Repliik

MIKS MA VARJASIN PEREVÄGIVALDA: vaatasin endale peeglist otsa ja mõtlesin – see ei saa olla mina 

Manona Paris, 30. aprill 2019, 12:18
 Martin Ahven
NB! See lugu pole kellestki konkreetsest, kes hetkel uudistes.  See on lihtsalt ühe perevägivalla üleelanu meenutus, räägitud vaid selleks, et äkki keegi kuskil on samasuguses seisus.

Ma nägin seda und taas. On hommik, ma vaatan peeglisse ja näen moondunud nägu. Sinine latern silma all, punased sügavad vaod, hall pilk. Ohates võtan lahti meigikarbi ja korrutades endale – see pole mina, seda ei juhtunud minuga, mina pole pekstav – hakkan endale nägu ette joonistama.

Tavaliselt näen ma seda und siis, kui hakkan haigeks jääma. Keha hoiatab, et on vaja end kokku võtta. Košmaarid pididki siis tulema.

Une juured on üle aastakümne taguses ajas, mil ühel hommikul tuli mul ka päriselt ärgata sinise silmaga. Mul oli tunne, nagu oleks uni ja tegelikkus vahetusse läinud. Mina ju pole see naine, kes saab peksa. Mina pole ohver. Sellist asja lihtsalt ei saa olla.

Aga sinav silmaalune jäi – no vähemalt selle hetkeni, mil meigisvamm selle üle tupsutas ja puuder viimased jäljed kattis. Läksin edasi kööki ja kontrollisin – jah, köögikapp avaneb täpselt silmaaku. Ma ju võisin kogemata hommikul unise peaga selle endale näkku tõmmata. Kordasin muinasjuttu paar korda poolihääli – selleks, et vale oleks usutav, pead sa ise seda uskuma. Natuke nalja, veidi häbenemist, väike võluv naeratus, nöökav vihje perevägivallale: ah-te-nagunii-arvate-et-mees-lõi, mida keegi nagunii ei usuks – nii kena paar ju.

Ega keegi küsinudki, miks mul järsku meeletu meigikord näos. Vaid selle päeva esimene kohtumine, vene härrasmees, küsis vaikselt: kas šampanjat või konjakit. Valisin konjaki.

Ma ei osanud asjasse kuidagi suhtuda. Mis minuga siis oli juhtunud? Miks see juhtus? Kõik need küsimused olid liiga valusad, liiga teravad. Ma valisin neile mittevastamise, sest tundsin, et muidu lähen hulluks. Või haihtun olematusesse. Mina, mina ju pole miski poksikott, ma ju pole üks nendest naistest, kes kodus peksa saavad!

Kuskil sügavikus ulus teine hääl – see on päriselt, see juhtuski, sa pead reageerima. Ent haavad olid liiga valusad, liiga teravad, alandus oli liiga suur. Tasapisi hakkasid tilkuma kõik muu seigad, nügimised, togimised, kinnihoidmised, tõukamised... See kord, kui volbriööl mind paisati peaga vastu kirjutuslauda ja verd lahmas nii, et seda peeti eriti vingeks grimmiks. See oli nagu laviin, mis lihtsalt lülitas mõistuse välja. Liiga valus. Ma ei suutnud sellele vastu panna.

Järgmisel hommikul ärkasin ma üles 42-kraadise palavikuga. Keha tegi mulle kingituse, ma sain kaks nädalat kodus olla ja oma haavu ravitseda. Sõbranna ütles sinika kohta – mhm, ma ütlen tavaliselt, et koer tegi – ja soovitas kreemi, mida peale määrida. Lööja – tema sõitis üldse ära.

Ma ei teagi, mil ma viimaks ometi õppisin valule ja alandusele otsa vaatama ja selles muud kui enda süüd nägema. Igatahes kui ma kaks kuud hiljem kodust lahkusin hoopis muudel põhjustel, siis ma peksasaamist põhjendusena välja ei toonud. Ikka oli häbi.

Miks häbi? Et kuidas ma jõudsin olukorda, kus ma peksa sain. Et miks ma lubasin sel juhtuda. Et miks ma varem polnud lahkunud. Et kui ma sellest räägin, küsitakse alati – a mis sa ise tegid.

Sellest on nüüd möödas vaat et terve inimpõlv. Nutma hakkasin ma alles aastaid hiljem, tunnistama ka. Nüüdseks olen teinud rahu endas nii juhtumi kui ka lööjaga.

Ent unenäod jäävad ja keha mäletab. Iga järsem sakutus tekitab kaitsereaktsiooni, isegi kui see on auto järsk pidurdus. Ja iga kord, kui kuulen lugusid inimetsest, keda mõnitatakse selle eest, et nad ei suuda oma vägivallatseja juures lahkuda, tekib kurbus. Ma tean, kuidas nad end tunnevad. Ma tean, kui kergesti tekib moment, kus su häbi varjutab saadud vermed. Või kuhu kaob eneseuhkus ja kuidas ühel hetkel on alles vaid enesesäilitusinstinkt. Sa eitad, sest jaatus annaks sulle veel suurema hoobi. Ja lihtsalt loodad, et enam ei tule, et nüüd hakkab parem, et ta õpib, saab targemaks.

Kuigi tõenäosusteooria ütleb, et ega ikka ei saa. Ma tean neid lugusid sadade kaupa – lihtsalt vermed süvenevad ja valutaluvus tõuseb. See on nagu konna aeglane keetmine. Esimene mõnitav nöökamine – no oli jah naljakas, mis sa pabistad. Esimene tõuge – nagunii said valesti aru, olid siis kohmakas. Esimene hoop – no aga oli sul vaja vastu vaielda. Ja siis tulevad, teine-kolmas-neljas. Ja külarahvas tänitab – kus sa varem olid? Või vähemalt ohvrile tundub, et tänitab. Ütleb ju laulusalmgi, et häda sulle, kui petad korra, häda mulle, kui see kordub. Jääd teist hoopi ootama – järelikult meeldib? Tahadki ohver olla?

Mina ei tahtnud ohver olla. Ma ei tahtnud olla kellegi haletsus- või klatšiobjekt. Ma tahtsin, et see oleks olematu. Õhk, haihtunud. Ma tahtsin olla ellujääja. Paraku võttis see veidi aega, aga ma olen endale üle pagana uhke, et ma suutsin neid samme teha. Isegi kui esimene samm oli eitus. Teised olid juba tugevamad – enese eraldamine psühholoogiliselt. Enese vaimne kindlustamine. Siis füüsiline kindlustamine – kodu otsimine, asjade viimine. Lõpuks jäi vaid võtta oma kass ja astuda öhe.

Sest vaadake, keegi ei pea elama valus. Kannatused pole elu mõte. Elu ja armastus peab sind tõstma kõrgemale, mitte tampima mutta. Hirm pole õnnistus, vaid hoopis valgus on seda. Ja sa saad astuda sammu selle vastu, kasvõi pisikesegi. Iga päev uue. Nii elavadki usk, lootus ja armastus.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee