Kommentaar

Kaarel Tarand | Sõltlaste juhtimisel: edasi! (4)

Kaarel Tarand, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni aseesimees, 29. aprill 2019, 17:55
 Aldo Luud
Oraator kõneles püünelt ja rahvas avaldas tormilist poolehoidu, kui ta hüüdis: „Kogu linn oli üle võõbatud! Hullem kui Vene ajal!“ ja „Keelame ärimeeste annetused, sest ei saa olla ohtu, et ostetakse poliitikat!“ See juhtus novembris 2003 ja kõnelejaks oli värske täht poliitikataevas, „äraostmatu“ Urmas Reinsalu.

Jutt käis mõõdutundetust reklaamikampaaniast toimunud riigikogu valimiste eel ja Res Publica pühendumusest muuta erakonnaseadust nii, et see erakondade kulutamishimu ja -võistlust senisest paremini ohjeldaks. Seadust muudetigi, algas erakonnasüsteemi uus ja tänaseni kestev elujärk, kui parteide rahastamine toetub valdavalt riigieelarvelisele toetusele.

16 aastat ja neli valimistsüklit hiljem kommenteeris erakondade kauaaegne suurannetaja Urmas Sõõrumaa ERRile (14.04.2019): „Sedakorda on minu toetamine läinud täkke, sest panin selgelt endale eesmärgiks mõjutada siis erinevate erakondade programme.“ Kas poliitika ostmine? Ka ülevõõpamisega pole lood paremad. „Nagu Vene ajal“ olid valimiste eel erakondade põhivärvide ja -nägudega üle võõbatud mitte ainult füüsilised reklaamipinnad, vaid ka uuemad loomekeskkonnad, internetiväravad ja sotsiaalmeedia.

Võlavaesus viib seadusrikkumisteni

Ajaloo irooniana on nüüd avaliku küsitlemise surve alla sattunud Urmas Reinsalu enda koduerakond Isamaa, keda kahtlustavad ebaausate konkurentsieeliste kasutamises teised erakonnad, reklaami- ja meediaettevõtjad ning ajakirjanikud. Erakondade 2019. aasta rahastusprobleeme võis asjatundja ette ennustada ja need realiseerusid Reinsalu enda jõupingutuste tulemusena, sest kui keegi, siis just justiitsminister Reinsalu vastutas eelmise valitsuse 2017. aasta tööplaanis võetud kohustuse – erakonnaseaduse muutmise – täitmise eest.

Täitmata see jäi ja seega jäi ka poliitilise tegevuse, sh selle rahastamise piisav läbipaistvus kindlustamata. Põhjenduseks, nagu selle hiilgavalt sõnastas veel üks isamaalane, riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants läinud aasta septembris: „Arutelu algatamiseks puudub hetkel poliitiline valmisolek.“

Kaheksa aastat kehtinud erakonnaseaduse versioon ning selle alusel moodustatud järelevalvekomisjoni (ERJK) tegevus on toonud varasema rahastamisstiihia asemele siiski tubli annuse korda ja võrreldavust. Lõppenud valimiste kohale kerkinud kahtlusi ei saa komisjon veel aga kinnitada ega ümber lükata, sest komisjoni kohustus on koguda tõendeid ja neid analüüsida, selgitada enne otsustamist välja kõik asjaolud ja faktid, mis paratamatult ei saa toimuda igapäevase kiirmeedia ja selle publiku soovitud tempos.

Küll pakuvad komisjoni aastate jooksul kogutud võrreldavad rahastamisandmed igaühele, kes on mõne ettevõtte või MTÜ finantspoolega kokku puutunud, võimaluse iseseisvalt erakondade majandamise kvaliteeti ja üldisemat konteksti uurida ning avastada (www.erjk.ee).

Erakondade kulutamispraktikast vastu vaatav pilt pole just kauneim, kui eeldada, et see võiks ideaalis vastata retoorikale, mida räägivad rahanduslikust vastutustundlikkusest kõigi erakondade kordamööda riigivõimu ellu viivad juhid. Vahepeal paranenud pildilt sööstsid erakonnad tänavu taas uljalt allamäge, viies nad summaarselt kümnendi halvimasse finantsseisu. Praegu teame tagantjärele tarkadena, millise meeleheitliku ja ka kohtus kinnitust leidnud ebaseadusliku tegevuseni toonane võlavaesus mõne erakonna viis. Kas kõik kordub?

