt lehe hiljaks jätma ja pääsesin toimetusest liikuma alles siis, kui ainsaks poevalikuks jäi praegu Nautica nime kandva kaubakeskuse Rimi.
Muidugi oli seal saadaval vaid noorukest, V.S.O.P märgistusega St-Rémy brändit. Võtsin ohates siis seda, aga ikka kõhukama pudeli.
„Kuule, anna andeks, extra old oli ära joodud,“ vabandasin ma järgmisel päeval alamõõdulist napsu üle andes.
„Pole hullu!“ pilgutas Salo silma, „eks teised teavad ka, et see hea on!“
Olgu muld kerge!

***

Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher) sündis 5. novembril 1925. aastal Viljandimaal Võisiku vallas. Gümnaasiumiõpilasena astus Salo 1943. aastal Soome sõjaväkke. 1944. aastal naasnud soomepoisina püüdis ta hankida relvi vastupanuks Punaarmeele, kuid vangistati ja viidi Saksamaale.

Nõukogude okupatsiooni ajal õppis ja töötas Salo mitmes välisriigis, tegutsedes aktiivselt eestluse alalhoidja, kirjastaja, tõlkija ja ajakirjanikuna. Eestisse naasis Salo 1993. aastal.

Aastatel 1993–1994 pidas Vello Salo Tartu Ülikooli usuteaduskonnas külalisprofessorina loenguid vana testamendi teoloogiast. Aastast 2001 oli ta Pirita kloostri preester ja tegeles ka mitmesuguste, peamiselt vaimuliku sisuga raamatute kirjastamise ning eestikeelse piibli uue tõlke toimetamisega. 2017 aastast oli ta Helsingi Ülikooli audoktor.

Vello Salo tõlkis itaalia keelde oluliste eesti luuletajate loomingut ning piibli algtekstidest eesti keelde vaimulikku luulet. Teabekirjanduse alal avaldas Salo uurimuslikke materjale eesti kultuuri kohta ja ülevaateid okupatsioonivõimude repressioonidest Eestis.

1998. aastast kuulus Vello Salo Eesti Kirjanike Liitu. Ta oli paljude teistegi kultuuriorganisatsioonide, sealhulgas Soome Kirjanduse Seltsi, Balti Uuringute Edendamise Ühingu (Association for the Advancement of Baltic Studies, AABS), Eesti Teadusliku Ühingu Ameerikas, Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi (Rootsis) liige ning Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane.

1997. aastal pälvis Vello Salo Valgetähe II klassi teenetemärgi ja 2006. aastal Riigivapi II klassi teenetemärgi.

Vello Salo suri 21. aprillil 94aastasena.