Kulutamine hoogustub

Võrdlemiseks ei sobi järjestikused aastad, aga hea pildi erakondade finantskäitumise muutustest annab riigikogu valimistele eelneva poolaasta tulude-kulude võrdlemine aastatel 2014/15 ja 2018/19. Valimiseelsel poolaastal (IV kvartal 2014 ja I kvartal 2015) suutsid erakonnad jooksvate tuludega katta 57%, nüüd 51% samal perioodil tehtud kuludest (vt graafik). Kahe valimistsükli võrdluses suurenesid erakondade tulud 1,28 ja kulud 1,39 korda. Üsna reibas tempo, kui võrdluseks arvestada, et keskmine palk riigis suurenes nelja aasta jooksul 1,3 korda, aga majandus kasvas 1,15 korda. Parteimajandus kasvab kiiremini kui majandus tervikuna. Ja miks ka mitte, kui tulud-kulud seejuures tasakaalus püsivad. Aga ei püsi.

Kui sügisel 2014 ja 2018 oli erakondade kontodel vaba raha ligikaudu võrdväärselt, vastavalt 0,97 ja 1,09 miljonit eurot, siis pool aastat hiljem oli saadud toodete ja teenuste eest maksmiseks neilt puudu vastavalt 1,2 ja 2,5 miljonit eurot. Teiste sõnadega oli poliitilise tegevuse rahaline tulem halvenenud 1,6 ja summaarne netovara miinus 2,07 korda. Erakondade seis ei ole ühtlane, suurema parlamendiesindusega Reformi- ja Keskerakonnal on netovara miinuses enam kui miljoni euroga. Järelikult pole kummalgi (ja vaevalt ligi 600 tuhandese miinusega SDE-lgi) sissetulekuid saabunud ja saabuvate arvete tähtajaks tasumiseks.

2015. aasta lõpuks jõudsid erakonnad summaarsesse nulli, kuid kokku oli aasta tulem siiski 622 tuhandega negatiivne ja põhilised hädalised toona olid IRL ja Reformierakond, kes halvemast pääsesid võlausaldajate ülima leplikkuse tõttu. Nagu siis, nii ka nüüd tulevadki mängu erakondade partneragentuurid, nimetatagu neid siis kommunikatsiooni-, reklaami- või kampaaniapartneriteks. Need ettevõtted on erakondade peamised võlausaldajad, omal algatusel võlgu olevat raha nad sisse ei nõua. Iga kord on vaja ERJK sekkumist, et erakonnad teeksid mingigi finantsplaani ja võlgade maksegraafiku.

Muusika tellivad võlausaldajad

Kui eeldada, et erakondade võime riigieelarvelise toetuse kõrvale annetustest tulu hankida on endiselt 1,28 korda kõrgem, siis ei suuda vähemasti mõni suurkulutaja oma arveid ka aasta lõpuks tasuda. Nimelt on juba ees sundkulud (personali- ja majandamiskulud), mille asjus pole suurimad erakonnad aastate jooksul märkimisväärset kärpimisvõimet üles näidanud. 2014. ja 2018. aasta võrdlus näitab, et Keskerakonna personalikulu on kasvanud 1,53 korda (vastavalt 386 ja 589 tuhat eurot aastas) ning majandamiskulu üle kahe korra (337 ja 723 tuhat eurot).

Ka Reformierakonnal kulub partei palgatöölistele palju enam (461 ja 595 tuhat eurot ehk kasv 1,29korda), samas on nad majandamises kolmandiku võrra kokkuhoidlikumaks muutunud (kulu 303 ja 193 tuhat eurot aastas). Seega vaba raha uutest laekumistest vana võla tasumiseks on näpuotsatäis.

Ei mina ega ERJK ei saa erakondi end tasakaalukalt majandama õpetada ega sundida. Erakonnad on Eesti seaduste järgi eriõigustega MTÜd, millel on ainsana õigus valimiste kaudu riigivõimu teostama pääseda. Seetõttu on nende majanduskäitumine mitte nende eraasi, vaid seisukorra riskide hindamine on kogu ühiskonna asi.

Katteta kulutuste tegemine on sõltuvushaigus, mis aga võib viia olukorrani, kus muusikat ei telli erakonna valijad, vaid võlausaldajad, kelle nimed ja motiivid pole avalikkusele teada. Praeguseks on erakonnad oma kulutamishimus juba teinud korraliku kevadkülvi skandaalipõllule, kust sügisese lõikuse käigus võib saada järge idaraha-, kilekoti-, sularaha-, munitsipaalraha- jm skandaalide pikk ja kurb rida. Ikalduse sellele põllule saab tuua ainult erakondadest koosnev parlament, kui kehtivaid reegleid muudab ja nii iseendale korralikud päitsed pähe paneb.

4 KOMMENTAARI

l
luulu 30. aprill 2019, 16:50
igasugune reklaam tuleks keelata, see on ju lausraiskamine,las käivad rahvaga kohtumas-aru andmas, silmast silma on raskem luuletada
n
no ei saa aru 30. aprill 2019, 10:46
vana Tarand on suhteliselt normaalne inimene, kuid kuidas need pojukesed küll aia taha on läinud?
Loe kõiki (4)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee